Donald Trump levitas endast naeruväärset pilti jumaliku tervendajana. Anglikaani kiriku vikaar Giles Fraser näeb UnHerdis sellise liialduse põhjusena Ameerika Ühendriikide protestantistliku esteetika kitšilembust.
Aastal 42 eKr (see kolmetäheline lühend pole siinkohal sugugi tähtsusetu) kuulutati Julius Caesar Rooma senati poolt ametlikult jumaluseks, kelle nimeks oli Divus Iulius. Donald Trump pole sugugi esimene egomaniakist riigipea, kes püüdleb jumalikkuse poole. Käesoleval nädalal postitas Ameerika Ühendriikide president ühismeediasse endast tehisoiu loodud pildi, mille teda kujutatakse kvaasijeesusena, kes tervendab haigeid peos olevate taevase valguse keradega ja kelle kohal hõljuvad F-16 hävitajad. Kuna isegi tema kõige agaramad kristlastest toetajad mõistsid sellise imaluse hukka, kustutas Trump postituse.
Üldiselt rääkides saab religioon esteetikaga üpris suurepäraselt hakkama: mõeldagu renessansiaja maalidele, Inglismaa maakirikutele ja islami kalligraafiale. Kuid mingil põhjusel on Ühendriikide protestantism kunstiküsimustes erakordselt võhiklik.
Mina süüdistan selles Warner Sallmani. 1994. aastal kuulutas New York Times Sallmani "sajandi kõige tuntumaks kunstnikuks" ja seda eelkõige tema 1940. aastal maalitud "Kristuse pea" põhjusel. Salman oli Chicagos sündinud reklaamikunstnik, kes õppis lühikest aega kunstikoolis, kuid kindlasti ei olnud ta Caravaggio.
Ometigi müüdi tema kõnealusest maalist viissada miljonit koopiat. Mis on see asi, mis selgitab Sallmani populaarsust? Maalil "Kristuse pea" on kujutatud mallikohaselt kena välimusega langevate lokkide ja kindla pilguga Jeesust, kelle tagant paistev valgus loob tema ümber mulje taevasest aupaistest. Teose näol on tegemist kõige ehtsama assortiikarbi kitšiga ja sellest sai terveteks põlvkondadeks Ühendriikide protestantismi esteetilise tähestiku tugipunkt. See on visuaalne keel, millele Divus Trump täna toetub.
Kuid "Kristuse pea" pole mitte ainult õudne maal, see kujutab lisaks üüratut moraalset läbikukkumist. Tšehhi autor Milan Kundera selgitab ["Olemise talumatus kerguses"] kitši olemust kui "absoluutset rämpsu olemasolu eitamist" (the absolute denial of shit).
Natsid kasutasid kitši esteetikat kõigis neis filmides, milles õnnelikud blondid lapsed jagavad lilli ja laskuvad suuskadel lumistelt nõlvadelt. Mis oli kujutis maailmast, nagu nad soovisid seda näha, milles kõik, mida peeti ebatäiuslikuks, tuli vaateväljast eemaldada. Kundera nimetas seda "etnilise puhastuse esteetikaks", sest ta nägi sellist loomingut täiendusena maailmale, milles kõik, mida nähti sobimatuna, saadeti gaasikambritesse.
Kundera eksis siiski ühes asjas. 1984. aastal üllitatud "Olemise talumatus kerguses" ta väidab, et kitši algallikaks on kristlik teoloogia. Osutatud teoses meenutab loo vestja, kuidas ta lebas voodis ja vaatas Gustave Dore maali Jumalast. Tema teismelise aju viis läbi ebahariliku mõtteharjutuse: kui Jumalal on suu, siis Jumalal on kõht ja järelikult Ta kakab. Hetkel kui selline mõte jõudis tema ajju, hakkas tal paha. Jumala ja kaka idee ei saa ühes ja samas mõtteruumis koos eksisteerida. Mille tõttu on Jumal Kundera jaoks kitši põhjus.
Kuid kogu inkarnatsiooni (Sõna saamine lihaks), Jumala inimeseks saamise idee seisneb selles, et jumalik ja maailma reaalsuse räpasus saavad olla kõrvuti olemas. Pealegi sündis Jumal inimeseks laudas sõnniku keskel. Katalaani kristlastel on isegi kuulus traditsioon, milles Jeesuse sündi kujutavas jõuluseades kükitab Jeesuslapse, Neitsi Maarja, Joosepi, karjaste, tarkade, inglite jne kõrval "kakaja" (caganer), keda tavaliselt kujutatakse rebadel pükstega poisikesena. Katalaanid kasutavad caganeri teemat samuti poliitikute naeruvääristamiseks. Täna on isegi võimalik osta jõulusid ilmestama Trumpi caganer.
Poliitikul kui caganeril on samas laiem tähendus kui ainult kerge pilamine. See on sügavalt teoloogiline esiteks põhjusel, et "Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt" (Lk 1:52) ja teiseks rõhutab see kristluse sügavalt kitšivastast olemust. Jeesus otsis sihilikult inimeste seltskonda, keda peeti ebatäiuslikuks elik ebapuhtaks, nagu näiteks pidalatõbised ja naised "päevade" ajal. Armastusel ei ole okserefleksi.
Parim kunst mõistab seda, sest see saab aru inimlikust reaalsusest. Trumpi kunstmõistusega loodud pilt võib esindada laadi, kuidas teatud Ühendriikide protestantistlik traditsioon tavatseb kujutada jumalikust. Kuid pigem on tegemist esteetilise patuga – keeldumisega mõistmast armastuse sügavust, mida kristlus selle parimal kujul jutlustab.
Kas naeruväärsest Divus Trumpi kujutisest saab pöördepunkt ja president jätab järele usklike tunnete ärakasutamise enda ülendamise eesmärgil? Kustutades osutatud pildi, astus ta sammukese tunnistamise suunas, et iseenda kujutamine jumaliku päästjana on ogar. Kui isegi tema kõige tulisemad kristlastest toetajad näevad niisuguse ürituse läbi, siis selline halo hakkab üpris kohe paistma väga kitšina.
Tõlkis Karol Kallas