G. K. Chesterton

Mäletan üht telereklaami, mida nägin lapsepõlves vist küll miljon korda – reklaamiti mingeid hommikusöögihelbeid. Reklaamklipi lõpuosas näidati suures plaanis helvestega täidetud kaussi, mida ümbritsesid teised toiduained ning kaadritagune hääl teatas rõõmsalt ja veenvalt: "Osa täisväärtuslikust hommikusöögist."

Sõnumiks alateadvusele oli, et hommikusöögihelbed üksi ongi täisväärtuslik hommikusöök. "Osa hommikusöögist" oli see osa, mis kõrvust mööda läks. Selleks, et kõiki vajalikke toitaineid saada, oleksime pidanud ka neid teisi asju sööma. Ma ei mäleta, mis seal kõik oli – see libises silme eest liiga ruttu mööda. Mäletan, et seal oli klaas apelsinimahla, vist ka küpsetatud oad ja mõned praetud maksa viilud. Väga võimalik, et hommikusöök olnuks täisväärtuslik ka ilma teraviljahelvesteta. Igal juhul ei oleks teraviljahelvestest üksi piisanud, kuigi enamus inimesi ostis neid mõttega, et piisab küll.

Enamus meie kaasaegsetest ideedest kannatab selle all, et nad pole enamat neist hommikusöögihelvestest. Suurem osa nende energiast ja veetlusest peitub pakendis. Seespool on ainest väga vähe. Suur osa sellest on vaid praetud õhk suhkruvaabaga. Selles võib olla pisut tõeteri, kuid mitte täit tõde. Ent maailm toitubki vaid neist kergetest ideepudemetest ja ei millestki enamast. Ülejäänud "täisväärtusliku hommikusöögi" elemendid on puudu. Isegi sügavad ja praktilised ideed kannatavad viimistlematuse all. Meil on õigeid ideid poliitika ja majanduse asjus, kuid elu on enamat kui poliitika ja majandus. Spetsialiseerumisega kaasnevaks hädaks on lühinägelikkus. Spetsialistidena oleme pettekujutelma kütkes, et meie väike ekspertteadmiste valdkond teavitab meid ka kõigest muust. Me teame üha rohkem ja rohkem üha vähemast ja vähemast. Tõde on hoolikalt kastikestesse jaotatud. Kõrgkoolid ja ülikoolid on kenasti õppetoolideks jaotatud. Me oleme kõik spetsialistid, mitte keegi meist pole generalist [2] ning ei leidu liimi, mis fragmenteeritud tõde koos hoiaks. On mõtlemine, kuid mitte mõtet selle täielikus ja sidusas tähenduses.

G.K. Chestertonil oli üks sõna kõikide nende kaasaja moodsate spetsialistide jaoks. See on üllatav sõna. Ärritav sõna. Selleks sõnaks on "hereetik." Küsimus pole mitte niivõrd selles, et spetsialist (või hereetik) oleks ekslik, vaid pigem selles, et ta on ahtapiiriline ja ebatäielik. Hereetik on keegi, kes on murdnud end lahti laiemast maailmanägemisest. Hereetik, ütleb Chesterton, on lukustanud end "puhtasse, hästivalgustatud ühe-idee-vanglasse".[2] Teisiti öeldes kirjeldab Chesterton hereetikut inimesena, kellel on üks idee, mida ta oma peas ketrab. See on olukord, kus lühinägelikkusest saab hullumeelsus.

Chesterton oli üks viimastest suurtest generalistidest. Ta kirjutas kõigest. Kõigest: ajaloost, päevasündmustest, kunstist, kirjandusest, poliitikast, majandusest, ühiskonnateooriast, loodusteadustest, filosoofiast ja religioonist. Kuid tema kümned raamatud ja tuhanded esseed polnud pelgalt juhuslikud tähelepanekud ja seostamata mõtted. Tema kirjutised olid osa väga järjepidevast, sidusast ja täielikust mõtlemissüsteemist. Me võime väita, et tegelikult kirjutas Chesterton ainult ühe raamatu, kuid see koosnes paljudest peatükkidest, paljudest köidetest. Ühes oma esseedest sõnas ta: "On ainult üks subjekt." [3] Teisal kirjutas ta: „Inimestel on üks kahest: kas täielik ja teadlik filosoofia või alateadlik nõustumine mingi ebatäieliku ja sageli diskrediteeritud filosoofia pudemetega". [4]

Chestertoni "täieliku ja teadliku filosoofia" kokkuvõtmine on hea ülesanne. Nagu kõik head ülesanded pole ta paraku lihtne. Chesterton nägi maailma imena, mis ei paku endale ise seletust. Ta nägi elu kingitusena, parimat liiki kingitusena – üllatusena – sealjuures väljateenimatuna. Seega ilmestasid tema vaatenurki elule rõõm ja tänutunne. Ta uskus Jumala palge järgi loodud, kuid patust määritud inimese väärikusse ja vabadusse. Ta uskus, et üldiselt me soovime õnne, kuid järgime sageli naudinguid ja lõbu, samastades neid ekslikult õnnega. Ta nägi moraalis ja ühiskondlikus korras kaitsekilpi patu ja äärmusliku isekuse vastu. Ta nägi kodu ja perekonda ühiskonna tuumana, sest kodu ja pere on igapäevaelu keskmes. Kodu ja perekond on tavalised, vajalikud asjad. Kaubandus ja poliitika on vajalikud, kuid vähemtähtsad asjad, millele asetatud rõhk on väljunud igasugustes proportsioonidest. Ta nägi, et õiged proportsioonid avaksid tee kunstile, aga ka tee õiglusele ning tervemõistuslikkusele.

Noore mehena flirtis Chesterton sotsialismiga, kuid taipas peagi, et suuremas osas on tegemist reaktsioonilise ideega. Sotsialismi esiletõus ning sellega kaasnevad pahed olid reaktsiooniks tööstusliku kapitalismi ja sellega kaasnevate pahede vastu. Ebaõiglusega võitlemisel tekib oht, et kui lahing on halvasti juhitud, saab ka võidust lüüasaamine. Headel motiividel ettevõetud võib anda halbu tulemusi. Sellele viitas Chesterton, kui ta rääkis, kuidas "voorused sihitult hulguvad" [5], kui nad on üksteisest isoleeritud ning toimivad omapäi. Katkises ühiskonnas, kus käib lõputu võitlus vasak- ja parempoolsuse vahel, on kummagi poole voorused omavahel sõjajalal: halastamatu tõde ja halastus, mis pole tõeline.

Konservatiivid ja liberaalid on sisuka debati edukalt sildistamise vastu vahetanud. Me kasutame märksõnu mõtlemise aseainena. Me tunneme asju ainult nende siltide kaudu ning "meil pole mitte ainult arusaamist, vaid ka soovi aru saada nende olemusest või sellest, millest nad tehtud on." [6]

On huvitav, ja samas igati sobilik, et filosoofia, mida Chesterton tervitas kui ainsat alternatiivi sotsialismile ja kapitalismile (nagu ka liberalismile ja konservatismile), kannab väga veidrat ja vääritimõistetud nime. Sildina on ta sedavõrd kasutu, et seda ei saa isegi väärkasutada. Nime nimetamine nõuab tingimata selgitust ning selgitus vallandab kohese debati. Selleks häirivaks tiitliks on "distributism." See on seotud omandiga. See on seotud õiglusega. Ning see on seotud ka kõige muuga.

Sõna "omand" on seotud omaga (tõlkimatu sõnademäng: ingl k. property – omand; proper – õige, sünnis, tõeline. – tlk.). Ta on seotud ka proportsionaalsusega. Tasakaal on seotud harmooniaga. Harmoonia on seotud iluga. Kaasaegne maailm on tasakaalust väljas. Ning ta on inetu. Me saame ilule ainult vahetevahel pilku heita, pilku heita asjadele sellistena, nagu nad peaksid olema. Need pilguheidud on meie inspiratsioon.

Sõna "ökonoomia" (majandus) on tulnud kreekakeelsest sõnast, mis tähendab maja – oikos. Sõna "majandus" nagu meie seda tunneme, on paraku sellest tähendusest väga kaugele triivinud. Maja, kodu asemel tähendab sõna "majandus", nagu seda nüüdisajal tavatsetakse kasutada, kõike väljaspool maja. Kodu on koht, kus juhtuvad tähtsad asjad. Majandus on koht, kus juhtuvad enamasti vähetähtsad asjad. Olukorra pahupidipööratusele vihjab Chesterton pidevalt: "Tänapäeval on kõige imelikum see, kuidas tähtsusetutest asjadest on saanud tähtsad asjad. Peale selle muidugi, et tähtsad asjad on muutunud vähetähtsateks." [7]

Sõnal "ökonoomia," ja „ökonoomsus" on veel üks hüljatud tähendus: kokkuhoidlikkuse idee.

Müstitsismi viimaseks ja parimaks sõnaks on peaaegu agooniline tunnetus kõige olemasoleva hinnalisusest, kogu universumi hinnalisusest, mis on nagu haruldane ja habras vaas, ning teiste asjade seas on hinnalised kaasinimeste "teetassid." Müstitsismi viimaseks ja parimaks sõnaks pole mitte heldekäelisus, vaid pigem ülev ja püha majandus. [8]

Chesterton viitab, et sõna kokkuhoid (trift) taga peitub sõna thrive – edenemine, laabumine. [9] Me saame edeneda ainult oma vahendite piires, nagu me saame olla vabad ainult reeglite piires. Kaasaegne arusaam sõnast majandus on risti vastupidine: pigem kogumine kui kokkuhoid. Veel hullem, selle all mõistetakse pelgalt vahetust. Räägitakse kaubandusest, ning isegi mitte asjadest, millega kaubeldakse. Räägitakse numbritest arveraamatus. Räägitakse mitte millestki – kogunevatest nullidest. Kõik see on pigem mittemillestki kui millestki.

Majanduse eraldumine kodust on osa pikaajalisest fragmenteerumisprotsessist. Iga moodsa idee kohta, millest oleks võinud saada "täisväärtusliku hommikusöögi" üks osa, on hakatud väitma, et nad on üksindagi täisväärtuslikud. Oleme eraldanud kõik kõigest ülejäänust. Oleme selleni jõudnud, eraldades kõik koduseinte vahelt. Feminism on eraldanud kodust naised. Kapitalism on eraldanud kodust mehed. Sotsialism on eraldanud kodust hariduse. Tööstuslik tootmine on eraldanud kodust käsitöö. Uudiste- ja meelelahutustööstus on eraldanud kodust originaalsuse ja loovuse, muutes meid passiivseteks ja töödeldavateks tarbijateks aktiivsete kodanike asemel.

Kuid distributismis on enamat kui majandus. See on nii, kuna selles on enam majandust kui "majandust." Distributism pole ainult majanduslik idee. See on tervikliku mõtlemise integraalne osa. Kuid fragmenteeritud maailmas ei avalda me täielikule mõtlemisele mitte ainult vastupanu, vaid me isegi ei tunne seda ära. See on liiga suur, et seda näha. Spetsialiseerumise ajastul haarame ainult väikesi ja kitsaid ideid. Me ei taha arutleda isegi Kõikehõlmava Teooria üle, kui seda pole just leiutanud spetsialist ning adresseerinud selle "kõikehõlmavusele", nagu spetsialistid seda mõistavad. Reaalsuses on kategooria jaoks kõik liiga komplitseeritud, sest see sisaldab paraku kõike. Kuid suure filosoofia ja suure religiooni hiilgus ei seisne selle lihtsuses, vaid komplitseerituses. See peab olema komplitseeritud, sest maailm on komplitseeritud. Selle probleemid on komplitseeritud. Nende probleemide lahendused ei saa olla samuti muud kui komplitseeritud. Komplitseeritud luku jaoks läheb vaja komplitseeritud võtit. Ent meie soovime lihtsaid lahendusi. Me ei taha rasket tööd teha. Me ei taha rasket mõttetööd teha. Me tahame, et teised inimesed töötaksid ja mõtleksid meie eest. Me nimetame neid spetsialistideks. Ning me nimetame seda äärmuslikku sõltuvust "vabaduseks." Me arvame, et oleme vabad lihtsalt sellepärast, et meile näib, nagu oleksime vabad ringi liikuma.

Chestertoni avalause raamatule, milles ta jutustas oma reisist Ameerikasse, kõlas järgmiselt: "Mul ei ole õnnestunud vabaneda veendumusest, et reisimine ahendab mõtlemist." [10] Nagu teistegi paradokside puhul viitab ta sellele, et tõde on vastupidine meie ootustele. Oma põllul, oma aias, mõtleb inimene kõigest. Reisiv inimene mõtleb ainult vähestest asjadest. Ta ei keskendu detailidele, vaid sihtkohtadele. Ta mõtleb, et asi, mida ta vaatama tuli, on ainus tähtis asi, ning see muudab ta mõtlemise ahtaks. Reisimise tegelik eesmärk on tagasitulek. Iga teekonna tõeline sihtkoht on kodu. See on peamine idee, mis distributismi taga peitub.

Distributisti ideaaliks on mõte, et kodu on kõige tähtsam paik maailmas. Igal inimesel peaks olema isiklik omand, koht oma kodu loomiseks, perekonnaeluks, kõikideks tähtsateks asjadeks sünnist surmani: söömiseks, laulmiseks, pühade pidamiseks, lugemiseks, kirjutamiseks, vaidlemiseks, lugude jutustamiseks, naermiseks, nutmiseks, palvetamiseks. Kodu on eelkõige loovuse pühamu. Loovus on meie kõige jumalasarnasem omadus. Me mitte ainult ei tee asju, vaid teeme neid oma näo järele. Perekond on üks neist asjadest. Kuid seda on ka pilt seinal ning vaip põrandal. Kodu on koht täielikuks vabaduseks, kus me võime katusel piknikku pidada või otse pakist piima juua.

Peatume siinkohal hetkeks ning pöördume feministide poole, kes tarduvad õudusest, kui nad loevad maskuliinset ja sõjakat sõna – "man" (tõlkija on vastena kasutanud läbivalt sõna "inimene"). Chesterton ei näe naistes vallasvara, vaid kuningannasid nende oma maailmas. Naisi ei hoita kodus selleks, et neid kitsastesse piiridesse suruda; vastupidi, neid hoitakse kodus, et nende piire avaraks jätta. Maailm väljaspool kodu pole muud kui üks kitsapiirilisuse mass, kitsaste radade rägastik, monomaniakkide hullumaja.

Pole raske näha miks . . . on naisest saanud universaalsuse embleem… Loodus… on ümbritsenud naise väikeste lastega, kellele tuleb õpetada mitte niivõrd midagi, kuivõrd kõike. Mudilastele ei ole tarvis õpetada kauplemist, vaid tutvustada maailma. Lühidalt öeldes: naine on suletud majja inimolendiga ajal, mil ta küsib kõiki olemasolevaid küsimusi, nagu neidki, mida olemas ei ole. Oleks kummaline, kui naine omandaks sealjuures spetsialisti kitsapiirilisuse.

Nüüd võib keegi öelda, et see on üldine, tavaline valgustamise kohustus… Kuigi see on liialt täpsustav ja raamidessesuruv, suudan ma siiski seda vaatenurka mõista. Võin vastata sellele ainult nii, et meie ühiskond on pidanud vajalikuks see koorem naistele jätta, et maailmas tervemõistuslikkust säilitada. Ent kui keegi hakkab sellest kodusest kohustusest rääkima millestki, mis pole keeruline, vaid triviaalne ning igav, loobun ma seda küsimust edasi arutamast. Sest ma ei suuda ka kujutlusvõimet viimase piirini kannustades aru saada, mida ta sellega mõtleb. Kui kodust elu nimetatakse orjatööks, muudab asja raskeks selle sõna kahetine tähendus. Kui orjatöö tähendab ainult väga rasket tööd, tunnistan ma, et naine orjab kodus, nagu mees orjab Amiensi katedraali ehitades või Trafalgari lahingus püssitoru taga. Ent kui raske töö all mõeldakse koormat, mis on tüütu, värvitu ega paku midagi hingele, siis pean alla andma: ma ei saa aru, mida need sõnad tähendavad. Kuidas saab olla suur karjäär see, kui teiste inimeste lastele räägitakse Kolme Reeglist ning väike karjäär see, kui enda lastele räägitakse universumist? Kuidas saab olla avar olles midagi kõigile ning olla kitsas, kui ollakse kõik ühele inimesele? Ei; naise funktsioon on töörohke, kuid seda seetõttu, et see on hiiglaslik, mitte seetõttu, et see seisneb pisiasjades. Ma tunnen pr Jonesile kaasa tema ülesande hiiglaslikkuse, mitte tema ülesande väiksuse pärast. [11]

Chesterton võib olla kohati väga spetsiifiline, kuid üldiselt oli ta generalist. Tema kritiseerijad on lagedale tulnud vastuväidetega tema üldistustele, unustades, et need on üldistused ning et üldistused lubavad oma loomult ka erandeid. Kaasaegse maailma probleemiks on see, et kogu tähelepanu saavad endale erandid. Üldistustele ei pöörata mingit tähelepanu. Eranditest on saanud reeglid. Sellest, et naine ise oma lapsi kasvatab, on saanud erand. Kuid Chestertoni distributistlik ideaal ei kutsu mitte ainult emasid koju jääma, vaid ka isasid. Kodul baseeruv majandus, isepiisavuse (omaette toimetulemise) idee ei loo mitte ainult tugevamaid ja tervemaid perekondi, vaid ka tugevama ja tervema ühiskonna. Kui ühiskonnas tugineb kõik perekonna tugevdamisele, kaitsmisele ja selle eest hoolitsemisele, elab selline ühiskond üle kõik aastasadade tormid. Kodul baseeruv ühiskond on loomulikult ja tingimuslikult kohalik ning detsentraliseeritud ühiskond. Kui valitsus on kohalik, on ka majandus kohalik ning siis on ka kultuur kohalik. See, mida praegu kultuuriks nimetame, pole ei kohalik ega kultuur. See on amorfne ühiskond, mis toetub kiirteede mahasõitudele ning kiiskavatele reklaamtulpadele, mis kannavad ühesugust sõnumit. Meie kultuur on mugavus. Me kõik mugavleme mugavas kaupluses, kus saame kõik ühest kohast: oma bensiini, oma pontšikud ja ajakirja ning hoolitseme selle eest, et me kellelegi silma ei vaataks, ka mitte pakistanlasest kassapidajale, kes meie krediitkaardi laserkiire alt läbi tõmbab. Kiirfoto meie fragmenteeritud ühiskonnast: passiivne, rahutu, silmisulgev, üksildane, kodust eemalviibiv.

Distributistliku ühiskonna ülesehitamine nõuab "selget ja teadlikku filosoofiat", mitte laialipillitud ja laialilammutatud ideid. Esimeseks selgeks ja teadlikuks ideeks oleks arusaam, et raha pole kõige tähtsam asi maailmas. Raha on vahend, mitte eesmärk. Eesmärk on rahulik, õnnelik kodu. See tähendab palju väikesi kohti paljude kohalike kangelastega.

Niisiis, kuidas see kõik juhtuma saab? See on suur küsimus, kui asi puudutab distributismi. Chestertoni arvates on distributismi puhul peamine vabatahtlikkus. Kui me pole vaba tahtega olendid, kui kõik on ettemääratud Jumala, Saatuse, Bioloogia, Sünnijärjekorra või Suure Paugu poolt, siis poleks ilmselt distributistliku ühiskonna ülesehitamisest rääkimise peale mõtet energiat raisata. Võtame parem mugavama asendi ja avame ühe õlle.

Kuigi Chesterton leidis, et distributistlikku ühiskonda saab kõige täiuslikumalt realiseerida katoliiklikule maailmapildile tuginedes, ei väitnud ta, et see on antud ühiskonnani jõudmiseks peamine eeldus. Tegelikult arvas ta, et sellises ühiskonnas võivad erinevad religioonid omavahel paremini koos toimida, kui üheski teises ühiskondlikus ülesehituses. Usuvabadus, sellisena nagu ta praegu hiiglasliku tsentraliseeritud valitsuse taktikepi all justkui eksisteerib, vajab tegelikult selle valitsuse poolset "maksma panemist." Nagu näeme, on tulemuseks see, et religiooni lämmatatakse seal, kuhu valitsuse valvekoer on vabaduse "garanteerimiseks" kohale tormanud. Kuid kohalikud valitsused (mida toetavad kohalikule tootmisele baseeruvad majandused) on religioosse vabaduse osas tõhusamad, sest üht religiooni jagavatel inimestel on loomulik kalduvus koonduda. Peamine põhjus, miks meie ühiskonnas üht religiooni jagavad inimesed on laiali pillutatud ning teiste religioonide esindajad segunevad nendega raskelt, seisneb selles, et meie ühiskond ei tugine kodule. See tugineb võimalustele väljaspool kodu. Parem töökoht asub alati kusagil mujal. Inimesed ei vali elukohta religiooni alusel, vaid töökoha järgi. See on mugavus, mitte filosoofia.

Distributismi dilemma on vabaduse dilemma. Distributismi ei saa inimestele teha, seda saavad inimesed ainult ise teha. See ei ole süsteem, mida saaks ülaltpoolt peale suruda, see saab ainult altpoolt üles liikuda. See saab tuleneda ainult sellest, mida Chesterton nimetab "inimese mittemehaaniliseks osaks, tema pühaks loomis- ja valikuvõimeks". [12] Kui see teoks saab, siis kõige tõenäolisemalt rahvarevolutsiooni algatusel. Igal juhul peab see olema rahvalik ettevõtmine. Mingis punktis nõuab see tohutu ja ülemäärase rikkuse omanikelt sellest loobumist. Enamasti on rahvarevolutsioonide käigus soovitud tulemuseni jõutud vahenditega, mis pole just alati pehmed ja mõnusad. Verevalamise ja akende purustamise vältimiseks võib religioon väga praktilisi lahendusi pakkuda. Tavaliselt see nii on. Kristlik argument, kui seda tõsiselt võetakse, võib rikka mehe jaoks olla hirmutavam kui taprite ja tõrvikutega relvastatud rahvamassid. Kristlikul argumendil on tegemist igavikuga, mitte koheste mugavuste loomisega. Kristliku religiooni keskne tegelane on ühemõtteliselt öelnud, et lihtsam on minna kaamelil läbi nõelasilma kui rikkal taevariiki pääseda. Ükskõik, kuidas rikkur ei püüaks väiksemat kasvu kaameleid aretada või suuremaid nõelu toota, ükskõik, kuidas ta ka ei pinguta, ei saa ta üle tõsiasjast, et oma rikkuse külge klammerdumine seab ta hingeõndsuse hädaohtu. Kuigi leidub kommenteerijaid, kes on püüdnud selle lõigu tõlgendust pehmendada, toetab seda paraku kogu ülejäänud Uus Testament, eriti Matteuse 19:16-22, kus väga heatahtlikul mehel kästakse müüa kogu oma vara ning jagada see vaestele ning Jk. 5:1-6, kus rikka inimese igavikulisi väljavaateid kirjeldatakse mitte just pehmete sõnadega. Asi on üsna selge. Ehk nagu Chesterton ütleb: "Rikkus kohustab sellest loobuma". [13]

Kuid rikkad on vaid väike osa probleemist, sest neid pole palju. Probleemi suuremaks osaks on mõtteviis, mis kannustab nii paljusid inimesi raha jahtima. Ka siinkohal pakub religioon praktilist lahendust. On olemas käsk, mis ütleb: "Sa ei tohi himustada [ligimese vara]." See vähetuntud käsk tuleks taasavastada ning sellele uuesti rõhku panna, et distributistlikku ühiskonda üles ehitada.

Suurem osa inimestest pole distributismist kuulnudki. Nad tunnevad ainult sotsialismi ja kapitalismi ning eelistavad üht teisele, kuigi kannatavad mõlema kombinatsiooni all. Meie koolid on meile karuteene teinud, jättes meile distributismi ideest rääkimata. Kui inimestele oleks see idee kättesaadavam, näeksid nad, et selles on iva. Nad mõistaksid vähemalt, et eelpoolmainitud kahele ideele, mis neid justkui polariseeriksid, kuid tegelikult lootusetuses ühendavad, leidub alternatiiv. Suurtes koolides õpetatakse praegu kõige pisemaid ideid. Kuid distributismi, nagu ka kõiki teisi saladusi, ei ole võimalik igavesti saladuses hoida, vaatamata institutsionaliseeritud tsensorlusele. Seda võetakse tõsiselt, hoolimata neist, kes sellele viltu vaatavad. Sellele komistavad ka need, kes seda vältida püüavad. Chestertoni tsiteerides: „Distributismi pole proovitud ja leitud olevat puudulik – see on leitud olevat raske ja seepärast jäetud proovimata." [14]

Distributismi kui parimat süsteemi õiglase ühiskonna ja tugeva majanduse ülesehitamiseks on võimalik argumenteeritult kaitsta. Me võime algatada diskussiooni, kui me seda peame, süvenedes seadusandluse, tööpraktika, omandipoliitika ja maksude küsimustesse ning teistesse "käsiraamatu- ja ajaleheteemadesse." Me võime vastata kõikidele argumentidele ja vastuväidetele, mida sotsialistid või kapitalistid esitama hakkavad. See saaks kindlasti olema viljakas ja provokatiivne diskussioon. Selles on enamat valitsusepoolsetest manitsussõnadest. Me võime tuua argumendi, et tegemist on igapäevase leiva küsimusega. Kuid vajalik on ka teiste elutahkude esiletoomine. Vaja on moraalipiima, tähenduseliha, rõõmumahla. Meil peab olema kood, mis meid juhib, eesmärk, mis annab tõukejõu, filosoofia, mis annab meile sisu. Inimene ei ela üksnes leivast.

Algselt ajakirjas The Distributist Review avaldatud artikli tõlkis inglise keelest Marju Õunpuu.

Viited

[1] Generalist – paljudes valdkondades kompetentne ja terviklikku maailmavaadet omav inimene, spetsialisti vastand.
[2] G.K. Chesterton, Orthodoxy, teoses The Collected Works of G.K. Chesterton (San Francisco: Ignatius Press, 1987–2005), kd. 1, lk. 225. Kõik järgnevad tsitaadid pärinevad G.K. Chestertonilt; köite ja leheküljenumbrid on teose Collected Works omad, kui pole näidatud teisiti.
[3] Illustrated London News, February 17, 1906, Kd. 27, lk. 126.
[4] The Common Man (New York: Sheed and Ward, 1950), lk. 173.
[5] Orthodoxy, Kd. 1, lk. 233.
[6] William Cobbett (London: Hodder and Stoughton, 1925), lk. 125.
[7] Illustrated London News, January 3, 1914, Kd. 30, lk. 17.
[8] Daily News, March 23, 1907, mikrofilmilt.
[9] William Cobbett, op. cit., lk. 212.
[10] What I Saw in America, Kd. 21, lk. 37.
[11] What's Wrong with the World, Kd. 4, lk. 117–19.
[12] George Bernard Shaw, Kd. 11, lk. 441.
[13] New Witness, Oct. 14, 1915, mikrofilmilt.
[14] What's Wrong with the World, lk. 61