Kuna Euroopa valitsuste ja Euroopa Liidu ogarad poliitikad kahjustavad režiimi pidepunkte, asetub selliste võimude esimuste hulgas üha tähtsamale kohale sissevaenlaste paljastamine ning mõtteroimade karistamine.
Politico avaldas 18. märtsil uudise "Venemaa kõige uuem luuraja võib olla keegi, keda sa tunned". Uudises räägitakse, et Hollandi politsei riikliku uurimise ja erioperatsioonide üksuse (Eenheid Landelijke Opsporing en Interventies; LOI) marokolasest juht Youssef Ait Daoud mõtles välja, et välismaised luureteenistused, nagu Venemaa ja Iraan, palkavad üha enam Euroopa Liidu liiduvabariikide kodanikke luurajateks ning korraldama sabotaaži.
Norra-Hollandi segaperekonnast pärit Norra poliitkateadlane Glenn Diesen kommenteerib Politico "uudist":
"Mõtteroimade puhastus, mis ees ootab, saab olema palju ulatuslikum kui Venemaa sekkumise (Russiagate); Covidi ja Ukraina sõja ajal. Seda põhjusel, kuna valitsused muutuvad järjest nõrgemaks ja ebakindlamaks.
Üks natsionaalsotsialistide kaalukamaid juriste ja tuntud poliitikateoreetik Carl Schmitt (1888–1985) kirjutas põhjalikult sisevaenlase küsimuse teemal. Tema sõnul on poliitika sisuks suuremas osas arusaamine, kes on sõber ("meie"/sisegrupp) ja kes vaenlane ("teine"/välisgrupp).
Riigis elavaid inimesi, kes ei võta omaks režiimi tõekspidamisi, saab kujutada kuulekatena vaenlasele, millega poliitiline opositsioon muudetakse ohuks riigi olemasolule. Schmitt pidas arutelusid [eriti lõpututuid vaidlusi parlamendis] ja arvamuste paljusust nõrkuseks, mis piirab sisevaenlaste tuvastamise võimet.
Nõrkade valitsuste jaoks on oluline välisvaenlaste konstrueerimine ja kodus eriarvamuste vaigistamine. Mille juures võiks tähele panna, kuidas valitused ja nende stenografistid meedias ilmutavad kas väga vähe elik üldse mitte huvi selle vastu, millised on eriarvamusel olevate inimeste väited sisuliselt ja sellistel teemadel arutelude pidamisest. Ometigi eraldatakse üha enam vahendeid kõige sellise hukkamõismiseks, mida kujutatakse reetliku kavatsusena. Tulevikus võib oodata üha enam niisuguseid pealkirju."
Schmitti filosoofia ja poliitikateooria kujunes välja Saksamaa riikliku katastroofi, mida kujutas Weimari vabariik, jubeduste ajal ning toona kirjutas ta oma kõige kaalukamad teosed. Kui Adolf Hitleri toetamist peetakse tema puhul andestamatuks veaks, siis ometigi on tegemist ühe kaalukama 20. sajandi rahvusvahelise õiguse ja riigi- ja poliitikateooria autoriga.
Rohepööre, Covidi aeg ja Ukraina sõda paraku näitavad, et Schmittil oli pigem õigus.
Ka Eestis oli näha, et niipea kui ühiskonnas omandasid arvestatavama kaalu ühispartei poolt ette söödetud teemaderingist välja jäävad arvamused, nagu EKRE ja SAPTK, liigitati nad sisevaenlasteks. Murdepunktiks oli samasooliste paaride "abielu" ühiskondlik vastasseis, mis sai alguse 2011.–2012. aastal.
Tuntud pahemintellektuaal Noam Chomsky seletas tänase läänemaailma ühisparteilise riigivõimu olemust 1998. aastal ilmunud intervjuude raamatu "Ühine hüve" peatükis "Meedia" (lk 43):
"Arukas lahendus, kuidas hoida inimesed loidude ja kuulekatena, seisneb lubatud arvamuste kogumi väga ranges piiramises, lubades samas antud arvamustekogumi raames pidada väga elavat arutelu, sealjuures isegi õhutades tagant kriitilisemate ja teisitimõtlejate seisukohtade levikut. Selline olukord tekitab inimestele mulje, et sõna on vaba, kuigi samaaegselt ja järjepidevalt sunnitakse inimestele debati ulatuse piiramisega peale süsteemi [ideoloogilisi] eelduseid."
Toimetas Karol Kallas