Charles de Gaulle BBC raadiosaates Teise Maailmasõja ajal. Foto: Wikipedia

“Stalin tunnistas Teise Maailmasõja ajal Charles de Gaulle’i Prantsusmaa eksiilvalitsuse juhina ainult selle tõttu, et ta aitas põhja lasta Winston Churchilli plaani, mis nägi ette koos Lääneliitlastega Kesk-Euroopa vabastamise,” kirjutab prantsuse ajaloolane ja endine päevalehe Le Figaro peatoimetaja Henri-Christian Giraud 1988. aastal ilmunud raamatu “De Gaulle ja kommunistid” uustrükis.

Monumentaalne 1000-leheküljeline raamat (De Gaulle et les communistes) anti välja teist korda, kuna autor pääses vahepeal ligi Venemaa arhiividele. Sellepärast, et tema ajaloouuringud on nii vastuolulised, õnnestus tal oma väiteid kaitsta ainult põhjusel, et tema ütluseid kinnitavad hulgast erinevatest allikatest pärit dokumendid. Oma osa kahtluste tekkimisel Giraudi ajaloouuringute suhtes on kindlasti asjaolul, et ta on Henri Giraud, kes oli Gaulle’i vihane konkurent Prantsusmaa vastupanuliikumise juhi kohale, lapselaps, vahendab ReMix. 

“Subjektiivsuse süüdistuste eest saan ma kaitsta ennast ainult oma kasutatud argumentide tugevusega. Neid on palju ja neid pole mitte kunagi kahtluse alla seatud ühel lihtsal põhjusel: ma olen oma loo rajanud gaullistide liikumise juhtfiguuride ütlustele,” rääkis Giraud Poola väljaandele Rzeczpospolita.

Tänaseni peetakse Prantsusmaa Viienda Vabariigi rajajat de Gaulle’i Poolas kangelaseks ja isegi üks Varssavi suuremaid ringteesid on tema järele nime saanud, kuid Giraud raamat paneb tema rolli peale teisiti vaatama. Kuigi prantsuse kindral sai peale Prantsusmaa langemist peavarju Londonis, oli ta novembris 1940 jõudnud juba inglaste selja taga kontakteeruda venelastega ja seda ajal kui Venemaa ning Saksamaa vahel kehtis veel Molotov-Ribbentropi pakt.

De Gaulle’ist sai peale Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule 1941. aastal Stalini oluline partner. Väga ruttu tulid välja põhimõttelised erimeelsused Stalini ja Churchilli vahel, mis puudutasid liitlaste plaani avada teine rinne. Moskva tahtis, et liitlasväed maabuksid Euroopasse NSVL-ist nii kaugel kui võimalik, eelistatult Põhja-Prantsusmaal. See pidi andma vene vägedele mitte ainult piisavalt aega ajada Saksa Wehrmacht Venemaalt välja, vaid ka võimaluse hõivata Kesk-Euroopa ja Poola enne kui liitlased sinna jõuavad. 

Churchill pakkus välja teistsuguse plaani. Tema hinnangul oli kõige parem alustada rünnakut “Euroopa pehmest kõhualusest”, ehk Balkanimaadest. Seejärel oleks vabastatud Viin, Praha ja ilmselt ka Poola. President Franklin D Roosevelt, kelle otsus sai kaalukeeleks, kõikus venelaste ja brittide ettepaneku vahel. 1942. aasta lõpus andis Roosevelt järele Brittide nõudmistele ja nõustus rünnaku alustamisega Põhja-Aafrikas, et seda seejärel kasutada seda baasina Itaalia ja lõpuks Saksamaa vallutamiseks. 

Kuid Stalinil oli varrukas üks trump.

See oli de Gaulle, kes oli Nõukogude Liidu välisminister Vjatšeslav Molotoviga 24. mail 1942 Londoni NSVL-i saatkonnas toimunud salakohtumisel leppinud kokku koostöös. Kõige olulisem osa sellest partnerlusest tuli välja viis kuud hiljem kui de Gaulle kuulutas ühes oma kõnes: “Ma loodan, et venelased jõuavad Berliini enne ameeriklasi.”

See tähendab, et prantslased tegid kõik selleks, et nurjata litlaste plaan alustada rünnakut Balkanimaadelt.

See pole veel kogu lugu. Vaba Prantsusmaa juht, rikkudes Poola eksiilvalitsuse peaministri Władysław Sikorskiga sõlmitud kokkuleppeid, leppis venelastega kokku Poola territooriumide äraandmises, mille Venemaa oli omale saanud kuritegeliku Molotov-Ribbentropi kokkuleppega.  

Samuti ei seisnud de Gaulle vastu Poola kommunismi pööramisele, kuigi ta oli ise osalenud 1920. aastal Varssavi kaitsmisel ründavate punavägede vastu. Lõpuks 1944. aastal kui sakslased okupeerisid jätkuvalt Varssavit, nõustus ta saatma Prantsusmaa esindajad Moskvale alluva Poola Rahvusliku Vabastamise Komitee juurde. Prantsusmaal leppis de Gaulle asjaoluga, et kommunistidest saab sõjajärgse riigi poliitilise elu oluline osa hoolimata isegi sellest, et need olid partei, mis kiitis 1940. aasta kokkuleppe Adolf Hitleriga heaks. 

Vastutasuks survestas Moskva Roosevelti, et see tunnistaks de Gaulle’i vaba Prantsusmaa juhina. Kuigi kindral Giraud oli 300 000 prantsuse sõduriga Põhja-Aafrikas, lükati ta kõrvale. Tänu sellistele kokkulepetele sai Prantsusmaast üks Teise Maailmasõja järgsest neljast suurjõust, riik sai omale ühe Saksamaa okupatsioonitsooni ja sellest sai ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige.

De Gaulle’i ja Stalini kokkulepe tipnes 1944. aasta suvel. Sel ajal oli Wemacht ennast tugevalt Prantsusmaal kindlustanud ja Prantsuse vastupanuliikumine – vaatamata de Gaulle’i kinnitustele – oli nii armetu, et Normandia ründamine tuli võtta ette 6. juunil 1944. aastal, kaks päeva pärast Rooma vabastamist liitlaste poolt.

Itaalias oli liitlastel neli korda rohkem sõdureid (1,6M) kui Hitleril. Tee Viini oli pärani lahti ja koos sellega oli veel reaalne, et liitlased jõuavad Kesk-Euroopasse ja ilmselt isegi Varssavisse enne venelasi.

De Gaulle, kes tegi kõik Giraudi marginaliseerimiseks, tõmbas Prantsusmaa väed Itaalias rindelt tagasi ja viis need Provence’i. Ameeriklased, kuigi väiksemas mahus, tegid sama.

16. märtsil saatis de Gaulle Varssavisse venesõbraliku saadiku Roger Garreau. 8. mail 1945. aastal, päeval kui Saksamaa kapituleerus, saatis de Gaulle Stalinile telegrammi, milles tänas teda “kogu Euroopa nimel”.

Toimetas Karol Kallas