Vaade Jeruusalemma Templimäele ja vanalinnale läbi Dominus Flevit'i kabeli akna. Foto: Bigstockphoto.com

Eestil tuleks toetada Iisraeli terviklikkust ja Jeruusalemma kui juutide vaieldamatut pealinna. Sellega näitaks Eesti, et teostab väärtuspõhist ja iseseisvat välispoliitikat. Koostööst Iisraeliga võidab Eesti määratult rohkem kui EL-i skisofreenilise poliitikaga nõustumisel, usub Marko Merikan.

Selsamal päeval tegi Issand Aabramiga lepingu ja ütles:
Sinu soole ma annan selle maa
Egiptuseojast suure jõeni, Frati jõeni.
1Ms 15:18

Alustada tuleks algusest. Sel päeval, kui Jumal andis Aabrahamile tõotuse, pandi alus tulevasele Iisraeli riigile. Tõotust, mis anti ligi 4000 aastat tagasi Jumala enda poolt, ei muuda kehtetuks ükski inimlik seadus, kohus või valitsus. Tõotusega kaasnes juriidiline leping. Piirid, mille Jumal seadis maale, kehtivad ka täna. Asjaolu, et enamus maailma jätab selle tõsiasja tähelepanuta ja ei usu sellesse, ei muuda tegelikkust.

Iisrael – Lähis-Ida ainus demokraatia

Kaasaegne Iisrael sündis aastal 1948. Sellest ajast on riik olnud pidevalt nii kuumas kui külmas sõjas. Maailmas pole ühtegi teist rahvust ega riiki, mis selliselt oma olemasolu ja maa pärast peaks võitlema. Iisrael ja Jeruusalemm on maailma kell. Seda tuleks tähele panna. Olukorras, kus Iisraeli senised liitlased on survestanud ja suruvad Iisraelile peale lepinguid, mis on algse lepingu vastu, saavad kaasa tuua ainult probleeme. Ajalugu kuni tänase päevani näitab, et need, kes püüavad korraldada ümber Iisraeli piire, satuvad varem-hiljem ise suurtesse segadustesse.

Viimasel ajal ongi kired Iisraeli ümber läinud väga tuliseks. Mõni kuu tagasi võttis ÜRO allorganisatsioon UNESCO vastu resolutsiooni, mis eitab juutide seost Templimäega Jeruusalemmas. UNESCO kasutas Templimäe kohta vaid moslemi nimetust. Samal ajal ennast ohvrina näitav Palestiina Omavalitsus teeb tegusid, mis peaksid olema eriti tuttavad Eestile – üritab kõigest väest nii füüsiliselt kui muul viisil kustutada ja ümber kirjutada tõest ajalugu. Füüsiliselt üritatakse hävitada kogu arheoloogilist ladet, mis annab tunnistust Teise templi ja juutide seosest kogu maaga. Hävitatakse kõike, mis võimalik.

On irooniline, et Lähis-Ida ainsat demokraatiat üritavad ÜRO-s vastustada inimõigusi rikkuvad ja terrorismi soosivad riigid.

Aasta lõpus jõudis ka ÜRO julgeolekunõukogu vastu võtta oma resolutsiooni. Nimetades Ida-Jeruusalemma okupeerituks ja palestiinlaste territooriumiks, sekkuti otseselt Iisraeli riigi suveräänsusesse. Ajalugu aga kinnitab, et pole olemas sellist rahvust nagu palestiinlased ja et Iisrael ei okupeeri ühtegi maatükki piirkonnas, mis täna on jagatud. Kui keegi selles piirkonnas maad okupeerib, siis on nendeks araablased. Iisrael on ainuke riik, kelle vastu on ÜRO-s alustatud kümneid hukkamõistvaid resolutsioone. Neid resolutsioone teevad peamiselt araabia-moslemiriigid. On irooniline, et Lähis-Ida ainsat demokraatiat üritavad ÜRO-s vastustada inimõigusi rikkuvad ja terrorismi soosivad riigid.

Samal ajal ei võta ÜRO julgeolekunõukogu vastu resolutsioone Ukraina, Süüria, Venemaa, Hiina, Saudi Araabia, Iraani, Katari, Türgi ja paljude teiste riikide kohta, kus toimub nii territooriumide hõivamine relvakonflikti abil, sõjakuriteod kui ka räiged inimõiguste rikkumised. Pidevalt ja iga päev. Kedagi ei paista huvitavat sajad miljonid nälgivad inimesed, tuhanded lapsed, kes iga päev surevad, vanglates ja sunnitöölaagrites vaevlevad teistimõtlejad. USA president ei tegutsenud, kui Daesh (ISIS) mõrvas brutaalselt tuhandeid inimesi, vägistas naisi ja lapsi. USA-l puudus toona isegi poliitika ja seisukoht. Sama jõuetult vaatasid kuritegusid pealt nii EL kui teised maailma demokraatiad. Süüria režiimi tegevus keemiarelvade kasutamisel ei toonud kaasa julgeolekunõukogu resolutsiooni. Julgeolekunõukogul polnud ja pole aega tegeleda niivõrd “tühiste” teemadega. Tundub, et kogu maailma kõige olulisem probleem seisneb ainsas demokraatias Lähis-Idas – Iisraelis, mis resolutsioonide põhjal tegeleb süstemaatiliselt Gazas elavate “palestiinlaste” näljutamisega ja nende maade konfiskeerimisega, et lõpetada kogu maailma kõige olulisem rahuüritus – kahe riigi lahendus. Seda valet on keerutatud juba nii kaua, et isegi kogenud poliitikud on hakanud uskuma “palestiinlaste” ehk puhaste araablaste pikaajalist desinformatsiooni.

Pahempoolsete Iisraeli-vastasus

Tähelepanuväärne on, et ÜRO peakorter Iisraelis asub mäel, mida kutsutakse kurja nõu mäeks. Juudivastasus Euroopas süveneb. Emigratsioon Prantsusmaalt Iisraeli on kasvav. Põhja-Euroopas paistab Rootsi silma oma fanaatilise Iisraeli-vastasusega. Kohati võib Rootsi valitsusi nimetada lausa antisemiitlikeks. Nad on ajanud aastaid naiivset palestiinlaste abistamise poliitikat, mis tipnes “Palestiina” tunnustamisena riigina. Rootsi sellesuunaline välispoliitika on lausa süüdimatu. Nende välisministri Margot Wallströmi sõnad troonivad lollide väljaütlemiste tipus. Kui talt küsiti intervjuus terrorirünnakute kohta Iisraelis, väitis ta, et sellist liiki terror on põhjustatud meeleheitest ja rõhumisest, mida Palestiina araablased kogevad. Huvitav, kas ta julgeks sama öelda ka Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaa valitsustele, kus moslemitest terroristid on võtnud kasutusele täpselt samad meetodid, mida kasutavad nende usukaaslased Iisraeli vastu. Terroristide ja mõrvarite õigustamine ning reaalsusest irdumine paistabki olevat tänase Euroopa peamine tunnus. Muide – samasugust mõtet kandis ka eelmine ÜRO juht Ban Ki-moon, kes rääkis palestiinlaste meeleheitest Iisraeli okupatsiooni pärast ning ütles, et vastupanu on loomulik.

Ometigi võib täheldada, et sarnaste mõtetega käib ringi ka Eesti välisminister Sven Mikser. Temagi on tuntud oma Iisraeli-vastasuse poolest. Nagu paraku enamus sotsialistidest Euroopas. Aastate vältel on Mikser erinevates raadiosaadetes pannud kahtluse alla Iisraeli riigi õiguse kasutada jõudu, et kaitsta oma riiki ja elanikkonda Gazas ja mujalgi pesitsevate terroristide eest, kelle ainus ja ülim eesmärk on tappa maha kõik juudid ja paisata Iisrael merre. Seda need terroristid isegi ei varja. Palju enam – sellest räägitakse oma lastele, tehakse filme, kirjutatakse raamatuid, õpetatakse koolides. Hamasi põhikirjas on see seisukoht kaljukindel. Hamasi toetajad Gazas kogunevad regulaarselt protestima Iisraeli vastu ja ülistavad terroriste. Kui on toimunud järjekordne terrorirünnak Iisraeli vastu, siis jagavad “rõhutud palestiinlased” üksteisele suurest rõõmust komme.

On tähelepanuväärne, et ideoloogia, mida jagavad sotsialistid ja muud vasakpoolsed üle kogu maailma, on hirmutavalt sarnane. Ka Iisraelis võitlevad nad pigem “vaeste palestiinlaste” kui oma riigi eest.

Asjaolu, et Palestiina Omavalitsust juhib Läänele vastuvõetav Fatah ja nende liider Abu Mazen, ei muuda üldpilti, kuna tema tegutseb varjatult, nagu ühele tõelisele araabia terroristile kohane. Tema eelkäija Jassir Arafat näitas tervele maailmale, et hookus-pookusega võib isegi terroristist saada Nobeli rahutuvi. Ometi kasutas Arafat peale Oslo rahuprotsessi omadega rääkides sõnastust, millega andis mõista, et tema tegevus rahuprotsessis oli tegelikult aja võitmine araablastele ning lõppeesmärk ei ole muutunud. Arafati näide oli seotud lepinguga prohvet Muhamedi ja Qurayshi vahel, mis tõlkes tähendab, et Arafat sõlmis lepingu ainult selleks, et seda hiljem tühistada. Arafat ütles: “Just nagu Muhamed rikkus lepingut, et vallutada Meka, murrame meie Oslo lepingu, et vallutada Jeruusalemm”. Siht on selge – “vabastada” tänane Iisrael ja marssida Jeruusalemma peale. Selline on tegelikkus ja tõde. On tähelepanuväärne, et ideoloogia, mida jagavad sotsialistid ja muud vasakpoolsed üle kogu maailma, on hirmutavalt sarnane. Ka Iisraelis võitlevad nad pigem “vaeste palestiinlaste” kui oma riigi eest, tehes maha oma riigi seaduslikku valitsust, kutsudes välismaal üles oma riiki boikoteerima jne.

Nii Euroopa vasakpoolsete valitsuste tegevus kui president Barack Obama katastroofilised kaheksa aastat on ilmekad näited, mis hakkab juhtuma, kui vasakpoolsed saavad võimule. Samasooliste “abielud”, samasoolistele paaridele antud lapsendamisõigus ja muud hullumeelsed õigused, vabadus valida omale sugu, abordi kohustuslikkus, sootud tualetid, kristlaste tagakiusamine ja riiklik terror, allumine moslemite nõudmistele, kristlikust traditsioonist loobumine, rahvusriikide elimineerimine, multikulturaalsus jne. Üks ühendav joon on Iisraeli-vastasus.

Eesti ei peaks püüdma kohta ÜRO julgeolekunõukogus

Olla julgeolekunõukogus kellegi suuvooder ei ole Eesti riikliku iseseisvuse ja kestmise eesmärk.

Oleks suur viga, kui Eestist saaks ÜRO julgeolekunõukogu mittealaline liige. Juba praegu võib näha, et Eestil puudub sisuliselt oma välispoliitika. Pidevalt rõhutatakse, et me kujundame oma seisukohad koos EL-i partneritega või koos NATO liitlastega. Aga millised on meie seisukohad, seda pole eriti kuulda. Milleks on vaja Eestile osaleda julgeolekunõukogus, kui Eesti seisukohad ei erine EL-i ja USA omadest? Toetades kõiges USA ja EL-i seisukohti tähendab olla vastutaja ka kaose eest, mis nendest otsustest sünnib. USA ja EL-i poliitika puudumine Lähis-Idas on selle ilmekaks näiteks. Olla julgeolekunõukogus kellegi suuvooder ei ole Eesti riikliku iseseisvuse ja kestmise eesmärk. Julgeolekunõukogus ei räägita Ämari baasist või Tapal paiknevast väekontingendist. Seal langetatakse otsuseid, mis võivad esile tuua dramaatilisi muutusi terves maailmas. USA eestvedamisel sõlmitud Iraani leping on suur altminek Läänele, kuigi seda püütakse turundada kui parimat kokkulepet, mis nendes oludes oli võimalik. Tegelikkus on, et osad riigid Lähis-Idas naeravad ja osad riigid hoiavad peast kinni. Aga USA autoriteet on Lähis-Idas kadunud. Poliitika puudumine on jätnud sellesse maailmanurka maha kaose ja vaakumi.

Paraku puudub Eestil vaba riigina pikaajaline välispoliitiline kogemus ja ka oskused, mis võimaldaks riigi esindajatel langetada ÜRO julgeolekunõukogus adekvaatseid otsuseid. Eesti poliitikud pole viimase kümne aasta jooksul suutnud vastu võtta ühtegi olulist otsust. Pidevalt toimub peenhäälestamine. Nüüd siis saime teada, et välisminister Mikseri suu läbi on Eesti välispoliitika seisukoht samasugune nagu julgeolekunõukogul, s.t soodustada Iisraeli-vastast tegevust ja aidata “rõhutud” palestiinlasi. Palestiinlasi, keda pole olemas, kes on välja mõeldud alles 20. sajandi teisel poolel ja kelle “kannatusi” propageerib maailma meedia, “pestes inimeste ajusid” valedega. Seda on lihtne teha, kuna enamusel pole aega ja võimalusi uurida ajalugu ja eristada õiget valest. Tõe huvides tuleb tunnistada, et isegi Iisraeli juhid räägivad palestiina probleemist ja palestiinlastest, aidates ise kaasa valede kinnistumisele. Pole siis vaja imestada, kui maailm teemat ei mõista.

Mõni aeg tagasi andis Eesti välisministeerium läbi ÜRO järjekordset abi Palestiina Omavalitsusele. Samal ajal teatas Iisraeli meedia, et üks ÜRO abivahendajast kohapealne ametnik on kinni peetud, kuna ta vahendas ja suunas ÜRO abiraha Hamasile. See ei ole üksikjuhus. Samasugused teated tulevad vahel avalikuks ka Lääne meedias. Näiteks 2016. aasta augustist, kui Postimees vahendas The Guardiani uudist, kus kirjutati, et ÜRO abiprogrammi raames on Süüria presidendi Bashar al-Assadi lähikonnaga seotud ettevõtetele makstud kümneid miljoneid eurosid. Ei saa aru, kuidas kontrollib Eesti välisministeerium, et raha, mida oma teada antakse puudustkannatavatele palestiinlastele, ei lähe hoopis terroristidele, kes kaevavad Iisraeli ründamiseks tunneleid või ostavad vajalikku toorainet pommide ja rakettide valmistamiseks. On irooniline, et nii Mikser kui suurem osa Eesti välispoliitikaga tegelevatest inimestest ootasid Hillary Clintoni võitu, aga ei suutnud arvestada võimalusega, et Donald Trump üllatab. Seda peataolekut iseloomustab täna teatud paanika, mis hetkel USA suunal valitseb. Oodatakse ja vaadatakse. Kuidas saab siis sellistelt inimestelt oodata Eesti riigile oluliste seisukohtade langetamist?

Kas nüüd, kui USA uus president Trump peaks muutma senist USA poliitikat Iisraeli suhtes, hakkab ka Eesti seda toetama või julgeb jääda eriarvamusele? Aga mis siis, kui Trumpile ei meeldi meie seisukoht? Kas Eesti võib ikka loota, et USA toetab vankumatult meie iseseisvust? Poliitika tegemine ÜRO julgeolekunõukogu tasemel ei ole kommunaalpoliitika. On häbiväärne, et Eesti ei suuda kõige kõrgemal poliitilisel tasemel teha vahet õigel ja valel. Vähemalt UNESCO hääletusel suutis Eesti säilitada kainet mõistust.

Kas nüüd, kui USA uus president Trump peaks muutma senist USA poliitikat Iisraeli suhtes, hakkab ka Eesti seda toetama või julgeb jääda eriarvamusele? Aga mis siis, kui Trumpile ei meeldi meie seisukoht?

Iisrael on vaba ja demokraatlik riik. Seal pannakse pätistnud poliitikud ning riigiametnikud ka päriselt vangi. Nõutakse välja vargusega tekitatud kahjusid ja uuritakse isegi võimulolevat peaministrit. Iga sõjaline tegevus dokumenteeritakse ja vajadusel uuritakse. Viimane otsus, mis näitab Iisraeli demokraatiat, oli üks 2016. aasta märtsis toimunud juhtum, kus eelnevalt kahjutuks tehtud terroristist araablase surnuks tulistanud sõdur süüdi mõisteti. See otsus on tekitanud Iisraelis tugevat lõhestumist, aga oli siiski õige. Lausa uskumatu oli vaadata, kuidas surnuks tulistatud terroristi isa ütles intervjuus, et ta on otsusega rahul. Aga samal ajal ei tema ega enamus nn palestiinlastest, kaasa arvatud POV juhid tee teist nägugi, kui nende omad inimesed jooksevad, noad käes, ringi sooviga fanaatiliselt mõrvata esimene vastutulev juut. Nad ei mõista neid tegusid hukka. Vastupidi, nad õhutavad seda takka ja hiljem teevad nendest maha lastud mõrtsukatest nn märtrid, kelle pilte ehivad linnade majad ja koolimajade klassid.

Eesti võiks toetada Iisraeli

Niinimetatud tõejärgne maailm ei sündinud täna. See on juba pikka aega meie meeltes, sõnades ja tegudes. Valetamine ei ole Brexiti või Trumpi sündroom. Tegemist on tavalise ja igapäevase poliitika osaga, mis 2016. aastal toodi massidesse. Oleme väga tundlikud teemades, mis on meile üliolulised, unustades ära, et tõde ei ole olemas kuskil eemal, vaid tõde on alati meie ümber. Kas me tunneme ära, mis on tõde või elame edasi meile sobivas paradigmas, kus eilne vale muutub täna loomulikuks? Kui meile tõde ei meeldi, siis ei tähenda see, et tegemist ei ole tõega. Eesti poliitikud peaksid tuletama meelde tuntud tarkusesõna: mida külvad, seda lõikad. Poliitikas teatavasti ei ole sõpru, on huvid.

Millised on tegelikult Eesti huvid? Eesti poliitikud ja ametnikud peaksid revideerima tugevasti oma seisukohti Iisraeli suhtes. Samad poliitikud, kes silmakirjalikult seletavad midagi palestiinlastest ja nende raskest elust, on vait, kui juttu tuleb Tiibetist, Katalooniast või kurdidest. Riiklikul tasemel aga korrutatakse suurriikide jutupunkte. Eesti valitsus peaks lõpetama poliitika, millel pole tulevikku. Vaatamata survele ei sünni kunagi sellist riiki, nagu Palestiina. Eestil tuleks toetada Iisraeli terviklikkust ja Jeruusalemma kui juudi rahva vaieldamatut pealinna. Sellega näitaks Eesti, et teostab väärtuspõhist ja iseseisvat välispoliitikat. Eestil oleks koostööst Iisraeliga palju võita. Iisraelil on maailma tippteadmised militaarvallas, samuti IT-tööstuses. Muudest elualadest ei maksa rääkidagi. Näiteks põllumajandus, haridus, teadus või kultuur.

Selle asemel, et kulutada mõttetult suurt raha kandideerimisel ÜRO julgeolekunõukogu ajutisele kohale, võiks Eesti toetada hoopis Iisraeli, kellel on sama kavatsus. Sellest koostööst võidab Eesti määratult rohkem kui EL-i skisofreenilise poliitikaga nõustumisel. Samas tuleb Eestil mõista, millised on tagajärjed, kui asutakse toetama Iisraeli jagamist. Juba Vana Testamendi prohvet Joel kuulutab:

Jah, vaata, neil päevil ja sel ajal, kui ma pööran Juuda ja Jeruusalemma vangipõlve,  kogun ma kõik paganad ja viin nad alla Joosafati orgu; seal käin ma nendega kohut oma rahva ja oma pärisosa, Iisraeli pärast, sellepärast et nad on ta pillutanud paganate sekka ja on jaotanud minu maa – Jl 4:1,2.

Maa, mis tänaseks on Iisraelilt ära võetud ja jagatud, saab ühel päeval taas Iisraeli omandiks. See on vaieldamatu tõsiasi.