Oleme jõudnud olukorda, kus valitsevast ideoloogiast väiksematki kõrvalekallet tõlgendatakse valitseva süsteemi vastase ründena, mille mahasurumiseks on mindud teadlikult muutma ja rikkuma meie täna veel kehtivat põhiseadust, kirjutab ettevõtja Harry Raudvere.
Varro Vooglaid kirjutas:
„Aastaks 2022 on Eestist saanud riik, kus tundlikel (julgeolekuga seonduvatel) teemadel ei saa avalikus arutelus osaledes vabalt väljendada (kasvõi küsimuste esitamise tasandil) avaliku võimu ja meedia sümbioosis toimiva süsteemi poolt ainuõigeks kuulutatud seisukohtadest kõrvale kalduvaid vaateid ilma, et süsteem asuks kujundama sinust rahvavaenlase ja riigireeturi kuvandit."
Ma ei saa jätta välja ütlemata iseenese kogemustele tuginevat sügavalt subjektiivset seisukoha, mis ei pruugi olla kaugeltki absoluutne tõde, aga kui oled näinud ja kogenud allpool kirjeldatud olukordi, kus süsteemi kuuluvad erinevad institutsioonid moodustavad ringkäenduse, töötades risti vastu kainele mõistusele ja loomulikult ka seaduse mõttele, siis on tekkinud paratamatult oma arvamus, mis ei pruugi jälle kellelegi meeldida, aga miks see meeldimine peaks minu asi olema?
Varro Vooglaiu esitatud tõdemusest on kujunenud nüüdseks tänu meid ümbritsevale praktikale kahjuks vääramatu tõde, kuid täna ei piirduta kaugeltki ainult julgeolekuga seonduvate teemadega. Küsimus on palju laiem, sest puudutab väga erinevaid eluvaldkondi. Valitsevast ideoloogiast väiksematki kõrvalekallet, mis väljendub arvamuses, seisukohas, küsimuste püstitamises, või isegi ebasoovitava informatsiooni vahendamises, tõlgendatakse kui rünnet valitsevale süsteemile. Süsteemi vastu sõna võtvad ja kritiseerivad isikud on väidetavalt saanud meie ühiskonnas suurimaks, eelkõige sotsiaalset turvalisust ohustavaks teguriks.
Niikaua, kui truualamlike kodanike poolne hukkamõist ja ründed piirduvad sotsiaalmeedia kaudu väljendatud emotsioonidega, ei tasuks lasta end häirida, sest üldjuhul on tegu vaimust vaesete või harimatute inimestega, kes ei suuda enesele anda aru, mida nad teevad, aga kui laimu ja nõiajahiga liitub peavoolumeedia, tekitades ühemõtteliselt poliitilise hukkamõistu ja süsteemi kaitseks suudetakse kaasata isegi kohtusüsteem, on olukord riigis muutunud tõeliselt ekstreemseks.
Selline arusaamine ei ole tekkinud tühja koha peale. Enamus riigiga, või ka kohaliku omavalitsusega minu seni peetud kohtuvaidlused, on jõudnud ringkonnakohtus ja ka riigikohtus lahenditeni, millest lähtuvalt võiks esimeses astmes õigust mõistvaid kohtunikke pidada absoluutselt ebakompetentseteks. Nad ei saavat seaduste mõttest aru, ega oska seadusi ideoloogiliselt õigesti rakendada ja loomulikult ei ole suutelised andma realistlikele olustikele objektiivseid ja õiglasi hinnanguid. Huvitav, miks paljud neutraalsed ja õigusvaldkonnas pädevad isikud on lausa sõnatud kui loevad meie riigi nimel tehtud kohtulahendeid?
Kindlasti ei saa kõikides eluvaldkondades nii teravalt küsimust püstitada, vaid see kerkib esile just selliste teemade käsitlemisel, kus süsteemi esindavate isikute tegevusele tuleb anda seadustele tuginev objektiivne hinnang. Kohtunikud teevad oma otsuseid Eesti Vabariigi nimel ja maksumaksja raha eest. Kui nüüd nende objektiivsete ja seadusest lähtuvate otsuste tulemusena võiks tekkida riigile märkimisväärne majanduslik kahju ja koos sellega tuleb ilmsiks, et vastutavatel ametikohtadel töötavad isikud on kas isiklikust eesmärgist tingituna või küündimatusest loonud olukorra(d), mis on riigile majanduslikult äärmiselt kahjulikud või paljastavad süsteemis töötavate isikute nõrkust, siis sekkub seesama süsteem läbi kõrgemalseisva kohtusüsteemi protsessi, elimineerides kõik võimalikud riigi vastu suunatud nõuded.
Konstruktiivne kriitika poliitikute ja ametnike tegevuse osas tõlgendatakse koheselt rünnakuteks süsteemi vastu. Riigi institutsioonide omavoli vastu suudavad vastu seista ainult need juriidilised ja füüsilised isikud, kellel jätkub vahendeid maksta üüratuid juristide arveid ja kellel on aega, mis teadupärast ju omakorda on ka raha.
Samas on kohtupraktika kujundanud tänaseks komplitseeritud olukorra, kus kaobki üldse igasugune mõte astuda õiguslikult vastu riigi poolsele ülekohtule. Teades juba ette, et vaatamata oma seadusest tulevale ja tuginevale õigusele, ei saa sa kohtus lõpuks õigust, sest süsteem töötab sulle vastu.
Lisaks liiga spetsiifilisele ja kitsalt eelnevalt kirjeldatud käsitlusele, mis peegeldab süsteemi enesekaitselist üldist toimemehhanismi, on esile kerkimas palju ohtlikumad nähtused, mis lämmatavad põhiseaduslikud ja koguni elementaarsed inimõigused. Ehedaks näiteks on nn „vihakõneseadus" milles kaitstakse subjekti võimalikku negatiivset emotsioon seadusega, nähes selle tekitamise eest ette otsese karistuse. Iga peavoolule vastu käiv mõte või väljaöeldud lause võib kedagi riivata, tuues enesega kaasa menetluse ja kohtulahendid.
Elatud elu jooksul on meist nii mõnedki sellise fenomeniga kokku puutunud. Iga mõte või lause, mis ei olnud vastavuses sotsialistliku maailmakorra põhimõtete ja eesmärkidega, leidis avalikkuse ees karmi hukkamõistu koos kaasnevate tagajärgedega. See oli diktatuur, kus vaba mõtlemine oli keelatud.
Tänase riigi juhtimisel tehtavad valed poliitilised otsused tekitavad elanikkonnas rahulolematust, mille mahasurumiseks või kunstlikuks rahustamiseks on mindud teadlikult ja pikalt etteplaaneeritult muutma ja rikkuma meie täna veel kehtivat põhiseadust. Algus tehti lahti valimiskorra omavolilise muutmisega, mis on otseses vastuolus põhiseaduses sätestatuga. Protesteerijaid, kelle tegevus või hääl võiks riigis midagi paremusse suunata, asutakse kõikvõimelike meetoditega ja vahenditega sildistama ja tõrjuma, sidudes need isikud ühiskonnas juba eelnevalt taunitud nähtuste propageerimise või toetamisega. Pole vahet, kas laimukampaania vastab tõele või mitte. Peaasi, et eesmärk saaks saavutatud ja ebameeldivad isikud jalust ära koristatud.
Ka täna liigub Euroopa diktatuuri suunas. Ületamatud kodanike majandusraskused võivad kujutada valitsejate ja nende loodud süsteemile otsest ohtu, mille peatamiseks ja tõrjumiseks tuleb hakata rakendama järjest karmimaid meetmeid. Väidetavalt tuleb isikute eneste huvides hakata piirama nende sõna- ja tegevusvabadust.
Süsteem on peamine ja seda ei tohi kõigutada ega rünnata. See on kõige rängem kuritegu. Olulised ei ole rahva toimetulek ega kannatused. Süsteem on oluline ja selle hoidjad on olulised. Mida nõrgem ja naiivsem on rahvas, seda tugevamini suudab süsteem end kindlustada. Loen masendusega, et Reformierakond on asunud reitingutabelit juhtima. Erakond, mille näiliselt liberaalne maailmavaade ja käsitlus on valmis hävitama kõiki, kes nende hegemooniat võivad ohustada. Puudutagu see otseselt nende liidreid või kogu erakonda.
Vanad kommunistid, kes peale taasiseseisvumist jäid riigitüüri juurde, on üle võtnud ja hoogsalt juurutanud nõukogude aegset mõtteorjust just uutel põlvkondadel, kellel puuduvad teadmised, oskused ja loomulikult praktika, vastu seista sellisele salakavalusele. Objektiivne ja avatud tõde on asendunud ajupesu ja propagandaga. Need kes ei kuuletu ja üritavad ujuda vastuvoolu, tuleb muuta kahjutuks. Ajalugu on loonud eeldused. Kommunistide poolt progressiivsem ja intelligentsem osa küüditamine oli rahvuslik katastroof, jättes järele lumpenproletariaadi ja kaasajooksikutest allaheitlikud sabarakud. Nende järeltulijate vaimuvalguses meid rahvusriigina hävingu poole suunataksegi.
Ma ei imesta, kui me ise ja me lapsed kogeme uut vaikivat ajastut. Midagi kunagist Pätsi diktatuuri sarnast, kus need, kes olid valmis võitlema oma aadete ja kodumaa eest, lihtsalt kõrvaldati. Oli siis selleks motiiviks tõesti presidendi isiklik ambitsioon või idanaabri kõrva sosistatud salaplaan? See polegi oluline. Täna kummardame rahvana raha ja jänkisid. Vihkame kooris neid, keda käsitakse vihata ja armastame neid, kes meid ei armasta.
Kuid niikaua, kui on siin riigis kas või üks põlvepikkune poisikene, et tohi me üleüldisele hullusele alla vanduda ja tuleb rühkida edasi. Kas või iseenese südametunnistuse pärast ja ka sellepärast, et Eestist võiks kunagi saada tõeliselt neutraalne õigusriik, mille saaksime pärandada oma lastele.