Kuna massiivsest Venemaa tele- ja muust propagandast ilmselt ei piisa, sest eestivenelased järjepidevalt vilistavad Venemaa kaasmaalaste kodumaale tagasipöördumise riiklikule programmile, siis toetatakse Eesti negatiivset kuvandit ka siinse meedia jõupingutustega, kirjutab Ivan Makarov, tuues oma väite illustreerimiseks arvukaid näiteid venekeelse Delfi ja teiste väljaannete veergudelt.
"Tänavad olid läbimatult porised, vedeles igasugune prügi – oli kohe näha, et elanikud kallavad oma solgi otse tänavale… hais oli väljakannatamatu. Ja selle pori sees elasid ja sagisid inimesed… " – XIX sajandi blogija Charles John Huffam Dickensi postitusest "Oliver Twisti seiklused"
Hiljuti vapustas Eesti üldsust uudis, mille kohaselt peksis üks tuntud Eesti poliitik maaslamajat näkku ja makku ning urineeris tema peale. Ega kohe ei saagi aru, miks see eestlasi üldse nii üllatas, sest kõik ju teavad, et NO99 juht peksis naiskolleegi jalgade ja kätega nokauti ning tema teatri lavastuses urineeriti ministriprouale pähe ning sellise loomeisiksuse palkas president üüratu raha eest EV suurjuubelit lavastama. Missugused poliitikud, selline kultuur. Ja ka vastupidi.
Venelased elavad meil õndsat elu, sest ei tea teatrist NO99 ja inimesele pähe urineerimisest laval kui kunstilisest vahendist suurt midagi, ka informatsioon naist jalgadega peksja palkamisest EV sünnipäeva kujundajaks läks paljudest venekeelsetest elanikest mööda, nagu paraku ka pidustused ise. Nii et praegu pannakse konteksti teadmata tähele vaid seda, et tuntud „estonskij" poliitik peksis ja urineeris teisele pähe. Venelased ei tea, et see kõik võis olla ka kunstiline võte, et pääseda järgmisele presidendivastuvõtule. Oleks peksjal seelik seljas, oleks see lausa kindla peale minek.
Aga vene inimesed vaid vangutavad pead ja räägivad, et vaadake, sellised need Eesti poliitikud ongi. Millised poliitikud, selline ka see läbipõrunud riik, kus diskrimineeritakse, ahistatakse ja rõhutakse, sunnitakse elama vaesuses ja näljas, kus on nii õudne, et kohe ei tahaks siit ära minna sinna, kus on kõik õiglane, kodune ja arusaadav, kus on pudrumäed ja piimajõed ning Iljitši kujud seisavad vankumatult ja verise türanni Stalini kritiseerimise eest hakatakse varsti karistama, nagu natsismi ülistamise eest, sest vastav seaduseelnõu on juba duumas lugemisel.
Kuna massiivsest Venemaa tele- ja muust propagandast ilmselt ei piisa, sest eestivenelased järjepidevalt vilistavad Venemaa kaasmaalaste kodumaale tagasipöördumise riiklikule programmile, siis toetatakse Eesti negatiivset kuvandit ka siinse meedia jõupingutustega. Vene Delfis ilmus 19. septembril ehk "Tallinna vabastamisepäeva" künnisel suur lugu pealkirjaga "Kaks korda hukatud: alguses oli ta elusalt põletatud natsistide poolt, ja sõltumatus Eestis oli maha raiutud nõukogude kangelase mälestusmärgi pea". Pealkiri pikk ja hirmutav, nagu president Putini valitsemise ajastu.
Jah, mõtlesin. Need neetud fašistid, tollased ja ka kaasaegsed… Kirjutis koosnes N. Liidus käibel olnud paatoslikest Suure Isamaasõja standarditest, kuid selle olulisim osa oli siiski kohaliku koloriidiga vürtsitatud mõte, et Nõukogude Eesti ainuõige ajalugu oli alatult läbikriipsutatud ja nimetatud okupatsiooniks. Et sakslased "või Erna eestlased" piinasid kangelast, torkasid tal silmad välja ja põletasid elusast peast maha. Et Nikonovi mälestusmärgi juures "käisid ametlikud delegatsioonid ja ekskursioonid, täiskasvanud ja koolilapsed asetasid lilli ja tõotasid, et Jevgeni Nikonov jääb nende jaoks igaveseks mehisuse ja visaduse eeskujuks, lubades ealeski mitte unustada kangelase kangelastegu." Autor nimetab Nikonovi oma kodumaad kaitsnud märtriks, võrdleb kiriku poolt kanoniseeritud pühakutega ja koputab praeguste noorte südametunnistusele: "Kas meie südant ei kõrvetagi üldse too leek, milles oli ta elusalt põletatud? Tema, kes oli peaaegu meie eesti gümnaasiumide lõpetajate eakaaslane?" No äkki ikka kõrvetab see leek eluaegse umbkeelsuse küüsis sipleva ei-kommentari-Tallinna-aukodaniku-ja-lapsi-sirbi-ja-vasara-taustal-pildistava S. Garanža juhitava ja Kõlvarti vürstiriigilt pool miljonit euri saava Venemaa suursaadiku portree all tegutseva Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi kasvandikke? Seal on ju tehtud kõik selleks, et kõrvetaks.
Aga Klaasi tuhk jätkas südametele koputamist ka pärast "Tallinna vabastamise" tähistamist. 26. septembril ilmus rus.postimehes Saaremaa koolitüdrukust blogija hirmujudinaid tekitav lugu: eestlased soovivad kõik venelastest värdjad elusast peast ära põletada. Vene sotsiaalmeedia reageering sellele õõvastavale „informatsioonile" oli ettearvatavalt raevukas.
No näed, tahavadki põletada, mõtlesin… Need saarlased on ju eriti sallimatud, ei tahtnud nõukogude ajal oma saarekesele mitte kedagi lubadagi.
Varsti pärast toda blogijast koolitüdruku isa poolt välja mõeldud ropu vene pealkirja äratrükkimist vene Postimehes ilmus 04. oktoobril vene Delfis tähelepanuväärne nädalalehe MK (Moskovski Komsomolets) Estonia kirjutis "Kas tasub anda oma venekeelne laps eesti kooli?" Kohe alguses kurtis muudetud, kuid „toimetusele teadaoleva" nimega lapsevanem, et kui tema vene laps käis koolikoosolekutel, oli venelasi seal alati halvas mõttes erikoheldud: näiteks öeldi pedikuloosi puhangu puhul, et "vene lapsed tõid täid". Õpetaja olevat hirmutanud vene kooliga: kui halvasti vastad, lähed vene kooli jne. Vene keeles rääkimine oli eesti koolis rangelt keelatud. Kord aga tuli kooli ingliskeelne poiss, kõik lömitasid tema ees ja rääkisid eesti õpetajate pealekäimisel inglise keelt.
Selline siis tundmatu lapsevanema tundmatu poja tundmatus eesti koolis teadmata ajal tundmatute eesti õpetajate ja teadmata eestlastest kaasõpilaste poolt viljeletud mõnitamine ja diskrimineerimine. Meelde tuli nõukogude telesarja "Juurdlust toimetavad asjatundjad" tunnuslaul: "Kui keegi kusagil meil mõnikord ei taha elada ausalt, me peame nendega pidama nähtamatut lahingut". Tõesti, keegi kusagil mõnikord ja nähtamatult. Kuigi, jah, rahvuse osas on kuri vastane siiski identifitseeritud. Eestlased.
Järgmisel päeval ehk 05. oktoobril avaldas baltnews.eu siinne portaal loo "Millest vaikib Pihkva muld: eesti karistussalklaste verine jälg Moglinos". Nõrganärvilistel parem mitte lugeda. Olgu, mõtlesin – baltnews on, jah, teadagi kelle käepikendus, aga meie eesti rahvusliku riigikeelse peavoolumeedia vene „keelepikendused" mida teevad?
8. oktoobril avaldas vene Delfi nimetu blogijanna kirjutise "Eesti miinused läbi venelanna silmade: odav edvistamine, palju töötuid ja arhitektuuri puudumine." No nii, mõtlesin… "Kohalik elanikkond ei seedi venelasi ja ainult neid süüdistab riigi mahakäimises. Enamuses on kohalik elanikkond hallid ja kurjad inimesed, kes armastavad ülbitseda. Kõikjal 1990ndate vulgaarsus, roppused ja matslik käitumine." Loos väidetakse, et venekeelsel inimesel on toidupoeski vene keele ignoreerimise tõttu raske endale süüa osta. "Kohaliku keele miinus on ka see, et seda ei lähe teile tarvis mitte kusagil, peale selle riigi… Madalad palgad, kitsa suunitlusega töökohad, kõrge töötuse tase. Ja tagajärjena tohutu hulk alkohoolikuid ja teisi sõltlasi, palju lapsvargaid ja varastama sunnitud pensionäre. Aga edutatakse riigis vaid kohalikke eestlasi või neid, kes hästi oskab seda keelt…" Tundmatu autorisõdur jõuab selleni, et Eesti on veel ka õudne politseiriik, kus sidemeteta ja tutvusteta inimesed peavad politseile kogu aeg põhjendamatult maksma, et seadusesilmast väljapressijad neid rahule jätaks.
See oleks nagu mingi tõeline põrgu, see Eesti. Aga kõik on suhteline: mõni päev tagasi lugesin ühes foorumis omapärast kommentaari ühele endisest sportlasest eesti kirjaniku vene keelde tõlgitud intervjuule, kus kirjanik rääkis Krimmi jäetud varast ja mis oli illustreeritud fotoga, mille peal embab kirjanik oma noort nägusat naist. Kommentaator tuletas selle romantilise vaatepildiga seoses kõigile meelde vana anekdoodi: Brežnev inspekteerib hauatagust elu, et valida endale kõige mõnusam äraolemine pärast surma, ja mida ta näeb: Nikita Hruštšov seksib rohelisel luhal Marilyn Monroega. „Mina tahan kah sellesse paradiisi!" – nõuab Brežnev. „Rumal kommunist, see ei ole paradiis, see on põrgu Marilyni jaoks!" – käratab vastu apostel.
Nii ka see, mis tundub mõnest taevalikust Muhhosranskist pärit blogijannale eesti põrguna, on eestivenelaste jaoks paradiis, mida nad reeglina küll ei tunnista, kuid ka ajaloolise kodumaa paradiisi pehmelt öeldes ei tõtta, vaatamata kõigile sellistele kohalikus meedias ilmuvatele hirmujuttudele Eesti kohta. Nende tigedate röögatuste ühiseks jooneks on ülim sallimatus ja põlgus terve rahva vastu, kus väiteid ei peetagi vajalikuks tõestada, kusjuures siin pole vahet, kas tegemist on era- või riigimeediaga.
Sattusin internetis rus.err portaali poolt 2. septembril 2019 avaldatud „uudisele" pealkirjaga „Talk show „Svoja pravda" kangelane: Eesti armastab mitte väärtusi, vaid euroliidu raha". Portaal tsiteerib tolle ETV+ saate peategelase Anton Erkvanija väidet: „Enamus Eesti elanikke ja poliitikuid on rassistid, seksistid ja homofoobid!" Saate naela garniiri rolli mänginud ülejäänud saatekülalised ei tulnud selle peale, et siis on ju ka nemad kui Eesti elanikud kõik rassistid, seksistid ja homofoobid, mitte aga tõupuhtad sallivuslased. Muide, stuudios oli tookord ka seda jama oma kohalolekuga õnnistanud Igor Gräzin. Sellised seltskonnad armastavadki noomida tervet rahvast pühas usus, et nendele ulatatud mikrofoniga kaasneb boonusena ka immuniteet seal rahva aadressil kõlava laimu ja solvangute vastu.
Loomulikult ei domineeri sellised sajatused meie meediaruumis, kuid läheb tarvis üllatavalt vähe sääraseid tõrvatilkasid, et ära rikkuda üüratu integratsioonimeepott, kuhu riik pumpab miljoneid, et inimesed hakkaksid teineteisest lugu pidama. Kuid tuhanded kutselised sidususkarud ei lase heal kraamil raisku minna ja õgivad jätkuvalt kulpidega lihtsatest alatoidetud lõimumata eestimaalastest mesilaste korjatud kuldset ja hiljem meedianovitšokiga maitsestatud mett, tõestades sellega, nagu kannutäie tüüfusekahtlast vett ära joonud kuulus Austria-Ungari keisririigi leitnant Dub, et „heale seale läheb kõik sisse". Sellest toituvad ametnikud, „sotsioloogid" ja muud tegelased on huvitatud integratsiooni edukusest sama palju, kui selle tagajärjel oma heast sissetulekust ja tööprotsessi imiteerimise võimalusest ilmajäämisest.
Aga sama lugu ka meediatarbimisega. Üks kõige levinum venekeelse meedia võte, mille abil ärgitatakse skepsisele ja sarkasmile eestlaste suhtes, on rahvust rõhutavad suunavad pealkirjad nagu „eestlane varastas", „eestlane jäi Rootsis vahele", „eestlane tappis Soomes" jne, kuigi isegi politsei- ja kohtukroonikas peetakse kahtlusaluste rahvuse mainimist ja rõhutamist taunitavaks (vt „Teetigu teletorni küljes", Objektiiv, 31. august 2020).
Värskeim armas näide, kuidas venekeelseid lugejaid suunatakse ka absoluutselt poliitikavaba asja kasutades ikka ühe ja sama rahvusteema juurde: 13. oktoobril ilmus eesti Delfis lugu „Saints vallandas Margus Hundi kaks tundi enne mängu", mille pealkiri oli vene Delfis avaldatud juba hoopis põhjuse ja tagajärje kujul: „Ameerika klubi NFL vallandas ainsa eestlase ja võitis". Venelased on taiplik rahvas ja kohe ilmusid ka asjatundlikud kommentaarid. Siin on kolm näidet.
„Pealkiri on imeline. Nii kui vallandati, kohe ka võideti. Võib-olla tuleb ka Eestis kõik nad (eestlased – I.M.) vallandada ja riik hakkab kohe hästi elama." (meenutab nõukogudeaegset nalja: Tallinn oleks täitsa tore vene linn, kui neid eestlasi siin ei oleks – I.M.)
„Eestlane kukub vankrilt, märal kohe kergem." (vene vanasõnas on jutt eidest – I.M.).
„Sõnum on selge. Tahate saavutada edu? Saage lahti eestlastest."
Delfi kontekstis on sellele edu retseptile kirjutatud siis Urmo Soonvaldi ja kogu tema tiimi kuuluvate eestlaste nimed. Kuid nendeni pole see ikka veel jõudnud. Aga loodame, et jõuab varem või hiljem, sest kuulus portaal anekdot.ru on avaldanud sellise lootustandva nalja:
„Rääkisin kahele eestlasele anekdoodi sellest, kui pikaldased nad on.
Sain peksa.
Järgmisel päeval."