Mis läbipaistvusest saab juttu olla siis, kui välisminister on sõja ajal seotud välihaiglate äriga, kui eestlastelt ukrainlastele kogutud raha pannakse pihta? Kui meil iga võimuga seotud varas võib loota sellele, et tema teod salastatakse 75-ks aastaks, kirjutab Ivan Makarov presidendi kõnet analüüsides.
Eile tähistati Eestis taasiseseisvumise päeva. Meil on juba 32 aastat vaba maa, nii et igaüks pidutses, nagu heaks arvas. Mõni tegi tööd, mõni poodles, mõni vaatas televiisorit. Minu poeg näiteks käis oma perega Vembu-Tembumaal, mina kirjutasin ja avaldasin päevakajalisi lugusid, aga vahepeal sõitsin Aravetele.
Seal nimelt peatus päeval mööda Järvamaad ringi teinud Sakala linnukasvatuse buss, pakuti noorkanu, sealhulgas sinise ja rohelise muna munejaid.
Kui Makarov Žiguliga Aravetele jõudis, olid kõik imekanad juba müüdud, jäid ainult mõned tavalised pruunid.
Tahtsin juba ära sõita, sest selliseid pruunikuid on mul kodus juba küll, aga siis kuulsin, kuidas need linnukesed piuksuvad oma kastikestes. Võib-olla märkasid nad mind ja juba sidusid minu tulekuga mingeid lootusi. Seepärast palusin anda mulle kaks tibu. Ja siis veel kaks…
Nii ma tähistasingi taasiseseisvumise aastapäeva – kinkisin neljale lapsehäälsele tibule õnneliku elu suures põnevas aias ja ka kindla pensionisamba, millest ei näpista endale midagi ei börs ega ablas haldur. Sest need linnulapsed jäävad meile elama oma loomuliku lõpuni. Keegi ei haara sulle imelisi mune kinkinud ilusat ja sind usaldavat lindu mingil hetkel jalgadest kinni ja ei lohista puupakule. Meie kodus sõpru ei sööda.
Ma ei taha nüüd kuidagimoodi riivata tõelisi talumehi, kelle leib see on, aga ise nii ei saa. See on kindlasti nõrkus, aga see on minu nõrkus ja see pole sugugi häbiväärne nõrkus. Munevad, ei mune – nad on ikka omad, juba sellest hetkest, kui on sinu kätte usaldatud. Mitte kunagi ei valeta nad ega õelutse. Ei nõua, et ma loeksin nende huultelt. Ja neil polegi teisi – vaid nokad, mis ei valeta.
Aga mitte kanadest ei tahtnud ma teile täna siin rääkida. Tuntud reformierakondlane on öelnud telesaates oma naisoponendile „ära kaaguta", konservatiiv nii ei tee. Seda enam et kanade kaagutamises on niivõrd palju värvinguid, nüansse, nad on sedavõrd väljendusrikkad, need linnud nii hästi intoneerivad…
Aga poliitiku üksluine uinutav jutuvada, kui tegemist ei ole just mõne Helme või kasvõi Urmas Reinsaluga, võib justnimelt oma monotoonsusega hulluks ajada. Isegi kui räägitakse sellest, et varsti hakkavad teie lapsi lapsendama homod ja igaüks saab kaks isa või kaks transporttöölist. Vabandust, kaks transsoolist. Või varsti lubatakse võtta laps „kolme peale". Nagu vene ajal pudeli viina.
Kogu see õõvastav jura uputatakse nekrofiilse monotoonsuse sisse. Signe Riisalo vaatab sind oma kalasilmadega ja räägib, ükski näolihas ei liigu, et jah, võid homme panna end kirja naisena, mehena või veel kellegina, ja kui su laps arvab, et tahab ennast lõigata, siis me lõikame teda talle ja meile parajaks. Ja räägib nii monotoonselt, et sa ei haara telefoni järele ja ei kutsu sellele Riisalole kiirabi.
Aga taasiseseisvuspäeva juurde tagasi: olen elanud ka sügaval stagnaajal, ja koolipoisi, hiljem ka mässumeelsest rokisõbrast tudengi jaoks olid kõige hullemad päevad aastas just igasugused riigipühad. Sest poed, kus niigi polnud suurt valikut, olid üldse kinni, paaris mustvalges telekanalis aeti tavalisega võrreldes veelgi ilgemat iba, raadiost tilkus ajudele teemakohane ila, kõik nõukogude lehed ilmusid ühesugustena, tagatipuks aeti veel demonstratsioonile ka.
Kõige igavamad olid muidugi NLKP KK peasekretäri Leonid Brežnevi kõned – praegu me naerame ja muheleme, aga tollal oli asi naljast kaugel. Sest oli tunne, et sellest vesiliivast ei pääse mitte kunagi.
Sarnane tunne hakkas pärast Toomas-Hendrik Ilvese Kadrioru aastaid tekkima ka minul. Härra Ilves oli viimane isikupärane Eesti president, temas oli sarmi, ta tuli veel välisministrina lavale ja laulis Compromise Blue saatel mingit välisministeeriumi bluusi, tõmmates laulufraaside vahel sigarist järjekordse suitsusõõmu, peas tulevane EKRE kübar. Aga täitsa lahe oli!
Hiljem, kui Ilves sai presidendiks, mängisin ma venekeelses raadios seda teleka pealt kodus lindistatud lugu ja selgitasin, et kujutage ette, president laulab, tegemist on erakordse lindistusega. Olin siis veel sinisilmne ja arvasin, et vene kuulajaid see kotib. Teised olid minust targemad ja mängisid tulevasi putifašiste Lepsi ja Gazmanovit. Teised olid meie eesti ülemuste lemmikud, mina muidugi mitte.
Siis tuli Kersti Kaljulaidi kõnede aeg. Tahaks need igaveseks ära unustada, nagu vägistamisohvrid unistavad selle täielikust unustamisest, mida nendega tehti.
Ja nüüd siis inimesena, keda millegipärast peetakse ajakirjanikuks, pean ma siiski olema kursis sellega, millest räägib p.resident Alar Karis. Ja tekkib kummaline tunne, nagu oleksin ma teda juba kunagi näinud. Veel siis, kui ta piinas surnuks oma esimese hiire. Jah, midagi ühist on: lai lõug, halb diktsioon, etteantud sisu(tühjus).
Ma ei tea, miks peab härra Karis talle süvariiklaste poolt etteantud kõnesid ise esitama. Peaks ju olema vastupidi: tark president kirjutab ise kõne, ilma sel aastal juba 7 miljonit eurot kulutanud kantselei süvariiklaste ja seitsme isikliku autojuhi abita, ja neid väärt mõtteid kannab ette hea diktsiooniga professionaalne diktor. Meil aga on vastupidi: kristjansildamid kirjutavad küündimatut teksti ja p.resident loeb selle ette amatööri tasemel – monotoonselt ja mitte alati selgelt.
Ja siis peavoolumeedia väljaanded, kus järjekordse kõne retsensendid on eelnevalt lojaalsuse põhimõttel määratud ja said selle teksti enne, kui p.resident kõnelemagi hakkas, avaldavad „operatiivselt" juba soolas vastukajad. Täielik „sovok", ainult et kaasaegsel tehnoloogilisel tasemel.
Postimees avaldaski A. Karise kõne retsensiooni Olev Remsu sulest: „President Karise kõne oli selge ja helge". No mida öelda – kui Karise kõnest ongi midagi hullemat, siis see on Remsu vastukaja. No nimetas Urmas Ott Remsut teatava nimega, nii see definitsioon jäigi talle külge, nagu Orissaare seeneline Kaljulaidile. No tahab Karis, et teda retsenseeriks teatava hüüdnimega Remsu – mis siis nüüd teha. „Selge ja helge", olgu siis nii.
Kahest kohutavast piinast – kõne all oleva kõne kuulamisest või avaldatud kõne teksti lugemisest – valisin ma enda jaoks väiksema ja lugesin seda teksti.
Jälle üritati rääkida lapsikult sügavamõtteliselt, aga tühjad piimanõud ikka kõmisesid. Viide põhiseadusele, mis pidavat „looma alusmüüri", oli seal kas lihtsameelne või küüniline. Põhieesmärgist – eesti keele, kultuuri ja eesti rahvuse säilimisest läbi aegade – targu ei räägitud.
Alusmüürile ehk vabadusele, õiglusele ja õigusele ehitatakse hoopis multikulti sara roosade elevantide ja lillade baklažaanidega. Vähemalt 100 000 venekeelset uusimmigranti lühikese ajaga ei ole p.residendi jaoks teema, kui ta mainib põhiseadust. Nagu ka samasooliste abielu seadustamine, mis on mitte üksnes põhiseaduse vastane, vaid ka loomuvastane.
„Vaba olla on raske. See on inimolu raskus – vastutuse, aususe ja kõlbluse raskus," öeldakse kõnes.
Kes pani kõne sisse mõiste „kõlblus"? See kõlas seal roosiaias täiesti kohatult. Karis sisuliselt seadustas inimkaubanduse, selle, kui mingile õnnetule naisele makstakse, siis seemendatakse teda tellija spermaga nagu lehma pulli seemnevedelikuga, naine kannab endas 9 kuud last ja see laps võetakse temalt pärast ära. Kõik jutud kõlblusest, naiste väärikusest, sugude võrdsusest, inimõigustest on meie liberaalide jaoks suitsukate teel lastega massilise kauplemise ja ka pedofiilia poole. Üks tuntud pedofiilpiltnik tuligi vastuvõtule, pokaal käes ja uhke pilguga perverdi lõust pakatades enesega rahulolust.
Missugusest aususest rääkis Karis? Kas peaministri lakkamatust valetamisest, tänu millele ta jõudis võimule ja ka hoiab võimu? Äkki p.resident oleks pidanud ise kõne mahalugemise asemel ütlema „lugege mu huultelt" ja maigutada suud?
Alar Karis, kuulutades välja terve hunniku valede ja e-hääletamise abil võimule saanud korrumpeerunud poliitpetturite rahvavaenulikke seadusi, muutus nende tegelaste kaasosaliseks. On samamoodi alust kahelda tema aususes (tema sõltumatusest me ei räägigi, kuna mõnekümne riigikogulase poolt määratud Kadrioru ametnik ilma igasuguse vastaskandidaadita on lame anekdoot demokraatiast, aga mitte demokraatia). Härra Karis on praegusel juhul petturite ilmselge kaasosaline ja astub selle eest kindlasti kunagi kohtu ette. Kui mitte inimeste, siis Jumala kohtu ette. Ta rääkis vastutusest – ja vastutust tuleb kanda. Sest rahvusriik on ohus ja me peaksime praegu rääkima grupiviisilisest riigireetmisest.
Aga nagu ikka juhtub kaasosaliste vahel, mindi materiaalsetel põhjustel ehk röövsaagi jagamisel kõvasti riidu. Võimuga kauplemise skandaal jõudis Eestist kaugemalegi, rikkudes meie riigi mainet. Kui Alar Karis oleks pädev riigimees, ei nõustuks ta oma kõnes esitama sellist teksti:
„Liitlaste kooshoidmine, uute sõprade leidmine ja Eestile turvatunde andmine on raske ja kulukas töö. Ka mina teen seda tööd ja mul on kahju, et selle töö rahastamine on tekitanud Eestis vaidlusi. Eriti kahju on mul selle pärast, et nende vaidluste käigus on heidetud varju presidendiameti sõltumatusele. Presidendiameti sõltumatust kaitsen mina. See hõlmab ka võimalust heita arvustav pilk parlamendi ja valitsuse tegevusele."
Kui tõlkida seda vähem kavalasse keelde, siis avaldus kõlaks nii:
„Ma hoian liitlasi kokku, ma otsin uusi sõpru, ma annan Eestile turvatunde, mul on raske ja ma vajan palju raha kuludeks. Ja kahju, et ajakirjandus julges uurida, kas presidendikantselei kauples võimuga ja kas pressis valitsuselt lisaraha terve hulga seaduste väljakuulutamise eest. Presidendiameti sõltumatust kaitsen mina, aga see on samuti kulukas. Andke mulle veel palju raha ja ma olen siis täiesti sõltumatu."
Häbiväärne, härra Karis. Häbiväärne. Kas need read kirjutas Teile sisenõunik Sildam?
Rääkides demokraatiast, seab Alar Karis ritta kõlavaid sõnu:
„Demokraatia nõuab läbipaistvust. Ma kutsun üles arutama ja küsima ausalt maksude, rohepöörde, demograafia ja veel paljude teemade üle, välis- ja julgeolekupoliitikast väikeste maakoolide saatuseni."
Mis läbipaistvusest saab juttu olla siis, kui välisminister on sõja ajal seotud välihaiglate äriga, kui eestlastelt ukrainlastele kogutud raha pannakse pihta? Kui meil iga võimuga seotud varas võib loota sellele, et tema teod salastatakse 75-ks aastaks? Kas need toimikud, ja VEB-fondist raha välja võtnud isikute omad pakiti läbipaistva kile sisse? Ja nendest tegelastest sõltuv õiguskaitse „ei tuvasta", et midagi on üldse vale? Mida läbipaistvat on Kaja Kallase kõhurääkimises? Kas Teie peanõuniku minevik on läbipaistev?
Nii võib loetleda ja küsida lõputult, aga see on ju lootusetu. Seni kuni meie presidente määratakse korrumpeerunud erakondade tagatubades sobingute tulemusena, ei saa president olla „rahva ühendaja", kuna rahvast ei usaldata teda valima.
Sama ka kõnedega, mis on tühjalt raisatud aeg ja tööinimestelt maksudena võetud raha.
Laostav automaks ja selle tagajärjena tühjenevad maaregioonid? Kümned tuhanded agressiooni korral põgenemisvõimetud eestlased?
Mis te nüüd, see oleks Roosiaeda kogunenud persoonide jaoks liiga robustne teema. Ja pealegi võidakse presidendikantselei eelarvet kogunisti kärpida.
Mis siis saaks „uute sõprade leidmisest"? Rootsi kuningas ei tuleks enam lõunale?
Andke talle raha.