Meie seadustes ei ole mitte kusagil öeldud, et inimene ei saa täiskohaga tööd, ei või käia valimas, külastada teatrit, saada arstiabi ja toetusi, kui ta intiimelu on teistmoodi, kui ülejäänutel. Vahet ei tehta, kõigil on võrdsed õigused. Seega, elage oma elu nii, nagu tahate, kuid andke meie lastele tagasi nendelt kaaperdatud vikerkaar, tõdeb Ivan Makarov Objektiivi kolumnis.
„Igat liiki privileegid on vabaduse ja õigluse haud" – Johann Gottfried Seume
Kõik me käime vahetevahel koos, istume maha, suhtleme, lõõgastume, mängime mänge, grillime. Räägime asjadest, mis pakuvad koosviibijatele huvi, tassime lõkkepuid, rõõmustame, vaidleme, tögame, naerame… Me oleme täiesti võrdsed, ainult et lastele õlut ei anna. Ja kujutage nüüd ette, et mingil hetkel hakkab üks seltskonna liige rääkima kõigile oma suguelust, ja kui teised ütlevad, et kulla sõber, see teema on sinu isiklik asi ja ei ole teiste jaoks atraktiivne, hakkab ta süüdistama seltskonda homofoobias, oma õiguste piiramises, hüppab lauale, vehib mingi kirju lipuga, näitab naga ja muid igavaid asju.
Kui on pruugitud liiga palju vägijooke, juhtub nii mõndagi, kaklusedki juhtuvad põhiliselt sellepärast, et mõne mehe bioloogiline norm on ületatud, aju ei tööta korrapäraselt ja inimesele äkki tundub, et on rikutud tema õigusi (ainuõigust armsamale, õigust räusata ja avalikult urineerida), kuid selge peaga mitte keegi sellist jama ei korralda. Tulid kokku sõbrad ja omaksed, igaühel on õigus kohale tule juures ja batuudil, šašlõkile ja joogile, heale seltskonnale ja laulu löömisele. Mis puutub siia see, mida sa oma kodus voodis teed, antud teema ei huvita mitte ühtegi vaimselt tervet meest ega naist, ülejäänute jaoks on aga olemas meie seltskonnaajakirjandus.
Kui aga tullakse tänavatele, segatakse liiklust, jauratakse ja ehmatatakse vanu inimesi – teadke kõik, et me just nõndaviisi seksime –, siis ei ole see viisakas ja lisaks annab alust arvata, et reklaamitav seksielu on nadi, kuna normaalselt rahuldatud inimesel ei ole tarvidust tänaval ja meedias mingit liputamislisa saada. Meie seadustes ei ole mitte kusagil öeldud, et inimene ei saa täiskohaga tööd, ei või käia valimas, külastada teatrit, saada arstiabi ja toetusi, kui ta intiimelu on teistmoodi, kui ülejäänutel. Vahet ei tehta, kõigil on võrdsed õigused, nii et aktivistid nõuavad endale mingeid lisa- ehk eriõigusi ülejäänute arvelt.
Nõukogude ajal omasid selliseid õigusi sõjainvaliidid ja NSVL-i kangelased. Aga räägime kaasaegsetest Venemaa kangelastest: nende jaoks on kehtestatud igakuine rahaline toetus, mis 2019. aastal moodustas 60 000 rubla inimese kohta. Lisaks maksti neile täiendavat materiaalset abi 16 000 rubla kuus. Venemaa kangelased saavad pensioniealiseks saamisel ka kõrgendatud pensioni, mainitud aastal saadi ühtekokku 80 000 rubla kuus. Venemaa kangelased on vabastatud igasuguste maksude maksmisest, neid teenindatakse kõikjal väljaspool järjekorda, neid eelistatakse ametlikult juhtivkohtadele määramisel ja nendel on immuniteet koondamiste vastu.
Siit tekkib juba teatud paralleel: näiteks Joe Biden raporteeris äsja, et 14% tema poolt ametisse määratud föderaalametite töötajaid on geid, lesbid ja transgenderid. Ja on ammu teada, et koondamisest Ameerikas võib päästa seksuaalvähemusse kuulumine, ning on üsna palju filme, kus mehed kuulutavad ennast geideks, et pääseda koondamisest – näiteks prantslaste Le Placard (2001).
Eestis on seksuaalvähemusi ebaseaduslikult toetanud riigirahaga sotsiaalminister Tanel Kiik, kuigi võiks ja peakski andma tolle miljoni näiteks vähihaigetele lastele. Aga ametnike jultumus ja karistamatus Eesti Vabariigis ületab juba ammu igasugused piirid. Endine haridusminister Mailis Reps varastas ministeeriumi kohvimasina, lihtsalt lohistas lihtlabaselt minema – ja juhib sellegipoolest võimuerakonna fraktsiooni riigikogus ning hakkab peatselt meile presidenti määrama. Immigratsiooni ja seega ka Euroopas niigi vohavat islamiseerumist meile tuua sooviv koalitsioon ohustab seega Repsi, sest mõnes islamiriigis raiutakse varastel tänagi maha näppe ja käsi.
Aga nõukogude kultuskomöödias „Õnnekütid", mille muusikata ei suuda meie kommertstelekanalid oma saadetes üldse läbi saada, räägib sküütide kullast kiivri vargusest ärritunud professor kunagi Türgis levinud karistuspraktikast: varas pandi istuma roojaga katlasse, nii et ainult pea väljas, ja nii veeti päev läbi mööda linna. Iga natukese aja tagant vehkis janitsar oma terava jataganiga katla kohal, nii et kui varas kohe ei sukeldunud, lendas pea tema õlgadelt. Mille peale filmi peategelane vastas professorile: „Aga see oli ju Türgis, seal on soe!" Vladimir Võssotski fraas „Varas peab istuma vanglas" seriaalist „Kohtumispaika ei tohi muuta" on saanud uue aja Vene rahvatarkuseks. Meilgi ei peaks varas istuma riigikogus, kuigi see on kahtlemata soe koht.
Tulles tagasi Venemaa kangelaste ja siinsete seksuaalvähemuste teema juurde tuleks teha selget vahet: naaberriigi kangelasteks saavad ja eriõigusi ning hüvesid võivad nautida enamasti inimesed, kes on sõdinud kodumaa eest või päästnud rahuajal inimelusid, nii et see on ikkagi arusaadav. Miks soovivad eriõigusi LGBT aktivistid, kes pole kuulide alla või põlevasse majja roninud, on arusaamatu. See, mille eest tahavad nad hüvesid, ei päästa elusid ja ei ole eluohtlik, kui muidugi pidada kinni teatud turvameetmetest.
Hiljuti nägin NTV vestlussaadet „Kohtumispaik", mis erineb kohutavatest Solovjovi, Skabejeva ja Kiseljovi RTRi sõda õhutavatest teleorgijatest sellega, et seda juhib kunagise siis veel vaba NTV saatejuht Andrei Norkin, kes oli selle kanali riigistamise järel tegev ka Ehho Moskvõ raadiojaamas ja teisteski kanalites, kuid siis naases juba Kremli hääletoruks muutunud NTV-sse, säilitades siiski teatud intelligentsuse ja lubades saates veidi kõneleda ka oponentidel, keda teistes saadetes solvatakse, summutatakse ja isegi pekstakse. Üks viimastest saadetest oli pühendatud sellele, et USA president Joe Biden kuulutas juunikuu „uhkuse kuuks" LGBT auks. Norkin tunnistas saate alguses, et ta „ei saa aru, miks peaksin ma olema uhke selle üle, kui seksiksin teisiti, kui on ette nähtud Jumala ja looduse poolt." Ka ei saanud ta aru, miks peab olema uhke selle üle, et õhku tõusis esimene geidest kopterilendurite ekipaaž. „Aga nemad seal on selle üle uhked," nentis ta leebelt, laiutades käsi…
Teised saates osalejad nii delikaatsed ei olnud ja tekkis tohutu kontrast meie praeguste Eesti telekanalitega, kus sõna ei ole vaba, kus on keelatud tõeline teemade arutamine, kus vaikitakse maha fakte ja sündmusi, kaitstakse vasakäärmuslust ja halvustatakse kõike traditsioonilist, kristlusest Eesti pereni. Isegi nõukogude ajal kohtas ETVs mingisugustki teisitimõtlemist, nüüd aga käib mäng ainult ühte väravasse, sest teine on betoneeritud ja kõik vastasmängijad on vigastatud või diskvalifitseeritud. Kuna Eesti rahvuskultuuri turg on piiratud, ei taha rahast ilma jääda ka Eesti haritlased ja loomeinimesed ning osalevad seetõttu vasakliberaalses propagandas nagu paljud siinsed „vene aja" kirjanikud osalesid kommunistlikus kihutustöös. „Kes meeldida tahab, peab roomama, „jah" üteldes „ei" peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja — tänama!" (Juhan Liivi sõnadele kirjutatud Garšneki-Ruja laul).
Veel tänasest homofiilist Bidenist: The New York Times tuletab lugejatele meelde, et 1973. aastal väitis Joe Biden, et „geid armees õõnestavad rahvuslikku julgeolekut", 1994. aastal taotles ta nende koolide riigipoolse toetuse lõpetamist, kus arutati homoteemat; 1996. aastal aga toetas Joe Biden tuliselt abielu kaitse seadust, blokeerides samasooliste abielude tunnistamist USAs. Nii et tegemist on teeneka homofoobiga, keda me nägime lennuki trapil kukkumas. Tegelikult kukkus ta sel hetkel kapist välja.
Õhtuleht avaldas aga 9. juunil „Eesti Inimõiguste Keskuse" informatsiooni, mille kohaselt on Eesti elanike hoiakud „muutunud LGBTQ+ õiguste suhtes oluliselt positiivsemateks. Aina enam inimesi, nii eesti- kui muukeelse elanikkonna seas, toetab LGBT-inimesi, näitab Inimõiguste Keskuse läbi viidud avaliku arvamuse uuring. 64% Eesti inimestest toetab kooseluseadust, mis on 15% enam kui kaks aastat tagasi."
Mainitud sarved-ja-sõrad-keskus on varemgi avaldanud mingite mõttetute „uuringute" laest võetud „tulemusi", mis on samaväärsed Venemaa Levada keskuse poolt 20-23. jaanuaril 2017. aastal läbi viidud küsitlusega, mille kohaselt suhtub 83% venemaalastest positiivselt Vladimir Putinisse. Leonid Brežnev kogus samas 47% ja Iossif Stalin – 46 % häältest. Nii Venemaal kui ka Eestis soperdatud sotsioloogilise umbluu olulisim vahe seisneb „küsitluste" rahastamise allikates ja tellija poolt soovitud tulemustes. Ja „muukeelne elanikkond", mis Eestis koosneb ju valdavalt konservatiivsematest venekeelsetest inimestest, oleks väga üllatunud, kui saaks teada, et toetab geide „väärtusi". Sellist iba võib ajada eestikeelsele vasakliberaalsele peavoolumeediale, venelased aga (sealhulgas mittekodanikud) lähevad sügisel kohalikele valimistele ja siis selgub, kui palju hääli antakse seekord LGBT-d moosivatele erakondadele ja kui palju EKREle. Mida lähemal on valimised, seda rohkem emotsionaalselt ülesköetuks muutuvad rähaparised ja me loeme veel palju bolševike ajastust pärit lööklauseid à la „kõik kolhoosnikud – ühise teki alla!", ainult selle vahega, et nüüd tekke saab olema kaks – mehed heidavad ühte ühe ja naised teise all.
Nüüd saigi teatavaks, et LGBT Eesti üritab suruda oma ettepanekuid parteide valimisprogrammidesse, nõudes igasse pealinna linnaosasse vähemalt üht vikerkaarevärvilist ülekäigurada ning LGBT-lippe kõigi linna allasutuste ette pride-kuul. Pluss vikerkaaresildid raamatukogu raamatute kaantele, geilipud homode jaoks ajalooliselt ja muul viisil tähtsatesse paikadesse. Tallinna võimud peaksid heteromaksumaksjate raha eest uurima homoseksuaalide ajalugu, reklaamima homode püha üritust kõikjal, Tallinna Televisioonist äripindade ja linna (sisuliselt keskerakonna) ajalehtedeni välja, geikoolitada poliitikuid, õpetajaid, transporditöötajaid, perearste. Ja muidugi eriõigustest: erikohtlemine sotsiaalhoolekandes homovanurite, homopuuetega inimeste ja homovaeste jaoks, homode kaasamine linna juhtimisse läbi komisjonide ja esindajate, homosõbralike ettevõtete tunnustamine, sootunnuste kaotamine dokumentidest jne jne.
Loomulikult tahaksid geiaktivistid uuristada kõiki erakondi, kuigi nendel on juba olemas omaenda parlamendipartei, sest kunagi töölisklassi huvide eest seisnud sotsiaaldemokraadid kuulutasid ennast hoopis homoseksuaalide kaitsjateks, tulid kapist välja ja riputasid oma Tallinna kontori ette vikerkaarelipu. Nad võiksid veel ühineda samale eesmärgile ümberkvalifitseerunud „rohelistega".
Mida edasi, seda rohkem hakkame me kulutama oma kallist ja üürikest eluaega igasugustele alles hiljuti ebasündsateks peetud vempudele ja rumalustele. Kui nüüd mõelda Tallinnale esitatud nõudmistele, siis tuleks ehk loominguliselt läheneda kunagisele nõukogude lastetusmaksule: mehed, kel polnud (veel) lapsi, pidid seda maksu maksma, et toetada lastega peresid. Nüüd aga võiksid Tallinna hetero-maksumaksjad maksta geimaksu, et toetada samasoolisi peresid. Pride-kuul peaksid linnaametnikud-mehed teenindama külalisi bikiinides ja naisametnikud kleepima ette Conchita Wursti habemed. Toitlustajaid tuleks kohustada müüma LGBT-inimestele õlut poole hinnaga ja tasulised WCd oleksid nende jaoks üldse priid. Kunagi oli ju: „Õlut müüakse ainult ametiühingu liikmetele".
Stolitsa homodega kaanel oleks mõistlik, sest siis hakkaks selle lehe vorm lõppude lõpuks vastama sisule. Ja kui juba kaotate dokumentidest sootunnused, siis tsiteerige seal Puškinit: „родила царица в ночь не то сына, не то дочь…"
Elage oma elu nii, nagu tahate, kuid andke meie lastele tagasi nendelt kaaperdatud vikerkaar. Teie värvi selles ju pole.