Meie vasakliberaalid oma peavoolumeediaga meenutavad praegu Stalinit, kes lasi vahetult enne sõda Saksamaaga maha lasta kõik oma vähegi pädevad kindralid. Meil aga tühistatakse ja tambitakse mutta kõik, kes kahtlevad multikulti ja homonduse kohustuslikkuses eesti kristlikule rahvale, kirjutab Ivan Makarov.
Ärevatel ja rasketel aegadel on iga rahva saatuses mänginud tähtsat rolli nende rahvaste silmapaistvad inimesed, kelle arvamust võtsid inimesed kuulda ja kellest peeti lugu. Need võisid olla kirikutegelased, riigijuhid, sõjaväelased, kirjanikud, arstid.
Seepärast alustasid Venemaal võimu usurpeerinud KGB-st võrsunud hämarad tegelased kõigepealt rahva poolt armastatud kuulsuste tühistamist ja suunasid nendele kogu karistus- ja propagandaaparaadi jõu: kes ei toetanud igat võimu sammu, selle vaimset ja füüsilist vägivalda, varastamist ja lagastamist, jäid ilma tööst, kodust, vahel ka elust. Vladimir Putini valitsemise aastail toimus rahva poolt armastatud liidrite ja kunstnike deheroiseerimine, sest tähtis oli isegi mitte niivõrd võimu häirinud inimeste kadumine, kuivõrd nende alandamine ja devalveerimine rahva silmis.
Niipea kui mõni tuntud teadlane, kuulus inimõiguslane, armastatud laulja või mõjukas opositsioonipoliitik hakkas mingil moel häirima või segama võimu, lasti käiku nii varuks hoitud reaalsed kui ka fabritseeritud kompromiteerivad materjalid, pandi suure kella külge, taoti rahvale pähe, et tegemist on reeturi ehk välisvaenlase käest raha saava vene rahva väärtuste räpase rüvetajaga.
Ühest venelaste kõigi aegade armastatuimast näitlejast ja lauljast Vahtang Kikabidzest tehti Venemaa vaenlane valmis loetud päevadega, kui ta julges avaldada kahetsust seoses sellega, et Venemaa ründas tema isamaad – Gruusiat. Sama saatus tabas teisigi venelaste lemmikuid Sofia Rotarust Laima Vaikuleni. Venemaalasi õpetati loobuma isegi nendele kallitest inimestest, katkesid perekonnasisesed sidemed, kui ühed olid Putini sõdade poolt ja teised nende vastu.
Andrei Makarevitšit, kes oli üks vene rocki loojatest, ähvardati ja laimati tema sõjavastase hoiaku eest nii, et kogunisti Moskva südames rippusid kolossaalsed plakatid, mis väitsid, et Makarevitš on välisagent ja rahvavaenlane. Mängiti välja ka tema juudi päritolu, mis tolle ajani ei häirinud mitte kedagi. Ta oli niivõrd tagakiusatud, et pidi koos teiste ausate kuulsustega lahkuma riigist.
Asi muutus nii absurdseks, et staaride represseerimise ettepanekud hakkasid kõlama isegi riigiduumas, ja absoluutne tipp oli muidugi see, kui parlamendis väideti, et Viktor Tsoi „põlvkonna laulud" olevat kirjutatud USA luurekeskagentuuri poolt (CIA).
Täna ongi valitsemas olukord, kui kõik kunagised rahva jaoks autoriteetsed kuulsused on tühistatud, pagendatud või teenivad kuritegelikku režiimi, rahvas ise aga on oma enamuses muutunud argpükslikuks amorfseks massiks, mis leiab tõelist lohutust oma alandavale olukorrale siis, kui karistatakse neid, kes on vabad, kellel on olemas ideaalid, kes lihtsalt elab paremini. Nad rõõmustavad Ukrainale tekitatud purustuste üle ja ukrainlaste tapmise üle nii, nagu nad rõkkasid vaimustusest ja kahjurõõmust, kui vene jäähokimängija kanadalasest rivaali maha niitis või talle hokikepiga pähe lõi. Just selliseks on see rahvas muutunud.
Ometi leidus inimene, kelle kohta on kombeks öelda läbi ühe teise isiku: „Kes on Leonid Brežnev? See on Alla Pugatšova ajastu väiksemat sorti poliitiline tegelane." Jah, Alla Pugatšova, kelle mees Maksin Galkin kuulutati Venemaal „välisagendiks", naases kodumaale, mõistis seal Ukraina sõja hukka ja pöördus justiitsministeeriumi poole palvega tunnistada ka tema välisagendiks.
„Palun arvata mind minu armastatud maa välisagentide nimekirja, sest ma olen solidaarne oma mehega, ausa, korraliku ja siira inimesega, tõelise ja äraostmatu Venemaa patrioodiga, kes soovib Kodumaale õitsengut, rahulikku elu, sõnavabadust ja meie poiste hukkumise lõppemist illusoorsete eesmärkide nimel, mis muudavad meie maa paariariigiks ja raskendavad meie kodanike elu," kirjutas juba pool sajandit Venemaa megastaari tiitlit kandev Laulja. See on nii värske uudis, et me veel ei tea, mis saab temast edasi. Aga kui tühistatakse ka Pugatšova, siis ei jää Venemaal enam mitte ühtegi staari, kes oleks tõesti tähtis saja miljoni inimese jaoks.
Siin aga paratamatult hakkad mõtlema Eestile. Kas meil Eestis on veel alles inimesi, kelle sõna oleks võinud minna eesti rahva südamesse ja mõjutada eestlaste otsuseid?
Kohalikul venekeelsel elanikkonnal selliseid suurusi ei ole, kõik olulisemad staarid ja autoriteedid asuvad Venemaal.
Eestlaste olukord on aga veelgi hullem, sest erinevalt siinsetest venelastest ei ole eestlastel väljaspool Eestit kordades suuremat eesti riiki, kust tuleksid rahvast toetavad ja suunavad sõnad. Ainult siin saab võtta Eesti jaoks üliolulisi otsuseid, eksisteerida rahvusena, arendada Eesti kultuuri ja eesti keelt, aga kas meie rahval on enam liidreid, kes oleksid võrreldavad teiste rahvaste suurmeestega?
Me oleme väikse pinna ja rahvaarvuga riik, kus on viimaste aastakümnetega deheroiseeritud silmapaistvamaid rahvaesindajaid – poliitikuid, kunstiinimesi. Kaasaegsed globalistidest „sallivlased" ja „võrdsuslased", loendamatud „vähemlased" ja zombidena ülestõusnud punased on hõivanud kõik riigiasutused, kõrgkoolid, massiteabevahendid ning agressiivse propagandaga lahutanud eestlased kahte leeri, nagu tehti Teise maailmasõja ajal, kui ühel poolel võidelnud eestlased tapsid teisel poolel võidelnud eestlasi.
Kõik, kes võisid sellele vastu seista, sattusid massiivse rünnaku ja pideva tagakiusamise alla, nii praegu elavad kui isegi praeguseks lahkunud. Meil tühistati kõik, kes olid eestlaste jaoks üliolulised ja kelle sõna luges.
Meil kuulutati neomarksistide ja vanade kommunistide poolt lindpriiks rahvuslased.
Meil on kuulutatud tähtajatu ajujaht ja laimukampaania rahvuskonservatiivide vastu.
Meil laimatakse ja igati kiusatakse taga intelligentset rahvaliidrit Varro Vooglaidi.
Meil tühistati Tõnis Mägi, kes oli suuteline panema kaasa elama sadu tuhandeid.
Meil mustati isegi Anne Veskit, üritades kuulutada teda Venemaa liitlaseks Ukraina sõjas.
Meil korraldatakse meie enda väljapaistvate sportlaste diskrediteerimiskampaaniaid sõltumata sellest, kas nad on milleski süüdi või mitte.
Meil nimetatakse ümber meie väheste rahvusvahelise tähendusega kunstnike klassikalisi teoseid.
Meil kasutatakse laimu ja provokatsioone selleks, et saada lahti ausatest aatelistest juhtidest, nagu näiteks rahvusooper Estonia juhist Aivar Mäest.
Meil mõnitatakse ja demoniseeritakse Eesti kultuuri, eesti mehi ja eesti perekondi.
Meil nõutakse eesti keele sandistamist võõra mure nimel.
See nimekiri on tegelikult palju pikem, aga küsimus on selles, kelle poole saab otsustaval hetkel pöörduda ja kelle sõna oodata, et teha õige samm? Keda usaldada jäägitult?
Kas need on Siim Kallas, Jürgen Ligi, Jüri Ratas?
Kas need on Jüri Pootsmann, Mihkel Raud, Liis Lemsalu?
Kas need on Mihkel Kärmas, Astrid Kannel, Johannes Tralla?
Kas need on Mikk Pärnits, Anu Saagim, Paul Holmberg?
Kas need on Karmen Joller, Margit Sutrop, Tanel Kiik?
Kas need on Kersti Kaljulaid, Alar Karis, Toomas-Hendrik Ilves?
See siin on tegelikult väga kurb nali. Kui praegu oleks vaja jälle teha laulvat revolutsiooni, siis meil ei oleks selleks Lauljaid ja Eestkõnelejaid.
Meie vasakliberaalid oma peavoolumeediaga meenutavad praegu Stalinit, kes lasi vahetult enne sõda Saksamaaga maha lasta kõik oma vähegi pädevad kindralid. Meil aga tühistatakse ja tambitakse mutta kõik, kes kahtlevad multikulti ja homonduse kohustuslikkuses eesti kristlikule rahvale.
Meil oli nii vähe Lennoneid ja meil on nii palju Chapmaneid.
Hakake juba ükskord teineteist tühistama.