Eestlaste enesealalhoiuinstinkt on hävitatud propaganda ja süstidega, kirjutab Ivan Makarov.
„Kõik olid ju inimesed nagu inimesed ikka – ja äkki kõigist said kretiinid. Paradoks!" – ärritunud taksojuhi tiraad menukist „Vend 2"
Kui inimesel pole olnud lapsepõlve, siis võib temast saada hingetu masin, sarimõrvar või Kersti Kaljulaid. Nõukogude aeg oli ebaõiglust ja rumalust täis, aga lapsepõlv, kellel see muidugi oli, oli nagu lapsepõlv ikka – vanemad armastasid ja hoolitsesid oma laste eest ning tahtsid nendele kõike parimat, mida oli võimalik saada ja saavutada.
See oli aeg, kui mina esimese klassi koolipoisina seiklesin Tartu või Elva linnas pimeda õhtuni, mängisin Verevi järve või Emajõe kaldal sõpradega, püüdsin üksi kala metsa mattunud Illi järvedel – ja mitte kellelegi ei tulnud pähegi, et mind või minu sõpru võiks tülitama hakata mingi pervert.
Minu naine, kes on minust 10 aastat noorem, juhtus nägema mingi Telia esindaja fanaatilist praiditeemalist esinemist, kus homoseksualiste esitleti mingi Tema Inimliku Kõrgusena. See intervjuu avaldas abikaasale sügavamat muljet, kui kõik need hüpped, vembud ja kannikate näitamised kunagise eestlaste pealinna südames. Naine ütles: „Nüüd ma saan aru, et minu lapsepõlv oli õnnelik. Siis ei tulnud igasugust saasta uksest ja aknast sisse."
Ja ei tulnudki. Ei roninud lasteaedadesse igasugused hullunud pilguga mutid paluma lauluga poistel nokud ette näidata. Sellise tüübi oleks nõukogudeaegne kojamees sissepääsu juures labidaga oimetuks löönud ja miilitsale üle andnud, sest siis lapsi hoiti ja neid kaitsti. Olin mõneaastane, kui kõmpisin kord liivaribal Elva järve veepiiril, kui üks tervisesportlane jooksis mulle otsa ja ma kukkusin. Jüri Lotman oli see, kes jooksis kaagile järele ja tahtis talle kitli peale anda, nii et tuli see tüüp nördinud teadlase käest päästa. Pole mingi ime, et mulle on Mihhail Lotman sügavalt sümpaatne, seda enam et ta on väärikas konservatiiv, teadlane ja Eesti patrioot.
Aga see, kuidas Eesti riigiasutustele ja teistele hoonetele, välisministeeriumist Swedbankini, ilmusid geilipud, meenutas mulle 2014. aasta sündmusi Donetskis ja Krimmis, kui perversse putinistliku maailmavaatega kaabakad koos raja tagant saadetud „roheliste mehikestega" ründasid ukrainlasi ja nende riiki. Kõikjale riputati üles vene lipud ja räägiti mingisuguste õiguste eest võitlemisest. Täpselt nagu möödunud nädalal Tallinnas.
Ukrainlased ja kohalikud lojaalsed venelased ei saanud mitte midagi teha Girkinite, Motorolade ja Pushilinite vastu, sest ukraina kodanike valitud juhid reetsid oma valijad ja nendest said kollaborandid. Nagu meil need rohked Kallased, Läänemetsad, Riisalod, Hussarid jne.
Kusjuures Krimmis ja Donetskis vähemalt ei mõnitatud Ukraina lippe sellega, et kõrvale pandi maailma ajaloo ühe rõvedaima riigi värvid. Ei, ukrainlaste lipud mõrvati koos ukrainlastega ja vaimse ning füüsilise vägivalla lipud lehvisid üksinduses. Tallinnas aga rüvetati Eesti Vabariigi ja Ukraina lippe, riputades nende vahele pederastia sümbolid.
Kui Krimmi võtsid üle „rohelised mehikesed", siis Tallinna linna hõivasid lillad. Kui Ukraina linnu okupeerinud rašistid vägistasid vahel isegi lapsi, siis Eestis oma võimu kehtestada püüdvad homoseksuaalid valmistuvad koos sellel pinnal ärapööranud sotsiaalministeeriumiga lõigata meie lapsi skalpellidega ja mürgitada hormoonidega. Mul on seega raske mitte tõmmata paralleele Riisalo ja doktor Mengele vahele, sest Mengele tegi oma võikaid katseid ka laste peal. Kuid tema võimalused piirdusid koonduslaagri mastaabiga, Riisalo-Mändmaa ikke all on aga terve Eesti riik.
Muide, Iosef Mengele oma „töö" alguses päästis koonduslaagri epideemiast, saates otsemaid gaasikambrisse järjekordse mustlaste „partii", kelle hulgas oli nakatunuid. Meil Eestis isoleeriti samal ettekäändel terve rahvas, kes oli sisuliselt vangistatud. Ja ei tea veel, kui paljud said surma kiiruga toodetud katsetamisjärgus vaktsiinide süstimise tagajärjel. Ilmselt rohkem, kui oli inimesi tolles mustlaste grupis.
Eestis nädal aega kestnud geiparaadi, kus osales ka Eesti ministeeriumides ja muudes riigiorganites nilbitsev süvariik, ka suurte välisfirmade siinsetes filiaalides küpsenud lilla dessant, kajastatakse meie poliitikute ja peavoolumeedia poolt nii suurelt, nagu toimuks Eestis uus laulurevolutsioon või olümpiamängud. On selline tunne, nagu teisi teemasid ei olekski ja ei saagi aru, mis leht on sul käes või kuvaril. Siis, kui toimus järjekordne NLKP kongress (съезд), oli sama pilt – kõik lehed olid pühendatud ühele peateemale, ainult siis ei olnud päevalehed veel värvilised. Pravda, Trud, Izvestija, Sovetskaja Estonija, Rahva Hääl – kõik olid jubedaid pundunud nägusid täis, mis ajasid samuti mingit loomuvastast kelbast.
Lugejad ja vaatajad ei ootagi enam Delfi filiaalidelt, Õhtulehelt ega ka telekanalitelt midagi sündsat. Ja isegi Postimees, mis pidi millegi eest kindlalt seisma… Siin vaid paar näidet.
Postimehes ilmus 11. juunil lugu „PRIDE ERI / 26-aastane noor geimees elust Eestis: ma pean ennast kindlasti mingil määral piirama".
Aga igas ühiskonnas peavadki kõik ennast „mingil määral piirama", see on ühiskondliku kooseksistentsi üks tingimusi. Ei tohi avalikult juua alkohoolseid jooke, ei tohi pärast kella 23 lärmata kortermajades, ei tohi parkida autosid haljasalal, ei tohi avalikult urineerida, ei tohi lasteaia juures paljast p…et näidata.
Homoaktivistid Kaja Kallase valitsusega eesotsas tahavad selles nimekirjas ühe vähemuse jaoks erandeid teha. Et näiteks lapsi saaksid ametlikult tülitada amoraalsed ja vaimselt mitte päris terved libameedikud ja pervopsühholoogid, selgitades lastele, et anaalne seks on OK.
Te tahate haarata Eesti lastelt käest kinni ja lohistada nad esimestest armumistest ja nende võrratute tunnete avastamisest mööda, igasugusest romantikast mööda, loomulikku arengut murdes – otse patofüsioloogia praktika umbsesse lahkamisruumi, kus rinnahoidjates ja stringides karvased onud „armastavad" teineteist. Te tahate võtta meie lastelt lapsepõlve kättemaksuks selle eest, et Kadrioru Buratinol endal polnud lapsepõlve?
Loos geimehe raskest elust Eestis Postimehe ajakirjanik vahendab: „Pride'i raames oli valmis Elu24-le andma anonüümselt intervjuu 26-aastane Tallinnas elav geimees, kes tunnistas kohe vestluse alguses, et tingitud sallimatusest Eesti ühiskonnas peab ta oma isiku osas konfidentsiaalseks jääma."
Naljakas: ise läheb avalikule üritusele, lausa paraadile, mida näevad tuhanded inimesed, aga ei taha, et teda ära tuntakse… Aga tähtsam on see, et Postimehe poolt võõrustatud gei kurdab, nagu oleks Eesti sallimatu, nagu elaks ta siin mingit Štirlitzi põrandaalust salaelu sakslaste tagalas, aga ära kolida kohe mitte kuidagi ei taha.
See meenutab siinsete interliikumise õigusjärglaste poosi: meid diskrimineeritakse, eestlased on natsid, me kardame, meil on selles neetud riigis nii halb, Venemaa on über alles, kaitske meid, aga ära kolida – ei, ei taha, kuidas te üldse julgete seda pakkuda? Milline jultumus kohalike aborigeenide poolt, kelle keelt me ei räägi põhimõtteliselt!
Postimees avaldas 11. juunil ka intervjuu „Poliitik Imre Sooäär Baltic Pride vajalikkusest: see on inimlikkuse pidupäev".
Leht kirjutab: „Poliitik Imre Sooäär ei tee saladust sellest, et abielu puhul on tegemist 17. sajandi igandiga ning et Eestil on aeg valida, milliste riikide väärtusruumiga Eesti samastuda tahab."
Siin pressib orjalikkus välja igast Sooääre hetkel hõivamata praost. Ei, Eesti ei pea valima mingeid riike, et nende väärtusruumiga ühineda, ja ei pea seda ka tahtma, sest Eesti ei ole mingi teisejärguline metsik paik, kuhu tulid misjonärid. Meil on oma rikas kultuur ja traditsioonid, mis kõik rajanevad meie muistsetel kommetel ja kogemustel, töökusel, perekonnal, kogukonnal, maailma kultuuripärandil, kristlusel, arenenud demokraatial, haridusel ja haritusel. Meil on üks kõige heldema ja kaastundlikuma hingega rahvas, kes on nii salliv, et juba aastakümneid lubab ennast koorida kallastel ja lehtmetel.
Imre Sooäärel aga keegi ei keela ei ühineda ega ühtida kellega ta iganes soovib, peaasi et need ei oleks lapsed ja et ta ei nimetaks seda oma eluviisi „inimlikkuse pidupäevaks".
On tulnud tagasi aeg, kui nõukogude asutused ajasid oma alluvaid 1. mai demonstratsioonile kohustuslikus korras. Kuid ühe olulise vahega.
Tollal võis oma lapsi sinna rahuliku südamega lubada, sest perverte sinna ei oodatud. Nad elasid oma salaelu oma korterite kinniste uste taga, sest avaliku rõvetsemise eest võidi anda ka kohtu alla.
Nüüd aetakse koduaresti normaalsed inimesed. Ja vastuvõetava vihakõneseadusega pistetakse varsti ka trellide taha. Sest rollid on vahetunud ja terved on tunnistatud haigeteks ning haiged terveteks.
Sest eestlaste enesealalhoiuinstinkt on hävitatud propaganda ja süstidega.