Venelane Eestimaal. Foto: Gerli Tali.

Venelased sulanduvad Eesti rahva sisse kõige paremini omasoodu, õppides keelt ja tehes koostööd eestlastega, mis on eesti keele paratamatut väljasuremist kuulutanud Yana Toomi õudusunenägu. Ent ka paljud mõjukad eestlastest poliitikud üritavad teha nii, et eestlaste ja venelaste suhted ei läheks paremaks. Nägime seda äsja Kadrioru roosiaias, mõtiskleb Ivan Makarov Objektiivi kolumnis.

"Meie tasase meelega rahvas on rahu armastav ja mittekuri. Kaheksasada aastat veetis sõjaretkedes ja lahingutes." – Gennadi Zjuganov, kommunist

Nõndanimetatud „vene küsimus" on alati olnud Eesti poliitikute jaoks üks priske tuus varrukas: kui oli vaja üle mängida poliitilised konkurendid, siis löödi karmoškaga trump lauale ja asi ants. Õigemini Antsiferov, või siis pigem Antsupov, kuna nii toimis ju põhiliselt keskerakond, tänu millele saab ta tänase päevani ainuisikuliselt valitseda pealinna, kuulutada linna aukodanikuks mürgise estofoobi, avada valitseja propagandaks ja siis hetkega sulgeda eestimeelseks arenenud eestikeelse Tallinna TV, tellides samas PBK tarvis venekeelseid saateid oma vanadelt parteisemudelt Subbmedia OÜ-st, makstes neile aasta lõpuni jäänud nelja kuu eest üle 122 000 euro.

Vene hääled valitsevadki Tallinna linna, sest Eesti valijad on killustatud, vastasel juhul ei oleks Jedinaja Rossija liitlase ainuvõim Euroopa kultuuripealinnas üldse võimalik. Kui Eesti peavoolumeedia, poliitikud ja riigipea ajavad eestlased omavahel kogu aeg tülli, siis Venemaa president liidab kogu „vene maailma" osi raudse propagandakuvaldaga kokku. Kõik Tallinna maksumaksjad on aga selle kohaliku venekeelse elanikkonna tähelepanu monopoliseerinud propagandamasina sundsponsorid. 

Selleks, et see olukord kestaks, on vaja säilitada demokraatlike protseduuridega mitteriivatav võimumonopol Tallinnas. Ja siin toimub kõik vastavalt loodusseadusele – põline röövikmeer Edgar Savisaar nukkus tasaseks Taavi Aasaks ja hiljuti koorus sellest keskerakondluse kõrgeim eluvorm ehk valmik – Mihhail Kõlvart.

Keskerakond on osa oma patte siiski lunastanud, võimaldades konservatiivsemat koalitsiooni ja andes seega eestlastele kui rahvusele mingisugustki püsimajäämise lootust, vastavalt EV põhiseadusele. Kuid see poliitiline organisatsioon on samas ka mitte üksnes kahe näo, vaid veel ka kahe peaga Janus – need näod on erinevate peade küljes, sest tegemist on Venemaa kahepealise kotka silmarõõmuga.

Me ei näe neid võimukuluaarides sündivaid liite ja salasobinguid, aga tuli siiski päevavalgele, et Jüri Ratas ajab Venemaa presidendi Vladimir Putiniga isiklikke kohtumisi kirglikult taotlenud Kersti Kaljulaidi uue eurokoha asju teiste riikide juhte pehmeks rääkides, nagu poleks valitsusjuhil tähtsamat teha. Kaljulaid aga aitas taasiseseisvumispäeval roosiaias veelkord veenda venelasi nende diskrimineeritud olekus ja hirmutas neid järjekordselt keskerakonna „vihaliitlase" (moodustatud sõnast vihavaenlane) ehk EKREga, sest paljudele venelastele hakkasid meeldima Helmede konservatiivsed hoiakud immigrantide ja omasooiharate suhtes. Ka opositsioon, süüdistades rahvuskonservatiive pidevalt kremlimeelsuses, suutiski veenda selles kohalikke PBK, NTV ja RTR-i fänne, kellel ei ole kremlimeelsuse vastu vähematki. 

Keskerakonna juht tarnib Kaljulaidile uue euroameti koos 19 000-eurose kuupalgaga, Kaljulaid aga ajab vene valijad konservatiivide mõju alt tagasi keskerakonna rüppe, kes on teadagi nende huvide „ainus väljendaja ja kaitsja". Sellise bartertehingu tõttu olidki juhtivate keskerakondlaste reageeringud eestlaste solvamisele eesti rahva enda suurpeol lausa orgastilised.

Kui ksenofoobias ja rõhumises avalikult süüdistatud valitsuse juht hüüatab selle peale, et „probleemiasetus on väga õige", siis andku oma ametikoht „väga kohe" üle mõnele umbkeelsele bussijuhile ja keskendugu edaspidisele Kaljulaidi europrodutseerimisele.

Ka Mihhail Kõlvart oli elevil, kommenteerides rus.postimehele „võimalikke repressioone", mida „kartis" roosiaia rentniku suuvooder: „Ja see on veel üks signaal ühiskonnale – ajal, kui kõik on mures demokraatia perspektiivide pärast Valgevenes, miskit on mäda ka meie „kuningriigis", kus riigivaenlaseks võib saada kõigest soovi eest õppida oma emakeeles." Jah, mis me siin tõesti jahume sellisest „demokraatia perspektiivist", nagu automaadiga „batka" Lukašenka ja eriti veel tuumapommi ja õhutõrjekahuriga Kim Chŏng-un, Nemtsovi mõrvamine, Navalnõi mürgitamine, Ukraina kohal reisilennuki alla laskmine, kui seda kõike palju erapooletumalt ja kompetentsemalt kommenteerib tallinlaste rahast sponsoreeritav Venemaa telepropaganda. Kuid kui ka pärast lähenevaid kohalikke valimisi jääb alles pealinna monoparteiline süsteem, siis seda võimaldanud eestlastest valijate lapsed saavad küll jätkata õpinguid oma emakeeles, ainult et avalikes kohtades pole nendel selle keelega varsti enam midagi peale hakata. Ja mõiste „riigivaenlased" kõlavad pealinna juhi suus sama nostalgiliselt, nagu „rahvavaenlased".    

Roosiaia vastuvõtul võõraste kätega sooritatud provokatsioon, võõraste silmakoobaste kaudu eritatud krokodillipisarad olid heaks eelmänguks järgmisel päeval ilmunud Kaljulaidi mõttekaaslase Andrus Kivirähu (nad ju „koos usuvad, et Karlsson on olemas") Ivan Orava loole, kus venelasi taas nimetati tibladeks ja võrreldi nüüd ka lusitaania teetigudega. Sama hästi võiks Kivirähk aga väita, et need teod vallutasid Kadriorgu veel neli aastat tagasi.

Paraku ei tea siinsed pahaaimamatud venelased mitte midagi Ivan Oravast, tema kodanikunimest ega koostööst Kaljulaidiga, ja näevad uute solvangute taga eestlasi, mitte aga eestlaste nimel esinevaid politikaane ning nende hääletorusid. Yana Toom viitas seejärel sealsamas rus.postimehes venelaste solvavale võrdlusele lusitaania nälkjatega, aga ei osutanud sealjuures selle samastamise autorile, lastes venelastel solvuda kõigi eestlaste peale. Samas teavad venelased Kivirähast reeglina vaid seda, et ta on kirjutanud lastele raamatu „Kaka ja kevad". Ja see pealkiri venelastele pehmelt öeldes ei meeldinud, kuna nad ei taha oma poistele ja tüdrukutele ei kakat, Rita Holmi ega haridusministri poolt aktsepteeritud seksiõpikuid. 

Eestis elab palju venelasi. Mõne arvates liigagi palju – see hinnang on iga eraldi võetud vene inimese suhtes kohatu ja teenimatu märkus, aga rahvusriigi püsimajäämise seisukohalt lihtsalt objektiivne konstateering. Viimase loenduse andmetel on umbes iga neljas Eesti püsielanik venelane.

„Venekeelsed" poliitikud armastavad opereerida hoopis suurusega "üks kolmandik", mis on ilmselge liialdus, kuid nii teevad venekeelse elanikkonna nimel sõna võtvad tegelased ennast tähtsamaks ja suuremaks ning esitavad proportsionaalselt suuremaid nõudmisi proportsionaalselt valjema häälega. Selleks arvatakse oma elektoraadi hulka ka kõik endise Nõukogude Liidu alalt pärit mitte-eestlased, ka kohalikes vene foorumites pidevalt solvanguterahe alla sattuvad ukrainlased, valgevenelased, juudid ja grusiinid, üritades vastandada eestlastele "kõiki teisi". Mis on muidugi naeruväärne, sest venelased ei ole praegu oma rahvusriigi tasandil ühegi mainitud rahva sõbrad. Asi on kinni rahvuslikus mõttelaadis – nagu märkis Riiast pärit humorist Mihhail Zadornov, „ameeriklane mõtleb kõndides, sakslane – seistes, inglane – istudes, venelane – pärastpoole."

Venelased elavad siin enamasti oma ajaloolise kodumaa infomullis, kus homoseksuaalsus on midagi häbiväärset ja selle propaganda on seadusega karistatav kriminaalkuritegu. Kuna meie kohalikku võimu võivad valida ka Venemaa kodanikud, kes on teise riigi alamad ja peavad seega pidama sealsetest seadustest lugu, siis tulebki nende poolt valitud võimul arvestada nende selliste veendumusega, vastasel juhul tuleks ju loobuda nende häältest (neile antud valimisõigusest).

Olen juba osutanud asjaolule, et venelased Eestis ei saa sajandikkugi sellest homoseksuaalsust ülistavast manitsemisest ja ajupesust, mida (ja millest) on täis eestikeelne meedia. Eestlaste jaoks on sellest tehtud igapäevane psühholoogiline hommikusöök, lõuna ja õhtuoode, mis mõjutab isegi vägevate psüühikat, eeskätt nende poliitikute vaimset seisundit, kes on nõrgema kultuurikondiga. Endine välis-, rahandus-, kaitse- ning haridus- ja teadusminister, praegune riigikogu rahanduskomisjoni liige Jürgen Ligi on universaalne spetsialist, kel on tekkinud moraalne balance disorders: ta kirjutas konkreetsete koolipoiste kohta käiva kommentaari "…meestevaheline seks peab õigel mehel mõttes olema alati. Kondoomide eest ainult on kadunud sõna "kasutatud"? Üleöö muidu meheks ei saa." Kas te võite kujutada endale ette Mihhail Kõlvartit, Maria Juffereva-Skuratovskit, mitu last üles kasvatanud Yana Toomi või mõnda teist tuntud kohalikku vene poliitikut, kes oleks võimeline kirjutama midagi nii nilbet, ja veel alaealiste kohta?

Lähiajal võib olukord siiski muutuda, milleks oligi vaja hakata upitama oma rassistlikes värssides ropendavat isikut, kes väidab, et vihkab kõiki. Mihhail Bulgakovi raamatu põhjal loodud filmis "Koera süda" on üks imeline episood, kui inimeseks opereeritud Šarikovi nimelist olevust esitletakse suurele teadlaste auditooriumile, kes korraldavad ovatsiooni, kui veenduvad, et ta oskab rääkida ja isegi mängida balalaikat. Siis laulab Šarikov prohvetlikult sellest, et torkab pursuil ühe silma välja, aga teise jätab alles, et „see pask näeks, kelle ees kummardada" (BLM). Joriseb tänaval kohatud preilist, kellel on "valge nahk" ja kellelt ta nõuab, et too "annaks miskit", siis jääb terveks (saksa naised ja meespõgenikud Kölni väljakul). Selle peale jäävad kõik inimesed vait ja on vaid kuulda, kuidas Šarikovi looja professor Preobraženski kukub meelemärkuseta põrandale. Roosiaia kasutajaga midagi säärast ei juhtunud. 

Meie rahvustevahelised suhted toimivad alati kahel tasandil – inimlikul ja kogukondlikul. Sealjuures üritatakse nimetada eestlasi samuti kogukonnaks, kuid eestlased pole seda, nad on põlisrahvas omal maal. Venelasi püütakse aga eksponeerida rahvusvähemusena, mis on omakorda äärmiselt ebatäpne. Eestis elab ka näiteks ligi 90 tuhat Venemaa kodanikku, kellel lasub oma kodumaa kaitsmise kohustus, ja kõik nad, pluss isegi eesti keelt valdavad venelased, ka EV kodakondsed, eksisteerivad enamasti Venemaa totaalsele propagandale orienteeritud meedia-, kultuuri- ja keeleruumis, mis teeb nendest 140-miljonilise naaberrahva (vaimse) osa, mida nii Venemaa kui ka mõned siinsed poliitikud kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks. 

Eestlased ja venelased saavad tööl ja tavaelus enamasti hästi läbi, kuid suhtlevad rohkem siiski oma rahvuskaaslastega. Kõik see muidugi kahvatub võrreldes olukorraga, mis võib tekkida, kui poliitilised vasaküraskid saavad oma tahtmise, ujutades Eestit temperamentsemate, et mitte öelda agressiivsemate kultuuride esindajatega ning lastes tekkida mujal Euroopas juba ammu kurikuulsatel enklaavidel, kus ei kehti ei keele- ega mis iganes muu EV seadus.

Eestlased ei saa leppida mõnede venelaste üleoleva suhtumisega eesti keelde ja Eesti ajaloosse, paljud venelased peavad omakorda oma rahvast vabaduse ja jõukuse maaletoojaks ning täiesti siiralt ei saa aru eestlaste "tänamatusest". Meie lähendamine ehk integreerimine on üks mõlemaid pooli äratüüdanud sõnakõlks, mis toob professionaalsetele integreerijatele korraliku sissetuleku ja seega ei ole nad huvitatud heas lõpptulemuses, sest selle protsessi edukus jätaks nad tööta. Seega peavad nad oma „ühiskondliku leppe palatites" hoogu, tellivad tuntud kutselistelt vaenuõhutajatelt „sotsioloogilisi uuringuid" ja jälgivad seda, et Eesti pinnalt ei kaoks viimane integreerimata hing, sest nagu kirjutas oma novelli „Võmmid" alguses Jack London, „kui ühel päeval hulkur kaoks USA pinnalt, tooks see paljudele Ameerika peredele loendamatuid õnnetusi. Ainult tänu hulkurile saavad tuhanded korralikud kodanikud võimaluse ausalt teenida igapäevast leiba ja kasvatada lapsi Jumala kartuses ning armastuses töö vastu. Küll mina tean! Minu isa oli konstaabel ja teenis elatist hulkurite püügiga." 

Venelased sulanduvad Eesti rahva sisse kõige paremini omasoodu, õppides keelt ja tehes koostööd eestlastega. See on eesti keele paratamatut väljasuremist välja kuulutanud eurosaadiku Yana Toomi õudusunenägu, sest bioloogilise kella tiksumise tõttu ei jõuaks ta ju ise seda helget tulevikku ära oodata. Seepärast veenavad tema mõttekaaslased „vene maailmast" venelasi eesti keele kui „surnud keele" õppimise ebaotstarbekuses. Kuid ka paljud mõjukad eestlastest poliitikud üritavad teha nii, et eestlaste ja venelaste suhted ei läheks paremaks. Nägime seda äsja Kadrioru roosiaias.

Sellest on tuliselt kahju, sest ka venelased teevad Eesti heaks tublit tööd, paljud neist oskavad eesti keelt, on sõbralikud ja heasüdamlikud ning hoiavad oma kodu. Enamik venelasi on suurepärased teenindajad, hoolivad arstid, ennastsalgavad päästjad, politseinikud, lapsi armastavad targad pedagoogid. Nad on reeglina abivalmid kolleegid ja abivalmid naabrid. Kui välja arvata traditsiooniline oht idast, siis kõigi teiste, ka globaalsete ohtude puhul on venelased eestlaste liitlased. Nad on samuti kristliku kultuuri inimesed ja ka aina rohkem rünnatava nahavärvi osas eestlaste saatusekaaslased. 

Ja veel üks omapära: kui nõndanimetatud Eesti peavoolumeedia on keskendunud eestlaskonna lõhestamisele, siis selle venekeelne tiib armastab aegajalt tekitada lisapragusid eestlaste ja venelaste vahele. Isegi väheolulistes poliitikavabades asjades kohtad vene pealkirjades tarbetuid vihjeid „tiitelrahvusele", nagu „Eestlased jäid vahele kokaiiniga", „Eestlane pesi raha", „Rootsi politsei pidas kinni eestlase", „Eestlane röövis Soomes jalakäijat", „Eestlane jõi ennast Eiifeli tornis täis" jne. Sageli on „eestlase" all mõeldud Eestist tulnud muust rahvusest inimest, aga sellised pealkirjad ajendavad kommentaatoreid sõimama just eestlasi, kuna enamasti ei viitsita kogu pealkirja alla mahutatud jama lugedagi. 

Vahel ajab see naerma, nagu näiteks rus.delfi ühe 25. augustil avaldatud loo pealkiri „Eestlane veetis terve öö Tallinna teletorni serval". Kujutagem nüüd ette, kui see julge inime oleks mitte Madis Pukkonen, vaid hoopis Shmuel Kot või Dave Benton. Milline oleks pealkiri siis ja missugune kisa sellele järgneks? Sellele ei tahaks mõeldagi.