Eesti valitsus on ette võtnud kangelaslikke samme, et süüa vene keele välja lausa kolmest sfäärist: pealekaebamine, vihakõnelemine ja vangla. See oleks esimene julge samm vene keele mõjusfääri vähendamise poole Eestis, kirjutab Ivan Makarov.
„Eestis on edukalt lõpule viidud russifitseerimine. Nüüd võib alustada Eesti elektrifitseerimisega" – Ivan Makarov, venestamata eestivenelane.
Eesti valitsus on välja mõelnud geniaalse plaani vene keele pealetungi peatamiseks meie niigi juba praktiliselt kakskeelsele riigile: võttes vastu pealekaebajaid stimuleeriva seaduse, aktsepteeritakse ainult riigikeeles esitatud salakaebusi. Vihakõneseaduse vastuvõtmisega sama asi: võetakse vastu vaid eestikeelseid kaebusi vihakõnelejate peale ja karistamisele kuuluvad vaid riigikeelsed vihakõned. Seega surume me vene keele välja lausa kolmest sfäärist: pealekaebamine, vihakõnelemine ja vangla. See oleks esimene julge samm vene keele mõjusfääri vähendamise poole Eestis.
Loomulikult ei oleks need reformierakonna jõupingutused piisavad, seepärast planeerib valitsus ka järgmisi samme keelelise venestamise piiramiseks: Afganistani, Nigeeria, Pakistani ja muude kolmandate riikide „põgenike ja töörügajate" sissevoolu hoogustamine tekitab lõpuks suuri vene keelest vabu enklaave, mis oleks veel üks oluline venestamisvastase võit, sest nii toimuks ju lausa territoriaalne vene keele väljasurumine. On muidugi teatud kahtlus, et kas sinna ka eesti keelega asja oleks, sest sinna ei näitaks ennast ka eesti politsei ise, aga olgem lihtsalt sallivad.
Samal moel saaks jagu ka eestikeelses Aktuaalses Kaameras lakkamatult kõlavast vene keelest, sest siis tõuseksid esile araabia keelt rääkivad intervjueeritavad – šariaadi juristid, moslemitest pedagoogid, džihaadi imaamid, ümberlõikajatest arstid ja lihtsad nugadega kodanikud. Nii saaks vene keel kõrvaldatud isegi ETV peamisest venestatud uudistesaatest.
Ühest töövõidust, mis on venestamise vastasel rindel saavutatud EV valitsuse, süvariigi ja riigimeedia ühiste pingutuste tulemusena, saame me juba praegu uhkusega rääkida: Eesti maksumaksjate poolt kinnimakstud globaliseerimise roosas tanketis „Eesti laul" vene keel ei kõla! Vene kaasmaalastest esinejaid on seal muidugi piisavalt, täpselt nagu omasooiharaid sotsiaalministeeriumis, aga vene keeles nad ei laula, kuigi iga neljas riigi elanik on teadupoolest venekeelne. Siin päästeti meid vene keele eest inglise keele abil, mis surus „Eesti" lauluvõistluselt ühtlasi ka eesti keele välja, aga on ju hea tunne!
Okupatsiooniringhäälingu poolt kokkuklopsitud okupatsioonižürii kõik 11 liiget olid välismaalt – nagu ERR neid esitles, „muusikatipud" Euroopast, Ameerikast ja Austraaliast. Sama eduga oleks neid võinud nimetada „sporditippudeks", sest tugitoolisportlasi ja tugitoolimuusikatippe on maailmas rohkem, kui Hiinas hiinlasi. Loomulikult valis umbkeelne „rahvusvaheline žürii" oma lemmikuteks Minimal Wind ft. Elisabeth Tiffany "What To Make Of This", Stefani „Hope" ja Anna Sahlene'i „Champion".
Ilmselgelt tundus nendele välismaa muusikategelastele eesti keel mingi tehnilise moonutuse või „formaadist väljas" arranžeeringu elemendina, seetõttu praagitigi eos välja. Kui need tüübid tuleksid kusagil Paides tänavale, saaksid nad tõenäoliselt keelelise šoki. Aga tuleb neile au anda – ka nemad nagu Kristiina Kallaski arvab, et eestlastele jäägu kandled ja pastlad. Nii et ka sel aastal esindab Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel laul, milles pole milligrammigi eestilikku ja mille esitaja võiks sama hästi esindada Kreekat või kasvõi Tuneesiat. See aeg veel tuleb, kui ka Tuneesia võtab Eurovisioonist osa ja kõigile naisesinejatele seotakse rätid pähe.
Võib-olla ka Stefanile, sest kohe pühapäeva öösel õnnistas Õhtuleht eestlasi toreda artikli ja videoga „Eesti laul 2022 võitja Stefan: ei oska öelda, kas lähen Eurovisionil geikogukonnale peale." Selle peale oskaks vaid vastu küsida, et ega see „geikogukond" talle endale peale ei lähe, ka sõna otseses mõttes? See on nagu Putini hiljutine ütlus Ukraina kohta, keda kavatsetakse rünnata ja vägistada: „Meeldib sulle või ei meeldi – kannata, mu kallis leedi". Ma ei julge nüüd isegi öelda, et Stefan on laval täitsa sümpaatne noor. Aga näed – ütlesin. Kuid sealt ilmselgelt uut Tõnis Mäge ei tule. Stefan meenutab juba praegu Filipp Kirkorovit igas mõttes, aga edu talle laval.
Kui jääda muusika teema juurde edasi, siis omal ajal käskis maailmakuulus heliplaadifirma EMI eemaldada ansambli The Beatles ajaloolise albumi Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band maailma ühelt hinnatuimalt kaanepildilt teiste rohkete nägude seast Mahatma Gandhi oma, kuna kardeti, et tema nägu ärritab Aafrika ja Ameerika neegreid ning õõnestab plaadi läbimüüki ka Indias ja Lähis-Idas. Omal ajal kirjutas Gandhi kaks kirja Adolf Hitlerile, mis algasid sõnadega „Minu sõber", seepärast kadus Sgt. Pepperi esialgselt kaanelt koos Gandhiga ka „sõber Hitleri" nägu. Kas Gandhi eemaldati Hitleriga sõbrustamise eest või hoopis eemaldati Hitler Gandhiga semutsemise eest, on meil siin raske öelda. Tallinna linnavalitsus tuleks aga Gandhi ausamba pärast koheselt eemaldada pealinna juhtimisest.
Kui India kinkis Tallinnale Mahatma Gandhi standardse kuju (milliseid on maailmas praegu juba palju rohkem, kui kunagi Lenineid), mida nad on jaganud kõigile maailma totalitaarsetele riikidele, k.a. Venemaale ja Valgevenele, ei vaadatud meil kingitud hobuse suhu, seda enam et Gandhi puhul oleks see kõike muud kui meeldiv. Mõttetu kingituse vastuvõtmist põhjendati sellega, et tasuta kingitus ju… Selle „tasuta" asja püstitamise ettevalmistuste peale on aga linn raisanud juba sadu tuhandeid eurosid, mitte ruupiaid.
Möödunud neljapäeval vastas Tallinna abilinnapea Kaarel Oja linnavolikogu istungil EKRE fraktsiooni esimehe Mart Kallase arupärimisele „Ausambad ja mälestusmärgid", väites, et kõik tulevad ausambad on ühehäälselt heakskiidetud, sealhulgas ka üldsegi mitte kõige silmapaistvamale kirjanikule Sergei Dovlatovile (sündinud Metšik), kes sündis Ufas ja on maetud New Yorgi juudikalmistule Mount Hebron, elades Eestis alla kolme aasta. Mille eest jäädvustatakse Tallinnas tema mälestust nii monumentaalselt – kas selle eest, et ta töötas siin katlakütjana ja siis EKP KK ajalehes Sovetskaja Estonija?
Kas sellele russifitseerimesele vastukaaluks püstitataksegi Mustamäele Mahatma Ghandi kuju? Sinna, kus on Eesti suurim nigeerlaste kogukond ja suur hindude kogukond? Kusjuures aafriklased peavad Gandhit tema neegreid alavääristavate väidete eest õigusega rassistiks, kõrvaldavad tema ausambaid, USAs aga takistasid mõnede linnade elanikud jõuga nende kanti Gandhi kuju püstitamist ja ka temanimelise pargi rajamist. Mahatma Ghandi kirjutas neegritest: „Kafirid ei ole reeglina tsiviliseeritud… Nad on ohtlikud, väga räpased ja elavad peaaegu nagu loomad… Kafiri ainus püüdlus – koguda rohkem loomi, et osta endale naine ja pärast seda veeta oma päevad laiskuses ja alasti. Nad on muidusööjad… ehk inimtüüp, mis on indialaste hulgas peaaegu tundmatu." Gandhi arvas, et „indialased kahtlemata ületavad lõputult kafiire" ja seisis ägedalt vastu võimude katsetele võrdsustada need rassid.
Armeenlased aga panid Jerevanis Gandhi kuju üldse põlema, kuna too õigustas Osmanite impeeriumi poolt korraldatud armeenlaste genotsiidi.
Kui küsisin, kas see niigi Eesti konteksti mittesobiv figuur ei või tulevikus põhjustada uut pronksiööd, aafriklaste ja indialaste vahelist etnilist konflikti meie Black Mountain linnaosas, vastas ametnik, et tema seda ei karda. No sellega oli siis korras, kuid ikkagi pärisin – kas vaba Eesti europealinna sobib rassisti ja pedofiili ausammas (seda, et ta oli lisaks veel ka homoseksuaal, ma targu ei maininud, sest ei tahtnud Gandhile vasakliberaalses linnavolikogus reklaami teha). Mitte ükski muskel ei võpatanud Oja üksluisel näol. Ei tundunud tal rassistile ja pedofiilile ausamba püstitamine Tallinnasse ebasobiv.
Hiljem sain teada, et kõik on loogiline: kolleegid täpsustasid, et tegemist on ju sotsist aselinnapeaga. Esiteks ei tundu, et sotse sellised pisikesed uusnormaalsused üldse häiriks. Teiseks puudlina istumine keskperemehe süles niikuinii ei soodusta klähvimist, sest mitmetuhandelistest palkadest ilmajäämine on vaid ühe jooksiku mandaadi kaugusel.
Kuid selline orientaalne suunitlus Tallinna mälestusmärkide üldpildis paneb mõtlema, et äkki on ka siin veri paksem, kui vesi. Iga teine Lõuna-Korea elanik on ju budist (Põhja-Korea kohta igasugused andmed puuduvad, sest seal võib iga teine olla näiteks juba surnud). Mahatma Gandhi oli hinduist, aga budismi peetakse ka üheks hinduismi järelharuks, mõlemad on dharmalikud religioonid, mis on tekkinud ühes ja samas regioonis ja nendel on palju sarnasusi.
Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart on 1996. aastast Eesti Taekwondo Liidu juht ja ise pühendunud sportlane. Tegemist on Korea võitluskunstiga, mille juured ulatuvad tuhandete aastate taha, taekwondole eelnenud võitluskunstid muutusid ka eluviisiks ja elufilosoofiaks veel enne budismi mõjuvõimsaks saamist.
Moldova pealinna kiriku Păstoresc Biserica Bunavestirea din Chișinău pastor, Eurasia Bible Study Institute õpetlane ja assotsiatsiooni Studerii Bibliei Dupa Metoda Inductiva – Precept Ministries juht Vasile Filat märgib, et nii kummaline kui see ka ei tundu, olid kõige tugevamad võitlejad ja instruktorid, kes läksid maailma, et õpetada inimestele taekwondot, ateistid ja kommunistid Põhja-Koreast. „Ma ise õppisin just sellise inimese juures, kuid kui läksin kristlikku usku, ei tunnistanud ta mind enam minu usu tõttu," kirjutab Filat. Nii et ka Mihhail Kõlvarti korduvad visiidid Põhja-Koreasse on loogilised.
Nagu ka see, et Ülemaailmne taekwondo föderatsioon omistas Venemaa presidendile Vladimir Putinile 9. dani ehk tunnistas suureks meistriks.
Talle tuleb au anda, sest Tallinna linnavõim võitleb edukalt venestamisega, määrates juhtkonda peaaegu eranditult venekeelseid juhte ja pannes neid seega rääkima eesti keelt. See on ju geniaalne lahendus!
Kahjuks on Tallinna võimu sees märkimisväärselt vähem ametikohti, kui Eesti pealinnas venelasi.