Tegelikult võiks Keskerakonda juhtida hoopis Korb, või vähemalt olla partei vapiloom, sest ta ju kehastab Keskerakonna senise edu võtit: räägi eestlastele üht, venelastele risti vastupidist, kirjutab Ivan Makarov.
Kunagi noorena olin ma lummatud loost „Eilses rändan taas". Olin siis üliõpilane ja üritasin stipile lisa teenida Tartu lihakombinaadis laadijana. Külmad ruumid, pehmelt öeldes iseäralik lõhn, mingil imekombel jäätmete hunniku otsa sattunud elus kõhetu kana, kes nokkis kellegi kõõluseid…
Mind tõmbas sellesse loosse meie kursuse kõige vanem tudeng, vene kroonus oma aja juba ära teeninud Boriss. Enne seda kaasas ta mind katlakütjaks, nagu oli omal ajal Tunne Kelam, kuid seal ei pidanud ma rohkem kui kaks ööd vastu ning haihtusin, teenitud tasust mõtlemata.
Nüüd aga oli asi veel karmim: nagu kunagi hiljem Rocky, tassisin ma jäiseid poolkeresid ja tõmbasin kopsud täis letaalsuse lehka. Ja mingist seinal rippunud kastikesest kõlas „Kui olin noor, siis raadiost mind iga päev võlus mõni lemmikviis ning ma kaasa laulsin neid nii tihti siis. See oli kaunis aeg… Ah, miks küll kadus see oma viisidega koos? Meeles sha-la-la-laa, iga woo-woo on veel. Iga shing-a-ling-a-ling nukrameelseks teeb mind…"
See oli Carpentersi 1973. aasta loo „Yesterday Once More" (sain seda teada aastaid hiljem) Heldur Karmo poolt eesti keelde pandud ballaad ansambli Collage esituses.
Kadusin kohutavast kombinaadist juba mõne tunni pärast nagu paha õhk ja jäin mõneks ajaks taimetoitlaseks. Kuid see „iga sha-la-la-laa" jäi kummitama ja kummitab seni, nagu ka Kurmeti „Naer".
Kui eile toimus Keskerakonna kongress, mida ma lünklikult jälgisin Delfi tasuta blogi kaudu, mille eest kolleegidele siiras tänu, siis tekkis mul tõeline nostalgia hoog, kuid hinges ei kõlanud paraku „iga sha-la-la-laa", vaid taaskerkis too katlamaja kõrbelõhn ja lihakombinaadi külmkambrite vaimud tekitasid tuttava kõheda tunde. Et tahaks eemale, välja, värske õhu kätte.
Kuna kogu selle profülaktooriumi läbiviimine oli usaldatud kunagise tubli Moskva telekorrespondendi Heimar Lengi kätte, oli seal ka „Kustuva tulukese" aurat, kui saalis viibisid teenelised traktoristid, töölised ja teised eakad inimesed, sekka paar partei üritusele üliustavat nooremat komsomolihinge.
Mul oli üks eelaimdus, ja ma ei eksinud: härra Lenk hakkaski kutsuma välja Edgar Savisaare vaimu, kutsudes üles jäädvustama keskerakonna endise jumala ja juhi mälestust, mis on Lengi arvates veel ebapiisavalt jäädvustatud (mõne raamatuga võib ka härja uimaseks lüüa). Ja nüüd siis uus raamatusoov, ka kaasosaliste memuaaride vormis. Jah, Heimar Lengi kuldajastu langes just Savisaare ajale. Mõlemad olid ikka vinged naistemehed ja elunautijad, härra Lenk õnneks naudib elu tänase päevanigi. Многая лета!
Aga kasutage siis seda võimalust, et Keskerakond on Tallinnas võimutsemas, ja püstitage pedofiil ja rassist Ghandi jaoks juba valmis ehitatud postamendile üks pirakas mälestusmärk Edgar Savisaarele, kes oli erinevalt maailmas vihatud hindust eluterve normaalne mees. Või veeretage Estonia juurest kuhugi turvalisemasse kohta „Ruslan ja Ludmillast" tuttavat monstrumit meenutav „Riigipea", asendades selle eestlaste ja venelaste ühise lemmikuga.
See on täiesti reaalne idee, sest kui Tallinna keskerakond suutis üles kaevata terve linna, mis siis ühe skulptuuri püstitamine ära ei ole.
Inimesed, kes jälgisid eelarvamusfestivali ja Ghana jalgpallikoondise käe ja jala läbi paljukannatanud Paides seda seenioride maratoni, nägid ka stseene, kuidas rohkete soliidsete brežnevistliku kehakonstruktsiooniga meeste vahel siblisid noored näitsikud, kuigi otsest vihmavarju hoidmise vajadust ei olnud.
Mingil hetkel kutsuti lavale lausa kolme Korbi, aga ma ei tea, kas kõik need oma teatud tegudega kõvasti laineid löönud isikud ka tulid. Üks neist olles minister rääkis mõned aastad tagasi eestlastele, et ta on NATO poolt, samal päeval aga kohtus vene sõjaveteranidega, kellele jällegi väitis, et on NATO vastu. See noorem Korb võiks abielluda Kaja Kallasega, aga kahjuks pole KK süda hetkel vaba ja perekondlik vene äri vajab ju kokkutõmbamist.
Tegelikult võiks Keskerakonda juhtida hoopis Korb, või vähemalt olla partei vapiloom, sest ta ju kehastab Keskerakonna senise edu võtit: räägi eestlastele üht, venelastele risti vastupidist – ja mõlema leeri rohked idioodid annavad sulle oma mõttetud hääled.
Mingil hetkel tuli Keskerakonna kongressi lavale mingi taat, kes oli kunagi Estoplastis mingi asjapulk. Ka Estoplastis olen ma tööd teinud, aga kuna mind ümbritsesid seal puhtas valgusküllases ruumis hõljunud sümpaatsed naised ja krapist kõlas eestikeelne raadio (kas ER 1. programm või siis Vikerraadio), pidasin seal vastu terve kuu! Ma ei mäleta, kas käitise direktor oli tollal Ülo Nugis või mitte. Õnneks ei olnud meil nii suurte ülemustega kokkupuudet, sest millegi heaga see mitte kunagi ei lõppe.
Ja eile tuli kunagi Estoplastis vägesid juhatanud raukhärra keskerakonna kongressi lavale ja pajatas oma pika nostalgilise loo! Et kuidas Estoplast tarnis oma valgusteid Kremli ja et „see oli tollal suur au!" Kuidas käidi kolm korda Kremlis, kui ilus oli elu, et mitte kunagi ei investeeritud nii palju elamuehitusse, et kõik said vaevata kortereid jne.
Ma kuulasin võlutult ja mõtlesin, et ega tollest ajast meie kommunistide poolt loodud keskerakond suurt ei muutunudki – „suur au" ja „vanem vend" oli ikka Moskvas, ikka valitses rahvaste vankumatu sõprus, ainult et päris süüdimatud sellid ja jäänukid suruti välja otse interliikumisse. Siis need viimased tulid nendelt esimestelt oma „доля" nõudma ja kõlas kuulus „Kordan: Toompead rünnatakse!"
Pärast estoplastilase hiilgavat esinemist „vaba mikrofon" jätkus juba sellise kolli esinemisega, et ma lülitusin targu teisele lainele: lähenes esmaspäev, mis on ikka raske tööpäev, töö on intellektuaalne ja peaks vähegi vormis olema.
Lõppes kõik Seligeri võiduga Lesbose üle, ja Mihhail Kõlvartit ründasid kohe, huuled töllakil, avarad kiilaspead, ka tuntud korruptsionäärid, roolijoodikud ja siinse „vene maailma" käilakujud. Mingil hetkel tekkis kartus, et Elsa Gretškina soengutega vanamammid klopivad sportlasest kopsud välja. Ja Mihhail Kõlvarti tänusõnas kõlas selline klassikaline nõukogude väljend nagu „usalduse avanss".
Ega seal häid variante ei olnudki.