Šveitsi õigusteaduse professor Nils Melzer andis portaalile Welt intervjuu, milles käsitleb politsei, eelkõige Saksa politsei, õigustamatut jõukasutamist koroonapiirangute vastastel meeleavaldustel.
Professor Nils Melzer oli kuni 31. märtsini 2022 ÜRO eriraportöör, kes jälgis väärkohtlemise ja piinamise keelu täitmist ÜRO liikmesriikides, võttis vastu võimalike ohvrite kaebusi ja edastas need uurimiseks liikmesriikidele.
Pandeemia ajal teatati talle ka politseiametnike poolt toime pandud ebaproportsionaalsetest jõukasutamise liialdustest koroonapiirangute vastastel meeleavaldustel.
Welt: Pärast eelmise aasta augustis Berliinis toimunud koroonavastaseid meeleavaldusi tekkis sotsiaalmeediasse arvukalt videosid, kus võis näha ilmselget vägivalda politsei poolt. Ta valisite mõned nendest juhtumitest välja ja nõudsite Saksa valitsuselt seisukohta nende osas. Miks Te sellisel viisil sekkusite?
Nils Melzer: Nagu paljudes kaasaegsetes demokraatiates, on ka Saksamaal üldiselt aktsepteeritud, et piinamine ja väärkohtlemine ei ole lubatud. Kuid politseivägivald on pime ala, eriti arreteerimistel ja demonstratsioonidel. Teated, mis ma sain, näitasid muret tekitavat trendi. Paljud stseenid näitasid politseinikke, kes kasutasid ühemõtteliselt liigselt jõudu, samal ajal kui ümbritsevad ametnikud lihtsalt pealt vaatasid või koguni sellele kaasa aitasid. See on ilmselge viide sellele, et siin ei ole tegemist üksikdeliktiga, vaid juba kultuuriga, mis tolereerib politsei poolset vägivalda.
Welt: Kas Te võiksite mõnda juhtumit kirjeldada?
Melzer: Väga tihti on näha, et inimesi tõmmatakse ilma ilmse vajaduseta vastu maad – see justkui kuuluks selle [politsei tegevuse] juurde, aga võib viia ka tõsiste vigastusteni. Ühes situatsioonis takistati rahuliku politseikontrolli juures naisel minna oma mehe juurde, kui viimane näitas ette auto pagasiruumi. Kui naisterahvas selle peale ärritus, toimus olukorra groteskne eskalatsioon ametnike poolt, mille kestel võeti naine valusasse jõuvõttesse ning mees ja tuttav, kes tahtsid talle appi minna, paisati brutaalselt vastu maad. Seal oli seitse politseinikku, tegemist oli täielikult kontrollitud olukorraga, kus ükski tsiviilisik ei kujutanud endast vähimatki ohtu, mis oleks sellist jõukasutamist õigustanud. Ma olen video sellest olukorrast saatnud politsei juhile ja ühtlasi rääkisin temaga telefonis tund aega.
Welt: Ja…?
Melzer: Ta ei mõistnud minu kriitikat. Politseil näib olevat eksiarvamus, et igat nende meedet tuleb iga hinna eest teostada ja koguni verbaalne vastulause tuleb jõuga lõpetada.
Welt: Milliseid olukordi on veel olnud?
Melzer: Teisel korral oli tegemist mehega, kes grupi politseinike läheduses luges ühel platsil rahulikult ette põhiseadust ja tahtis seejärel rahumeelselt rattaga lahkuda. Ilma hoiatamata jooksis üks politseinik tema selja taha, pani talle löögiga käe ümber kaela ja heitis ta brutaalselt maha. Valitsus õigustas mulle seda jõu kasutamist selgitusega, et mees oleks oma kõnega võinud provotseerida järgmisi meeleavaldusi.
Welt: Kuidas teie näete seda?
Melzer: See tegevus oli ühemõtteliselt vastuvõetamatu. Paisata inimene sellisel viisil maha on ohtlik ja alandav. Seda tohib teha ainult siis, kui see on hädavajalik ja proportsionaalne. Saksa võimude ettekujutus on siin väga moonutatud.
Welt: Ühel teisel juhtumil, mis leidis aset 1. augustil 2021 Berliini Suarezi tänaval, lamas mees käeraudades maas, ta oli üleni verine ja liikumatu. Ta üritas enne hoida tagasi politseiametnikku, kes ühte teist demonstranti lõi. Nüüd põlvitas politseinik selle lamava mehe juurde ja lõi teda rusikaga. Lõpuks oli see ka tema kolleegidele liig ja nad tõmbasid politseiniku mehe juurest ära. Berliini liidumaa siseasjade minister selgitas paar päeva hiljem, et "kõik ei olnud nii, nagu see välja nägi". Videos polevat olnud näiteks seda, et arreteeritu üritas politseiametnikku õlast hammustada.
Melzer: Minuga seda õigustust ei jagatud. Pealegi ei ole see politseiniku paksu märuliriietust arvestades usutav ega ole kooskõlas ka videol nähtud liikumiste jadadega. Kui see oleks nii olnud, siis oleks politseinik hammustamist tõrjunud näiteks jalaga eemale tõugates või nuia kasutades. Selle asemel löödi mees, kes oli juba politsei vahi all, oimetuks ja sellele pole lihtsalt mitte mingit õigustust. Politseiline omakohus ja füüsilised karistused pole väidetavate vägivallatsejate suhtes lubatud.
Welt: Seega oleks kõikidel nendel juhtudel pidanud politseiametnik karistuse saama?
Melzer: Iga sellist juhtumit peab vähemalt kriminaal- ja distsiplinaarõiguslikult uurima.
Welt: Kuid Saksamaal ei ole seda ilmselgelt juhtunud. Te küsisite oma kirjas, kui palju politseiametnikke on olnud alates 2020. aasta jaanuarist uurimise all oma käitumise pärast meeleavaldustel ja kui paljud on saanud karistused. Valitsuse vastuse kohaselt on seni kogu Saksamaa kohta saanud selles kontekstis karistada üks politseinik. Samal ajal pidid sajad meeleavaldustel osalejad trahvi maksma. Kuidas te seda hindate?
Melzer: Siin on ilmselgelt tegemist topeltstandarditega. Politsevägivalla korral tekib lahknevus Saksa õiguskorra normatiivsete ambitsioonide ja nende teostamise vahel ametnike poolt. Ühtlasi jätab ametlik statistika mulje de facto karistamatusest menetluste venitamise tõttu. Kui üleüldse politseiametniku suhtes menetlust alustatakse, siis jääb see sageli kuudeks või aastateks kuskile seisma ja lõpetatakse seejärel vaikselt väidetavalt tõendite puudumise tõttu.
Samal ajal on võimud uhked selle üle, et keelatud kogunemistest osavõtjaid on suudetud tihti juba 24 tunni jooksul süüdi mõista. Seda ebavõrdset kohtlemist ei ole võimalik õigustada, eriti kui politseiametnike jõuliialdused ja ametnike identifitseerimisnumbrid on videol hästi näha. Kuna politseil on selged tegevusjuhised ja käsuliinid, siis peaks olema tegelikult lihtsam võtta vastutusele politseinikke kui meeleavaldajaid, kes on meeleavalduse paigas sageli täiesti erinevatel põhjustel. Berliinis, Nordrhein-Westfalenis, Baieris ja Hessenis ei tahetud mulle neid arve esialgu üldse anda, samal ajal nad kirjutasid, et iga politsei jõuliialdust uuritakse süstemaatiliselt. Kuidas saab seda aga väita, kui ei ole isegi statistikat?
Welt: Te teete väga kõva kriitikat.
Melzen: Süsteem ei funktsioneeri. Kogemuse kohaselt produtseerib isegi kõige distsiplineeritum politsei jõud maailmas statistiliselt teatud arvu distsiplinaarjuhtumeid ja delikte, eriti jõu kasutamisel politseioperatsiooni ajal. See, et Saksamaal ei ole praktiliselt ühtegi sanktsiooni politsei jõuliialduse osas kohaldatud, ei ole mitte märk heast käitumisest, vaid pigem süsteemi tõrkest. See on eriti murettekitav, kuna see ei puuduta mitte ainult üksikute jõuliialduste toimepanijate karistamist, vaid asi on ka selges sõnumis, et politseivägivalda ei tolereerita.
Welt: Ka meie naaberriikides aeti ilmselgelt võimudele ebameeldivad koroonapiirangute vastased meeleavaldused jõuliselt politsei poolt laiali. Kas see võis olla hirm võimaliku nakkuse leviku ees, et politseivägivalda pigem talutakse?
Melzer: Poliitikal on suur vastutus narratiivide ülesehitamise ees. Paljudes maades viis see kahel möödunud aastal selleni, et ühiskonnad polariseerusid, sest meeleavaldajaid esitleti riigivaenlastena. Kuid trend üha suurema politseivägivalla poole oli tuntav juba enne pandeemiat – märksõnadeks "kollased vestid", "black lives matter" ja "extinction rebellion". See on seotud ka terrorismivastase võitlusega – alates 11. septembrist 2001 hakkas politsei üle maailma militariseeruma. Ametnikud ei näe kodanikke enam kaitset vajavate tsiviilisikutena, vaid alati ka potentsiaalsete vaenlastena. Pidades silmas väga reaalset terroriohtu on see hoiak mõistetav, kuid samal ajal ka väga ohtlik, sest on ainult aja küsimus, millal hakkab rahvas omalt poolt politseid nägema vaenlasena.
Welt: Kuidas peaks protsess edasi minema? Milliseid konkreetseid meetmeid te ootate?
Melzer: Riigiprokuratuur on kohustatud iga minu poolt esitatud juhtumit uurima, sest piinamine ja väärkohtlemine on alati kuriteod, mida prokuratuur on kohustatud menetlema. Iga üleastumise eest tuleb viivitamatult karistada, kannatanutele tuleb hüvitada kahju ja kohandada politseitegevuse reegleid. Tänases keskkonnas peavad kõik kaasaegsed demokraatiad olema ettevaatlikud, et jääda truuks õigusriigi põhimõtetele. See tähendab eeskätt seda, et peab olema julgust ja tahtmist võidelda tulemuslikult võimu ja ametnike seaduserikkumiste vastu. Kui riigid seda ei tee, siis ei ole nad enam õigusriigid, vaid paljalt mängudemokraatiad.
Tõlkis René Allik