Rühmituse Soldiers of Odin liikmed patrullimas Joensuus. Foto: Minna Raitavuo, Reuters/Scanpix

Illimar Toomet imestab Eesti riigiisade üle, kelle arvates on teatud kodanikualgatused nii lahedad ja progressiivsed, kuid teatud tüüpi vabu algatusi peetakse juba ette vaenu õhutavaks ja ühiskonnaohtlikuks.

Päris kummastav on see riigiisade mure vabatahtlike korrakaitsesalkade loomise pärast. Kas ainult vikerkaarel on värvid ja must ei ole enam värv? Ühiskond, kus tänavale lubatakse Gay Pride, peaks suutma taluda ka Guy Pride’i.

Näide kurjakuulutavast kogunemisest: rühmituse Soldiers of Odin (Odini Sõdalased) liikmed avaldavad Joensuus meelt. Foto: Minna Raitavuo, Reuters/Scanpix
Näide kurjakuulutavast kogunemisest: rühmituse Soldiers of Odin (Odini Sõdalased) liikmed avaldavad Joensuus meelt. Foto: Minna Raitavuo, Reuters/Scanpix

Millegipärast peetakse viimast ühiskonnaohtlikuks ja esimest mitte. Millegipärast viimases on kõrgel riigiametnikul osalemine keelatud, aga esimesel mitte. Millegipärast viimase kohta öeldakse, et meil on olemas kõik vajalikud ühiskondlikud institutsioonid, aga esimestel otsekui ei olevat. Millegipärast viimast peetakse importtooteks, kas esimene on kodumaine? Millegipärast viimane ohustavat ühiskonna turvatunnet, esimene olevat aga lausa turvatunde eeldus ja indikaator.

Juba paar nädalat räägivad meie massiteabevahendid Guy Pride’i tegutsemisest Eestis. Mõned päevad tagasi toimus Tallinnas lausa asutamiskoosolek. Kohal oli meedia – reporterid ja kaamerad. Me saime üksikasjalikult teada, kes seda liikumist korraldavad ning kui must on nende minevik.

Näide edumeelsest kodanikualgatusest: homoparaad Londonis, 27. juuni 2015. Foto: Neil Hall, Reuters/Scanpix
Näide edumeelsest kodanikualgatusest: homoparaad Londonis, 27. juuni 2015. Foto: Neil Hall, Reuters/Scanpix

Juba paar aastat kestab meie massiteabevahendites Gay Pride 24/7. Kuuldavasti toimus sellegi korraldamiseks lausa asutamiskoosolek. Kohal oli meedia – väljaannete juhid, peatoimetajad. Aga me ei tea praeguseni sellest, kes seda liikumist korraldavad ning kui värvikas on nende minevik.

Politsei tunneb muret, et Guy Pride’i liikmetel ei ole oskust ära tunda sekkumist vajavat olukorda ning nad ei valda võtteid konflikti vägivallatuks lahendamiseks.

Minul on aga mure, et Gay Pride’i liikmetel, kaleda pilguga kõrgest riigiametnikust kuni noorte, rõõmsate ja vabade loomeinimesteni, ei ole samuti oskust ära tunda sekkumist vajavat olukorda ning nad väidavad – ei, lausa nõuavad –, et intellektuaalsete argumentide avalikke esitajaid parandab ainult riiklik vägivald: trahvid ja vangla.

Kas keegi veel mäletab aega, kui elasime oma tavalist, argist elu? Kui tiksusime oma päevi õhtusse ja haigutasime ühiskonnateemaliste telesaadete peale. Kui vaidlused Gay Pride’i või Guy Pride’i üle ei rikkunud ühegi peoõhtu tuju.

Kui lugeja ei mäleta, siis tuletan meelde ühe märksõna: Kreeka laenukriis.

Aga see ei peaks enam kellegi tuju rikkuma. Sajad miljonid eurod, mida meie riik hädasolijate toetamiseks panustas, kannavad ilusat intressi ja teevad meie homse päeva hoopis helgemaks.