18. sajandi prantsuse näitleja ja oma ajastu parima soprani Madeleine-Sophie Arnould' hinnangul sarnaneb õigusemõistmine piigaga, keda ihaldab hageja, võrgutab prokurör, meelitab advokaat ja toetab kohtunik, kes kõik lõpuks magatavadki teda. Sama lugu ka eesti valijaga, kellel ei lubata valida presidenti ega hääletada referendumil, keda enne valimisi võrgutatakse ja magatatakse – pärast valimisi saadetakse aga aborti tegema, kirjutab Objektiivile Ivan Makarov.
„Isamaa on ohus: sisse on tunginud Trooja homohobune!" – Eris-Paris Laokonn
Kunagi lausus „Surnud hingede" üks võtmekuju Sobakevitš, kes polnudki kaasaegses Tallinnas käinud: „Mina tunnen neid kõiki; kõik nad on kelmid, kogu linn on seal säärane: kelm istub kelmi kukil ja sunnib kelmiga tagant. Kõik on juudad. Üksainus korralik inimene seal ongi: prokurör; ja seegi on, tõtt öelda, siga."
Siis, kui meedia teatas, et Estonia juhiks võib saada endine riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, tekitas see segaseid tundeid, nagu ka kogu Savisaare protsess. Jah, ei nimi ega amet ei riku meest, kuid prokurör ei ole paraku heakõlaline sõna ja seostub alati mingi ilge jamaga, mis tavaliselt lõppeb sellega, et suured sulid sõidavad koju tõllas, neeruarsti tõend näpus; gripivaktsiini rahvale varumata jätnud sotsiaalminister jagas riigikontrolli andmetel seadust rikkudes seksiklubidele miljoneid, ja kõik seadusekuulekad elanikud ootasid huviga, mis siis saab, aga ükski prokurör pole köhatanudki, nii et läinud nädalal laiutas selle rahva raha varguse teemal rahandusminister riigikogus ainult käsi, vihjates sellele, et ringkaitse on läbimatu. Teisisõnu ei oleks prokurör rahvusooperi valitsejana üldsegi lovely. Nüüd aga lausa endine peaprokurör Lavly Perling teeb lähenemiskatseid Isamaale, mis juba tekitas palju paksu verd. Allakirjutanu ei usu sümboolsetesse kokkulangevustesse, kuid Estonia tähendab Eestit, ka Isamaa tähendab meie jaoks Eestit. Seega meenutab toimuv mingit prokuröride tormijooksu Eestile. Estonia siiski pääses, lõhestatud Isamaa šansid on aga nii nagu nad on, sest Trooja hobune on seal juba sees, hirnub kõva häälega, ja pole näha mitte ühtegi odaga Laokonni.
Mõlema kodumaanimelise organisatsiooni prokuröriseerimise katsed kerkisid aga seksiga seotud skandaalide pinnal: Aivar Mäed süüdistati alluvate patsutamises ja Isamaa juhtidele heidetakse ette abielureferendumi läbiviimise pooldamist. Mõlemal juhul ilmusid nagu maa alt endised prokurörid, mis pole küll seadusega keelatud, kuid kuratlikult sümboolne. Riigimeedia avaldas „Parempoolsete" (jutumärgid on siin kohustuslikud) juhatuse liikme Tõnis Konsa ülipika artikli, kus ta ründab oma erakonna juhti ja igati toetab Perlingit, nimetades „jaburuse tipuks" riigiprokuratuuri otsust kutsuda seoses toimuvaga kokku eetikanõukogu. Jaburuse tipp on siiski pigem see, kui konservatiivset pereväärtuste eest väljas olevat Isamaad lõhestab omasooiharus. Ebaeetilisuse tipp on see, kui parempoolse erakonna siseprobleeme lahatakse vasakpoolses riigimeedias. Piinlikkuse tipp on see, kui avalik-õiguslik meedia ei saada Konsat koos tema kirjutisega… erakonna koosolekule, vaid hoopis võimaldab maksumaksjate ülalpeetava pinna parteilise pesu ühepoolseks pesemiseks.
Kuid üks Konsa fraas õigustas kogu tema pika kantseliitloo läbilugemise: „Minul on ainult hea meel, et üks pikaajalise kogemusega tippjuht on otsustanud panustada Eesti tuleviku kujundamisse." Aga kuidas kõlaks see fraas siis, kui täpsustaks, mis sorti tippjuhiga on nimelt tegemist? „Üks pikaajalise kogemusega peaprokurör on otsustanud panustada Eesti tuleviku kujundamisse." Ehk kriminaalide vanglatuleviku kujundamisse aastaid panustanud ja jälitustegevust korraldanud inimene (Putin ka korraldas jälitustegevust ja korraldama ta jäigi) tahab nüüd hakata kujundama Eesti tulevikku. Kõlab õõvastavalt, peaaegu nagu tuntud noorele naisvargale adresseeritud komissar Žeglovi (Võssotski) lõbus ütlus seriaalist „Kohtumispaika ei tohi muuta" – „И вот опять передо мной параша, вышка, часовой", meie oludes aga „Ja Eestit ootabki nüüd ees üks parask, kong ja tunnimees." „Panustama" on selles mõttes mugav parasiitsõna, et seal ei panegi kohe tähele, kui lõpetatakse Eestisse panustamine ja hakatakse Eestit panema.
Ega FSB pole niisama meelde tulnud: Isamaad rünnatakse mitte ainult seestpoolt, vaid ka väljastpoolt, ja pronksiöö ajast saadik pole „vene maailma" poolsed rünnakud olnud nii raevukad. „On möödunud „pöörased üheksakümnendad", kui võis lüüa jalaga ukse lahti, näidata kohtunikule mõnda konventsiooni ja vene keeles selgitada, et seda on rikutud. Ja asi oligi aetud. Praegu aga eesti JOKK hävitas inimõigused… venelastel pole Eestis mingeid õigusi… Inimõiguslaste kaadrite sepikojaks osutus Isamaa erakond – kõige natsionalistlikum ja russofoobsem. Võrdsusvoliniku töötajad on ainult eestlased. See on eristruktuur, mis peaks kaitsma rahvusvähemusi diskrimineerimise eest. Ja seda juhib traditsiooni kohaselt endine Isamaa liige Liisa Pakosta. See on sama kui määrata Simon Wiesenthali keskuse juhiks endist SS-last," – kirjutas domeeni „.eu" alt Ülemaailmse inimõiguste päeva puhul Eesti vasakerakonna ja estofoobse „Vene kool Eestis" liider Mstislav Russakov, kes ongi hetkel „Parempoolsete" mõttekaaslane ja liitlane. Kõik on lihtne: Isamaa kohale riigikogus on üks kindel kandidaat olemas ja provokatsioonierakonna paati on „iseseisvalt mõtlevatel isamaalastel" hõlbus üle hüpata, see poleks ju esimene kord – riigikogu kihab ju endistest isamaalastest. Ja kurikuulus „груз 200" ongi komplekteeritud – kõigepealt kirst Isamaaga ja selle järel peatselt ka isamaaga.
Olen alati rõhutanud, et parteiline ajakirjanik on üks loomuvastane kombinatsioon – Klenski, Ladõnskaja, Toom ja nii mõnigi teine tõe asemel parteipileti leidnud rippumatu õigluse otsija tõid eesti poliitikasse juurde kollase ajakirjanduse madala leksikoni, kombeid, skandaalsuse ja reeturlikkuse, tõmmates märgatavalt alla meie poliitilise kultuuri lati. Kuid parteiline prokurör (nagu ei ole tollesama Putini arvates olemas endisi luurajaid, nii ei ole ilmselt olemas ka endisi prokuröre) on parteistunud ajakirjanikust veelgi vingem huvide eetiline konflikt. See, et Perling valis Isamaa oma huviorbiiti just siis, kui erakond hakkas lõhenema, paneb ikka kõvasti kahtlema tema heades kavatsustes: ta toetas erakonna senisele poliitikale vastu töötama hakanud leeri. Tõenäoliselt üldsegi mitte selleks, et aidata kaasa kodurahu saavutamisele nii Isamaas kui ka isamaal.
Aga kõige tähelepanuväärsem on siiski see, et nii Estonia kui ka Isamaa probleemid, mis erutasid prokuröre, on kerkinud seksuaalsete iseärasuste pärmil. Kui sellega kaasneks sündivuse tõus Eestis, ei oleks mul selle vastu vähimatki. Aga tegemist on paraku vaid ahtrust sünnitava tegevusega.
Nagu teada, on kõige kõrgem sündivus nendes arenguriikides, kus inimesed ei ole ülemäära hõivatud ei töö ega kultuuriüritustega. Oleks võinud isegi loota, et Eesti poliitiline opositsioon, kes samuti ei tööta ega põlates konservatiivseid kultuuriväärtusi vaimselt arene, tõstab vähemalt meie iivet ja veidigi parandab nukraks tegevat demograafilist olukorda, aga võta näpust. Hoopis koalitsioonis oli üks tubli paljulapseline ema, kuid tema lapsi jälgiti võsast tunduvalt tõhusamalt, kui Euroliidus terroriste, kelle kohta pärast nende poolt sooritatud võigast veretööd iga jumala kord teatatakse, et mehed „olid juba aastaid politsei huviorbiidis", mida on ju nii lohutav kuulda mõrvatud kahvanägude omastel. Meie lapsi jälgivaid tublisid uurivaid ajakirjanikke tuleks seega saata euroliitlastele abiks välismissioonile, sest siis oleks sealse kõrilõikamise kraan hoobilt kinni keeratud.
Ka opositsiooniliikmed on inimesed, aga inimese töös ja kultuuris kasutamata jääv energia konverteerub väidetavasti seksuaalenergiaks. Meie riigikogus nagu Eedeni aias elu nautiv hästitasustatud opositsioon maandab säästetud energiat aga omapärasel viisil, ehk mitte täites käsku „rohkenege ja paljunege", vaid erootiliste fantaasiate kaudu – seksuaalpatoloogilisi eesmärke püstitades ja sugudevahelist vastasseisu külvates, ning muuks ei jätkugi tal enam ei aega ega tungi. Nende jaoks ei eksisteeri enam majanduslikke, kultuurilisi, sõjalisi, demograafilisi, meditsiinilisi jms lahendamist vajavaid probleeme, sest nende seksuaalenergia sublimatsioon on täiesti häiritud. Nõudes omasoolise seksi igakülgset toetamist ja teostamist, saavad opositsionäärid kulutada oma kasutamata jäänud seksuaalset energiat, vahendades nendele endile reeglina võõrast rahulduse saamise viisi läbi seda pealesuruvate ultimaatumite, skandaalide, rahvahääletuse blokeerimise ja vaimse ning sõnalise ekshibitsionismi.
Olen kusagilt lugenud, et energia sublimatsioon tähendab teatud usundite kohaselt seda, et madalama võnkesagedusega energia muundatakse kõrgema sagedusega energiaks. Seksuaalenergiat võib muuta näiteks armastuse energiaks ja (või) intellektuaalseks energiaks, kuid opositsioonis olevad sotsid ja reformarid ei ole hetkel altid või võimelised ei esimeseks ega teiseks.
Üks teooria, mida opositsioonierakonnad võiksid kasutada oma tulevase valimiskampaania nurgakivina, räägib sellest, et inimene suunab energiat ühest tšakrast teistesse. Seksides aktiveerub suur hulk energiat alumistes tšakrates ehk Muladharas ja Svadisthanas. Kui inimene – isegi opositsionäär – lõpetab seksuaalakti ja võtab ette sigareti või jääb tukkuma, on seksuaalenergia tema sees tõusnud ülemistesse tšakratesse ehk sublimeerunud. Meie keha seksuaalvedelikud muunduvad väidetavasti tantristlikult kergemateks energiateks ehk armastuseks, intuitsiooniks, intelligentsiks, vaimsuseks ja teisteks kõrgema vibratsiooniga energiateks. Kui aga seksuaalenergia ei muutu peenemaks ja kõrgema sagedusega energiaks, siis on see katastroof, tõeline tragöödia, inimene muutub emotsionaalselt väga tasakaalutuks, olles võimeline kogunisti näitama parlamendis teistele keskmist näppu, nagu tegi sotsiaaldemokraadist endine minister Riina Sikkut. Ja täiesti asjata solvus tollane siseminister, kellele oli adresseeritud see žest: tegemist ei olnud mitte solvanguga, vaid hoopis meeleheitliku appihüüdega, SOS-signaaliga, aga saalitäis rahvast vaatas seda tuimalt pealt, sest "õrna naisterahva soovidest nad aru ei saa."
Kõik tundemärgid osutavadki sellele, et opositsiooniliikmete seksuaalne energia ei muutu juba pikemat aega kõrgema vibratsiooniga energiaks ehk ei muundu armastuseks, intuitsiooniks, intelligentsiks ja vaimsuseks. Nad on seega riiakad, skandaalsed ja üsna maitselagedad, nende retoorika on mage ja agressiivne. Karta on, et niigi tegevusetusest vaevatud opositsiooni kasutamata ja seega ka intellektiks sublimeerimata energia koondub võimsaks destruktiivseks pommiks siis, kui riigikogu hakkab arutama sotside 50 tuhandet parandusettepanekut. Ja lõpuks võib juhtuda midagi sellist, nagu juhtus lennukis mr. Beaniga, kui ta kaasreisijast läikiva südamega poisikluti poolt täidetud paberkotiga kitsas ruumis pauku tegi. Meie juhtumi puhul pole poiss mitte skaut, vaid pioneer, aga sel hetkel vahet polegi: kes ei jooksnud õigel ajal eemale, on ise süüdi.
On olemas üks vana anekdoot, kus kukk ajab kana taga ja ise mõtleb: kui kätte ei saa, siis vähemalt sooja saab. Sama ratsionaalne energia sublimeerija on ka opositsioon: kui oma kinnisideed läbi ei suru, siis räägitakse lihtsalt suusoojaks. Loomulikult oleks nende seisukohalt õigem, kui üks kukk ajaks teist taga, aga kuked pole inimesed ja teevad seda vaid tappaandmise eesmärgil. Võib ju täiesti mõista seda, miks vaesed põgenikud ründasid kogu oma intuitsiooniks ja vaimsuseks sublimeerimata jäänud energiavarudega saksa naisi uusaastaööl Kölni väljakul. Sest nad on ju meie praeguse riigikogu opositsiooni saatusekaaslased: tööd tegema ei pea, haiguste ravi on tasuta, soodustused ulmelised, raha jookseb ja keegi neid ei armasta.
Aga see seisund võib tuua kaasa ka päris tõsiseid tüsistusi: kas näiteks Karmen Joller on mõelnud selle peale, miks Jürgen Ligi juba jälle ropendas riigikogus, miks see inimene kasutab kogu aeg selliseid sõnu? Äkki on aeg märgata ja aidata? Ma pole arst, seega ei ole pädev seostamaks sümptomeid ja meditsiinilist probleemi, aga keegi peaks ju lõppude lõpuks tundma huvi selle vastu, miks üks Eesti tuntumaid poliitikuid on nii kasvatamatu ja avalikult nilbitseb. Kas võib olla tegemist näiteks koprolaaliaga? Coprolalia on haiglane impulsiivne kirg küünilise ja ropu sõimu vastu, mis on eriti sümptomaatiline Tourette'i sündroomi puhul, aga kaasneb ka skisofreenia, progresseeruva halvatuse ja maniakaalsete seisunditega, harvemini tüsistusena pärast entsefaliiti, insulti, neuroloogilisi haigusi; seda võib tingida nii achoreoacanthocytosis (CHAK) kui ka Lech-Nyhan'i sündroom, pole välistatud ka kauaaegse neuroleptikute manustamise tagajärg – siis koprolaaliaga kaasnevad veel grimassid, silmade paroksüsmaalne pilgutamine ja artikulatsiooni häired. Koprolaalia osutab isiksuse funktsioneerimise langusele ja tema suutmatusele kontrollida agressiivsust ja emotsioone. Meditsiinis on kirjeldatud juhtumeid, kui koprolaalia sündroomi põdevad kurdid ropendasid viipekeele abil, nii et siin ei aitaks ka mikrofoni väljalülitamine, sest siis kasutatakse kasvõi keskmist näppu, mida riigikogus on juba ka nähtud. Koprolaalia sõsarhaigusteks on kopropraksia ja koprograafia, usklike puhul blasfeemia.
Kusjuures koprolaliaaga on puutunud kokku iga eestlane, kes on vaadanud eesti telekanalite äraleierdatud hitti – ameerika komöödiat „Male Gigolo" Rob Schneideriga pearollis. Üks selle meeldejäävamaid tegelasi on kõikjal avalikult roppusi röökiv Ruth (Amy Poehler), kelle kohta on wikipedias avaldatud filmi tutvustuses öeldud: „a woman who has Tourette syndrome with coprolalia." Et haigust leevendada, tellibki ta endale meesprostituudi. Ma ei taha nüüd öelda, et soovitaksin seda ka meie koprolaalia tunnustega poliitikutele, aga näete – jällegi on probleem seotud tollesama teemaga.
Meie opositsiooni raevukaim esindaja ja peaministritooli ihaldaja Kaja Kallas kirjutas oma 13. aprilli 2013. aasta postituses "Naiste väärtus", mis oli ajendatud Margaret Thatcheri surmast: "Riigi tasandil näen, et naiste vähesus otsustustasandil mõjutab otseselt laste ja naiste käekäiku. Nende hääl pole lihtsalt kuuldav… Kui naisi on meie ühiskonnas 53,9%, siis ei ole normaalne, et otsustustasandil on neid vähem kui 20%." Praegu aga nõuab Kaja Kallas eelviimase EV naisministri vallandamist, kes tegeleb muule lisaks veel ka naiste, laste ja perede „häälte kuuldavaks tegemise" ja nende toetamise küsimustega. Nii et üks asi on KK naisi toetav teooria, ja teine – KK praktika, pesueht mulier mulieri lupus est. See on imeline, kui Kallas nüüd nõuab, et ministrite otsustustasandil jääks naiste osaks 6,666 %, ilmselt arvates, et see on siis rohkem, kui „ebanormaalsed" 20 %. Kui isa oskas üliedukalt opereerida kümnete miljonite dollaritega, siis tütar võiks ju osata lugeda vähemalt sajani.
Aga tolles endiste õigusemõistmise organite töötajate loos (kes lasid siinsetest pankadest karistamatult haihtuda kümnetel miljonitel ja ei pannud tähele miljardite ulatuses rahapesu) on kõige armsam see, et nende kolleegid just nüüd ja praegu mõistsid süüdi riigikogu liikme, kelle kohta meie kõige puhtam prillikivi, keda ei mõistetudki süüdi, on väitnud, et too pidavat olema eesti poliitika veelgi puhtam prillikivi, nii võimatu kui see ka ei näinud. Ja too puhtaimatest puhtaim prillikivi sai kriminaalkaristuse ja täiesti üllataval kombel ei saanudki enam jätkata riigikogus. Ja nii üllatav kui see ka ei ole, asendusliikmeks osutus mõisnik, kes on võimeline tunde sublimeerima oma kokkuhoitud seksuaalenergiat riigikogu ees armastusest rääkimise kaudu. Ja koalitsiooni oli sisenenud veel üks täiendav Trooja poni. Opositsioon hirnus villides rusikasse.
Aga sublimeerijaid on teisigi: Õhtulehes 30. novembril oli avaldatud Vambola Paavo kirglik lugu „Jätame referendumi ära". Omaette pärl selles on väide „Kui hakkame iga asja puhul Šveitsi eeskujul arvamust küsima, oleme peagi ummikteel ja rahaliselt paljad kui porgandid." Nii et Šveits on ummikteel ja šveitslased porgandpaljad, nagu Silver Meikar tänaval Euroopa Komisjoni lähistel. Aju on vaja ikkagi toita, ja kui mõni näeb šveitsi juustus ainult auke ja toitubki nendest, siis tagajärjed on samuti õõnsad, pöördumatud ja ummiktee vältimatu. Nii autor hüüatabki: „Peame elama totalitarismi tingimustes, kus teistsugune mõtteviis on keelatud." See on tõesti õudne, kui Õhtuleht ja ülejäänud totalitaarne peavoolumeedia ei avalda keelatud konservatiivset mõtteviisi. Paavo oma aga avaldatakse, kuid mees on ikka meeleheitel.
„Tegelikult on kõige taga võitlus vene häälte pärast… Mäng käib madala haridustasemega ja vanemaealise valija peale. Tuleb külvata hirmu, õhutada vaenu ja ksenofoobiat… Mängu tuuakse ka usk. Muukeelne Eesti elanikkond on valdavalt õigeusklik, kirikul on nende elus kindel roll. Niisiis tahab Eestis keegi referendumi pealt profiiti koguda ja teha ennast vägisi meeldivaks. Näidata, et üks erakond mõtleb nagu Maša või Vasja. Soov on koguda kohalikeks valimisteks hääli Lasnamäel ja Ida-Virumaal…" kirjutab Paavo.
Millest on tingitud autori niivõrd põlglik toon „Maša ja Vasja" aadressil, kui ta astub sealsamas artiklis vaenu ja ksenofoobia külvamise vastu? On's tegemist mingi dissotiative identity disorder'i juhtumiga, või artikli autoreid ongi kaks – üks on Paavo ja teine Vambola? Nagu kaasautoritest satiirikud Ilf ja Petrov? Aga see pole veel kõik. „Meil on prioriteetideks mürsud, soomukid, tankid ja referendum. Ma ei tea, kuidas Jüri Ratas ja Riina Solman kristlastena tänavu pühade ajal mõttetule abielureferendumile raha kulutamise taustal rahvale otsa vaatavad," – jõuab patsifismi ja kristliku moraalini autor, kes ise vaatas küll vapralt politseile otsa, kui lõpuks vahele jäi ja sai trahvi selle eest, et käis poole aasta jooksul viiel korral salaja terariistaga kriipimas endise kolleegi autosid. Nagu kirjutas Tartu Ekspress, kaevati alguses endise kolleegi peale varjunime all, et too olevat kasutanud ametiautot isiklikul otstarbel.
See ametiauto kasutamine isiklikul otstarbel on praegu teadagi kõva sõna ja seega pole midagi imestada, et justament „kristlike vooruste kehastus" kirjutab justnimelt lapsi uuriva ajakirjanduse lipulaevale Õhtulehele. Nagu märkis Igor Gräzin, Paavo arvates „on olemas ühiskonna kiht (madalama haridusega ja vanemaealised), keda ei tohiks lasta hääletama; hääletada ei tohi Paavo arvates venelased – see on aga täis natsism; valimisi ei tohi olla sellepärast, et neile kulub raha – enne Paavot arvas seda Saksa Riigikogu spiiker Hermann Göring."
Mul pole midagi Maša ja Vasja vastu, kui nad ei kirjuta mu ülemustele anonümkasid ja ei ründa salaja terariistadega teiste inimeste autosid. See, et armastuse küsimustes konservatiivne Maša armastab Vasjat, ja konservatiivne Vasja – Mašat, on minu meelest täiesti aktsepteeritav. Kui aga Kaja hakkab samal ajal armastama Viljat ja Paavo Vambolat, täitubki paraku Yana Toomi märg unenägu ja eestlased surevadki koos oma keelega välja ning teine keel võidab. Konservatiivsemate vaadetega venelaste hääled panidki eesti liberaalset meediat tõsist muret tundma, aga hoopis teisel põhjusel: mida lähemale tulevad kohalikud valimised, kus venekeelsete valijate osakaal on teadaolevatel põhjustel eriti suur, seda rohkem muretsevad alla-naba-liberaalsed erakonnad ja nende meedia venelaste konservatiivsete valikute pärast.
Aga kogu see seksuaalharrastustele orienteeritud poliitika ja meedia ning endiste prokuröride poliitinkarnatsioon on õiglase riigi kontekstis kokkuvõetavad 18. sajandi prantsuse näitleja ja oma ajastu parima soprani Madeleine-Sophie Arnouldi (1740-1802) sõnadega: „Õigusemõistmine sarnaneb piigaga: teda ihaldab hageja, teda võrgutab prokurör, teda meelitab advokaat, teda toetab kohtunik, kes kõik lõpuks magatavadki teda."
Sama lugu ka eesti valijaga: tal ei lubata valida presidenti, ei lubata hääletada referendumil, enne valimisi võrgutatakse, magatatakse ja pärast valimisi saadetakse aborti tegema. Ja nüüd ka „Eesti" laulu" poolfinalist Ivo Linna surus sellesamusesse karpi oma viiekopkase. Ehk kui tahad pinnal püsida, siis uju.
Alati leidub keegi, kes maksab valimisreklaami laulujoru eest „Mina annan oma hääle ikka sulle, Isamaa!" rohkem. Aga isamaa peab küll võitma oma ärastatud hääleõiguse tagasi. Valem on lihtne: kui sinu hääletamise jõul võimule upitatud isikud ei luba sul hääletada referendumil, siis ära hääleta nende poolt valimistel. Ja küll siis ka need meie „mitte-Kremli ööbikud" leiavad tolle oma vana laulu kiiresti üles.