Saksa parlamendi asepresident Wolfgang Kubicki kirjutab Weltis ilmunud arvamusloos, et kui võrrelda koroonapandeemiat 2017/2018 toimunud gripilainega, kus oli kaks korda rohkem surmajuhtumeid, siis peame me päevapealt koroonapiirangud lõpetama.
Püüdkem teha väike mõtteeksperiment. Kujutagem ette, et 2019. aasta lõpus tabab Saksa ühiskonda üks viiruse tüvi. Eksperdid arvutavad välja, et see kergesti ülekanduv viirus viib nelja nädala jooksul olukorrani, kus 42 vaktsineerimata, topeltvaktsineeritud või tõhustusdoosi saanud inimest kogu Saksamaal satuvad kas selle viiruse tõttu või koos selle viirusega intensiivravi osakonda.
Päeva lõikes sureks selle arvutuse põhjal kogu Saksamaal 1,93 vastava immuniseerimisstaatusega inimest. Kas surm saabus viiruse tõttu või oli viirus kõrvalleid, seda ei saavat (või taha) ütelda. See ei olevat avaliku tervishoiu mõttes ka relevantne.
Ähvardava tervishoiu ohu tõttu tuleks põhiseaduslikus riigis kehtestada kogu ulatuses põhiseadusriivetega piirangud, välistada inimesed, kes on teinud vaba, aga "vale" otsuse, avalikust ruumist ja nad stigmatiseerida, peatada kultuurielu pea tundmatuseni ja vaktsineerida vastu tahtmist need, kes on avaldanud selget tahet seda mitte teha.
Piirangute täpne eesmärk ei oleks täiesti selge, kuid need olevat hädavajalikud, et inimesed näitaksid läbi oma teo ühiskondlikku solidaarsust ja et nad oma käitumisega ei põhjustaks tervishoiusüsteemi hüpoteetilist ülekoormust.
Ma oletan, ja see ei ole üle tõlgendatud, et Saksa ühiskond oleks 2019. aasta lõpus sellised eksperdid kuulutanud hüsteerilisteks vabaduse vaenlasteks ja düstoopilisteks spinneriteks.
Nüüd on meil ees aasta 2022 ja meil on vastavalt Robert-Kochi-Instituudile (RKI) eelmisest neljapäevast samad andmed valitseva Omikroni tüve osas. Kuid meie meeleseisund on täiesti erinev. Mõõdetuna standardite järgi, mis kujundas vaba ühiskonda 2019. aastal, näib Saksamaa olevat ainult kahe aasta jooksul pöördunud hirmunult vabadustest ära.
Isegi ilma RKI nädalaülevaadete arvudeta peaksime aru saama, et 2017/2018 gripilaine põhjustas ilma vaktsiinikohustuse plaanita, ilma vaktsiinipassita ja maskikohustuseta kaks korda nii palju surmasid kui praegune koroonalaine – nii nagu Welti toimetaja Olaf Gersemann oma arvutuses näitab.
(Suur gripilaine 2017/2018 kestis umbes 10 nädalat (vaata RKI andmeid) ja maksis RKI hinnangu kohaselt 25 100 inimelu (eelnevas gripilaines vastavalt 22 900). 25 100, see teeb umbes 360 surma päevas, seega topelt nii palju, kui praegu…)
Mõeldes sellele, et meie vabadust armastav ja vabadust kaitsev põhiseadus on endiselt sama, mis aastal 2019, peaksid täidesaatva võimu otsustajad nendele arvudele otsa vaadates tegelikult kõik otsekohe avama ja andma põhiseadusele tagasi tema "vana" kehtivuse. Sest, vaatamata sellele, kui halb on iga haigestumine ja surm, absoluutne elu kaitse ja kaitse igasuguse nakkuse eest ei ole seni põhiseaduse kohaselt olnud mitte kunagi riikliku sekkumise eesmärk.
On hirmutav, et mõned on poliitilises ruumis sellele vaatamata liikunud selle kaheldava mõtteviisi suunas. Kes tahab sarnaselt Baden-Württenbergi ministerpresidendile Winfried Kretschmannile teha patroneerivalt kodanikuvabaduste tõrksa "naasmise" sõltuvaks Jeesuse Kristuse ülestõusmisest, see on teinud teadlikult otsuse meie õigussüsteemist ja teaduslikust argumentatsioonist intellektuaalselt taganeda.
See Kretschmanni tunnistus avab meile järgmise suure probleemi. On arusaadav, et "ettevaatusmeeskond" on niivõrd armunud oma poliitilise ainukäsutamise võimalusse – mis tahab jagada põhiõigusi ja hõljub seetõttu üle kogu juriidilise poole -, et arutelu praeguste pandeemiapoliitiliste piirangute lõpetamise üle on muutunud uskumatult banaalseks.
Kui soovi pöörduda tagasi pandeemiaeelsete vabaduste juurde sõimatakse "vulgaarliberalismiks", mis käsitleks praegust situatsiooni justkui vastutustundetult, siis näitab see aastakümneid üles ehitatud vabaduse konsensuse hävitamist. See Saksa vabaduskonsensus arendas teatud määral arusaamise, kui kaugele riigi rünnakud individuaalsete vabaduse õiguste vastu võivad minna.
Nimetatud Omikroni arvude ja mõnede inimeste tahtmatuse valguses üleüldse ühiskonna avamise üle arutada on selge, et konsensust ei tühistanud need, kes soovivad võimalikult kiiresti vabaduste juurde tagasi pöörduda. Vaid need, kes olid juba enne pandeemiat suurema ja sügavama riigipoolse sekkumise poolt. Koroonast tingitud ühiskonna lõhestamine sõltub suurel määral just sellest konsensuse loobumisest.
Järgnevatel aegadel saab olemas suur vabaduspoliitiline ülesanne need paternalistlikud pulgad välja tõmmata, mis eelneval kahel aastal on eelkõige Angela Merkeli valitsemisajal sisse rammitud. Me peame lõpetama paralüseeriva hirmuspiraali, mis on teinud võimalikuks patroneeriva poliitika.
Seda, kes praegu ütleb, et me peame juba täna kartma uusi viirustüvesid, mida veel ei ole, saab süüdistada enesekeskse patroneerimise esikohale seadmises teiste vabaduste ette. Ja me peame nii kiiresti, kui võimalik, allutama koroonakriisi meetmepoliitika parlamentaarsele kontrollile, et vältida edaspidiseid vabaduse ohustamisi.
Siin tuleb võtta erilise tähelepanu alla ka RKI roll. Sest sellele, et Lothar Wieleri juhtimisel on tervishoiuministeeriumile alluvad ametid tegelenud eelkõige poliitiliste meetmete pseudoteadusliku looritamisega, saab vastu astuda ainult vastutustundliku energilise selgitamisega.
Ma ei usu, et riik suudab minu isiklikke asju paremini reguleerida kui mina ise. Ma olen end vabal tahtel lasknud vaktsineerida ja saanud tõhustusdoosi, sest ma olen näinud sellel enda jaoks mõtet. Teiste eest ei saa ega taha ma siinjuures kosta – ja ma ka ei taha, et riik seda teeb.
Selle taustal pole ma kunagi saanud aru väljendist "positiivne vabadusbilanss", mida vaktsineerimiskohustus võimaldaks. Kes tegelikult otsustab minu eest, mis on minu isiklik positiivne vabadusbilanss? Põhiseadusliku riigi enamus? Selle loogikaga võiksime individuaalsed õigused vabadusele ja vähemuste õigused ämbriga üle parda visata.
Pandeemia lõpp on lähedal, üleminek endeemiale tuntav. On aina selgem, et me elame selle viirusega edasi. Kuid tõde on ka see, et me ei saa kunagi täie kindlusega takistada seda, et inimesed viirusesse raskelt haigestuvad ja surevad. Riigi ülesanne on kindlustada kõikidele tervishoiualane teenus ja tagada igaühele parim meditsiiniline hoolitsus.
Kuid igaühel, kes jätab mulje, nagu oleks riigil lisaülesanne kehtestada elu riskide vastu võitlemisel vastavaid põhiseaduse riiveid, on vabaduse vaenulik agenda. Inimene on vabas põhiseaduslikus riigis kodanik, mitte patroneerimist vajav alam. Seetõttu peame me piirangud lõpetama.
Tõlkis René Allik