Eestis on alanud päevase vaikuse ja öiste košmaaride aeg, kirjutab Ivan Makarov uue valitsuse moodustamist ja koalitsioonilepet kommenteerides.
Nüüd, kui Eesti Vabariigi uue valitsuse koosseis on juba sama hästi kui kindel ja koalitsiooni kavatsused Eesti riigi ja rahva suhtes avalikustatud, avaldas isegi selline liberaalseks ümberlõigatud eesti keele ja rahvuse eest ühel jalal kindlalt seisev leht nagu Postimees juhtkirja „Valetajate koalitsioon". On ju vaja kuidagi näidata oma tüssatud lugejatele enda lojaalsust, oodates vastutasuks nende kui tellijate lojaalsust. Aga Postimees osales praeguse valitsevate valetajate kamba luiskamise paraadil omakordsete valetamiste pika jadaga, kuigi väliselt veidi vähem brutaalsel moel, kui Delfi.
Nii et ärge karjuge nüüd „püüdke varas kinni", mittehaugi mäluga inimesed ei ole veel unustanud, et Postimees, mida juhtis pikemat aega lambanahas Hussar ja kus eostati Kelomees, on samuti eestimeelsuse ja konservatiivide halvustamise ja tühistamise taga koos oma homoagendale ja globalismile valla kollase Kanal 2-ga.
Aga enam pole midagi parata ja varsti kinnitab vagur president uue valitsuse, mille üks kinnisideid vasakliberaalide poolt väljakuulutatud sõjaseisukorras on „abieluvõrdsus". Sest meil tulebki pärast suurtükkide loovutamist võidelda „palja relvaga". Kuid kui üks kunagi vabadust ihanud rahvas ei taha nüüd äkki alles jääda ja ei soovi vastutada oma rahvusriigi eest, siis mitte ükski arvaja, veel vähem venelane, ei saa seda rahvast ümber veenda. Seega ajal kui president, kes pika talve kestel põõnas õnnelikult oma lossikoopas, kinnitab vaguralt ametisse valitsuse, mis isiklikult tema jaoks mee hinda ei tõsta, otsustas allakirjutanu vastupidi langeda õndsasse letargiasse, et mitte anda mädapaisena küpsevale vihakõneseadusele verbaalset ettekäänet repressioonideks.
Ja mida see allakirjutanu siis nägi unes kohe esimesel ööl päeval, kui kogu Eesti eesotsas rahvuslehe Postimehega tähistas ei tea küll millest Tais puhkava Eesti suurima klatšimoori ja muidusööja 61-st sünnipäeva?
Allakirjutanu nägi unes, et Eesti otsustas tõhustada majanduslikke ja kultuurilisi sidemeid Saudi Araabiaga ja lähetas sinna esindusliku delegatsiooni, mida juhtis verivärske riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson. Esimesed arusaamatused algasid piiril, kust saadeti tagasi tolerantsesse Euroopasse mõned ebamäärase soolise kuuluvusega delegatsiooni liikmed. Võõrustajad lihtsalt ei suutnud neid identifitseerida, ehk aru saada, kellega tegemist, kuna nende isikute baasandmeid oli muudetud.
Järgmisena pidas sealne politsei kinni EV delegatsiooni saatnud Brigitte ja Susanne, sest need EV esindajad hakkasid poseerima fotograafidele kahe küüruga kaameli seljas ülinapis riietuses ratsutades.
Tagatipuks siis, kui ametlik osa oli lõppenud ja Saudi Araabia kuningriigi välisminister prints Faisal bin Farhan Al Saud korraldas sõbraliku vastuvõtu kitsamas ringis, kus tutvustati slaidide abil ka oma pereliikmeid ja lähedasi sõpru, läks asi tehnilise viperuse tõttu ikka päris nihu. Prints Faisal bin Farhan Al Saud näitas põnevaid kaadreid endast ja oma sakslastest lapsepõlvesõpradest leopardijahil, ka oma kuulsa suguvõsa portreesid. Eesti delegatsiooni juht, riigikogu välisasjade komisjoni esimees Mihkelson esitles samuti oma sõprade ja lähedaste fotosid. Kõik oli suurepärane, seni kuni kompuuter mängis vingerpussi ja näitas kogemata Eestis kõmu tekitanud poliitiku kasutütarde fotosid…
Siis ärkas allakirjutanu paha häälega karjudes, pidžaama külmast higist selja külge kleepunud. Aga mis siis ikka – tegemist on ju selle teadmisega, millega me kõik siin Eestis elame juba pikemat aega, kuigi alateadvus ja unede riik ei saa taolise uusnormaalsusega seni veel leppida. Nagu ka prints Faisal bin Farhan Al Saud, kes hüüdis „donnerwetter", viskas Eesti delegatsiooni datlikobaraga, ja sinnapaika see suhete parandamine jäigi.
Kuid palderjan ja sõõm konjakit aitasid allakirjutanul taas sukelduda unenägude kuningriiki, sattudes õnneks kaasaegse eesti eetika ja moraali mõningaid iseärasusi mittemõistvast despootia kantsist hoopis maailma demokraatia võtmeriiki ehk USA-sse.
Seal nägi allakirjutanu meie haridusministeeriumi delegatsiooni eesotsas haridusministriga Kristina Kallasega külastades Navajo Nationi ehk Arizonas, Utahis, New Mexicos asuvat 350 000 navaho indiaanlase reservaati. Vahetati hariduse ja kultuurivalda (kultuuriminister Heidy Purga ise tulla ei saanud, sest tal oli parasjagu diskoõhtu Võhmas) kuuluvaid kogemusi ja informatsiooni.
Kui Kristina Kallas teatas, et ta jättis Eesti põlisrahvale ehk eestlastele kandle ja pastlad, millest pidi rahvusidentiteedi säilimiseks piisama, küsisid delikaatsed navaho omavalitsuse kultuurijuhid, stoilised apatšid nagu nad on, mis asjad need sellised on. Saades teada, et tegemist on muusikalise vibu ja mokassiinide eesti analoogidega, jäid indiaanlased mõttesse ja siis märkisid vaoshoitult, et „Suur Valge Isa jättis indiaanlastele natuke rohkem asju".
Navahod tundsid seejärel huvi, kui palju on Eestis eestlasi ja kui suur on eestlaste reservaat. Kallas vastas, et eestlasi on umbes üks miljon, siis toksis mõnda aega reumaatilise näpuga telefoni ja teatas, et Eesti pindala on 45 228 ruutkilomeetrit.
„Uhh!" imestasid navahod. „Meid on kolm korda vähem, kui eestlasi, aga Navajo Nationil on palju rohkem maad, ehk 71 000 ruutkilomeetrit. Kas te ei saaks oma reservaadile maad juurde taotleda? Et iga eestlane saaks vabalt pastlaid kanda ja kannelt mängida ning mitte mingid sissesõitnud kovboid ei summutaks eestlaste vaimu oma bandžodega ja ei tallaks eestlust kannustega saabastega?"
Kui Eesti haridusminister selgitas, et Eestis elab üle 200 rahvuse ja neid tuuakse aina juurde, ning sissesõitnuid ei tohi ärritada kannelt tinistades, jäid navaho kultuuripealikud tummaks. Siis tõusis hõimu vanem ja lugupeetuim mees ja ütles, pöördudes oma hõimukaaslaste poole:
„Vennad, meie rahvas on näinud palju ülekohut. Kahvanäod on tapnud meie inimesi ja vallutanud meie maid, aga nad eraldasid lõpuks meile kohad, kus meid jäeti rahule, kus meie ja teiste indiaanlaste hõimud võivad rahulikult elada.
Jah, need olid kurjad valged ja nad jäid valitsema meie esiisade maad. Aga näete, mis juhtub, kui valged ei ole kurjad ja ei tule mõõga, püssi ja tuliveega teiste maid vallutama, vaid harivad palehigis oma maad. Nad jäävad omaenda riigis vähemusse ja nendele jäetakse ainult nende muusikavibud ja mokassiinid. Nende maale tulevad hordidena kümned muud rahvad, keda ärritab ja solvab kandlemäng ja kelle toodud pilli järgi peavad eestlased tantsima oma kaerajaani.
Eestlastel on vähem maad kui ühelainsal meie reservaatidest, kuid nende endi poolt valitud pealikud pakuvad seda maalapikest kõigile, kes ei ole oma eellaste maal viitsinud tööd teha ega naise armastust oma kangelastegude ja ausa tööga võita. Eestlaste valitsejad on oma rahvast reetnud, nagu omal ajal mõned tuliveega mürgitatud apatšid reetsid meie rahvast. USA-s elab kaks ja pool miljonit meie vendi indiaanlasi, ja sama palju neid, kelle isa või ema on indiaanlane. Mõelge, vennad: 5 miljonit ametlikku indiaanlast – see on 1,5% Ühendriikide elanikkonnast. Ja meie reservatsioonidel on ühtekokku 227 000 ruutkilomeetrit maad, mis on vaid veidi vähem, kui Suurbritannia pind. Ja nüüd, kui me saime teada, mis olukorras elab Eesti põlisrahvas, siis seda rohkem peame me hindama seda, mis on meile jäetud pärast kohutavat okupatsiooni ja genotsiidi. Paljud meist elavad väljaspool meile jäänud maid, kuid indiaanlased peaksid hoidma oma esiisade pärandit. Sest kui me ei hinda oma vabadusi, mis on välja võidetud tohutute ohvrite hinnaga, siis tabab meid lõpuks eestlaste saatus, kes on põlatud ja rõhutud rahvas ja rass omaenda väiksel maalapil. Kes ei julge enam oma häält tõsta ja minema ajada oma maa ja rahva reetureid ja orjastajaid, nagu see kuri ja mandunud naine siin, kes ei ole ei eestlane ega chippeva.
Ma olen rääkinud".
Allakirjutanu ärkas keset ööd jälle, pani riidesse ja läks õue, sest kolmandat koalitsioonilist unenägu ei suudaks ta välja kannatada. Ilmselt oleks see riigikogu uuest esimehest.
Eestis on alanud päevase vaikuse ja öiste košmaaride aeg.