Ekspress Meedia hakkas propageerima mingit pervofašismi, tõenäoliselt siiralt arvates, et tegemist on tolerantsusega: Tokyo olümpia oli vikerkaarevärviline, hõiskas EPL. Kui sellist jama avaldab oma kodulehel mingi omasooiharate klubi, on see arusaadav, kuid totalitaarsetesse sektidesse vägisi värbamine ja võõraste laste röövimiskatsed ei ole vastuvõetavad, kirjutab Ivan Makarov.
See, mis toimub Eesti meediaga, on juba ammu selge: pidev eestlaste laimamine, valgete meeste vastu suunatud rassism, kultuuri naeruvääristamine ja lagastamine, isamaa pakkumine lõbutüdruku pähe kõigile võõrastele, kõige jälgimate ebanormaalsuste importimine ja seadustamine, perekonna halvustamine, pedagoogiliste pervertide lubamine lasteaedadesse ja koolidesse, eestimeelsete tegelaste vaenamine ja demoniseerimine.
Oma 63 Eestis elatud aasta jooksul pole ma sellist bakhanaali veel näinud. Ka okupatsiooniajal ei tohtinud ajakirjandus eestlasi nõnda alandada ja mõnitada. Olgu see nii silmakirjalik kui tahes, aga praegune rahvuspõhine solvamine ajakirjanduses oli tollal mõeldamatu.
Vasakliberaalse propaganda poolt on meil hõivatud juba peaaegu kõik alad, nüüd jõudis kätte ka spordi kord. Viimastel aastatel on Eestis kujunenud uus traditsioon: meedia ja ka teatud spordifunktsionääride eufooria selle puhul, et mõnel meie vägeval ja Eestile kuulsust toonud sangaril tekkivad mingid probleemid. Esimestena joovastuvad sellest siinsed funktsionäärid ja ajakirjanikud, kes löövad sportlased kohe risti. Ja seda enne, kui laborites jõutakse veel midagi korralikult analüüsidagi. Meenuvad mõned „vaimukad" pealkirjad kohalikus peavoolumeedias Kristina Šmiguniga juhtunud segaduse ajal: „Eesti miss ja Kristina piss". Autoriks oli mingi hallist hiirest ajakirjanduslik tibi, kelle nime ei mäletagi ja kes sattus tuntud väljaandesse tööle ning läks kohe õhku täis, demonstreerides Tallinna Ülikoolis jagatavat maailmavaatelist kvaliteeti ja vaimset taset.
Mulle rääkis üks mitme suure lehe no ikka väga kuulus toimetaja, kuidas mõni teeb seal karjääri ja kuidas üks hästivarustatud naine sai rohkeid meesülemusi teenindades lausa ühe väljaande regionaalse filiaali pealikuks. Sellega seoses meenub episood filmist „Jan Uuspõld läheb Tartusse", kus näitleja hääletab metsateel ja tema kõrval peatub ülikallis kabriolett, noor naine roolis. Uuspõld palub küüti, neid aga keeldub ja ütleb, et „tead, mees, mitu kilomeetrit m…i pidin ma i..ma, et seda autot endale lubada?" Nii et näitleja jäigi metsateele. Antud juhul iva on selles, et taolise moraalse taseme ja võõraste jäsemetega piiratud silmaringiga ajakirjanikud loevad moraali kogu rahvale.
Aga see, millise kahjurõõmuga mõnitati Andrus Veerpalut juba siis, kui ta oli veel süüta ja seejärel täiesti rehabiliteeritud, kuidas parastati, kui tema lugu alles uuriti ja miski polnud veel selge, on eemaletõukav. Kommenteeriti, et pisarad pressikonverentsil „on temast väljuv doping". Haigete liigestega ja sültjate kehadega mehed ning silikoonist nõretavad krohvitud nägude ja värvimata juuksejuurtega naised hüplesid erutusest oma võidunud kompuutritoolidel. See, kuidas Norra kaitses alati oma patustanud rahvuskangelasi „viimse veretilgani", on inimlikust seisukohast imetlusväärne. Ma põlgan südamest Venemaa riiklikku dopingusüsteemi ja seda varjata üritavat propagandat, kuid mulle on sügavalt sümpaatne see, kuidas vene inimesed ja ajakirjanikud haletsevad oma sportlasi, kuidas usuvad nendesse. Ma ei näinud seal kahjurõõmu. Meil aga lüüakse inimene risti enne Kolgatale jõudmist nii poliitikas (Marti Kuusik) kui ka spordis.
Nüüd aga on ületatud mingi järjekordne pseudosallivuse latt ja Eesti Ekspressi ajakirjandusmaja hakkas propageerima mingit pervofašismi, tõenäoliselt siiralt arvates, et tegemist on tolerantsusega. 19. augustil ilmus EPLis ja delfi-spordis lugu „Kapiuste avanemise olümpia. Vikerkaarevärvi sportlased võitsid Tokyos 56 medalit", kus teatatakse: „Tokyo olümpial võistles 185 atleeti, kes peavad end avalikult seksuaalvähemuste sekka kuuluvaks. Hiljuti lõppenud Tokyo olümpia suurimaks võitjaks peab end üleilmne seksuaalvähemuste ehk LGBTQ- (lesbian, gay, bisexual, transsexual, queer) kogukond ja see hõigati ka uhkelt välja – Tokyo olümpia oli vikerkaarevärviline!"
Kui sellist jama avaldab oma kodulehel mingi omasooiharate klubi, on see arusaadav: inimesed elavad oma vikerkaarevärvilises mullis ja näevad maailma läbi selle seinte samavärvilisena. Antud juhul avaneb realistlikum vaade ikka väljastpoolt: et on olemas, jah, mingi põis, ja seal sees inimesed, keda omal ajal neetud homofoobist taat oma Noa laeva pardale ei lubanud. Kellelgi pole nüüdisajal selle vastu vähimatki, et keegi istub mingis mullis, kuna asi on vabatahtlik. Kuid totalitaarsetesse sektidesse vägisi värbamine ja võõraste laste röövimiskatsed ei ole vastuvõetavad.
Aga meie peavoolumeedia agressiivne homopropaganda ja meie ministeeriumide sügavustes küpsevad seadused on justnimelt vaimne ja riiklik vägivald, millele varem või hiljem tuleb rahval vastu astuda, kui demokraatia Eestis enam üldse ei toimi. Ja asi sinnapoole liigubki, kui Kersti Kaljulaid, keda pole keegi valinud, korraldab riigikanalites võimsa presidendimääramise kampaania, kasutades riigiraha suurteks pidustusteks, kus ta on kaamerate ees kesksel kohal, keksib, laulab ja hõiskab. Ja seda tähtpäeva puhul, millega tal pole suuremat pistmist, kui Putinil Teise maailmasõja võidupäevaga.
Aga Delfis avaldatud olümpiajama juurde naastes tuleb nii välja, et kui Eesti koondis koosneks seksuaalvähemustest, siis vastavalt EPL-BLM matemaatikale võidaks iga kolmas meie koondislane medali ja Eesti oleks saanud kokku üle 20 olümpiamedali! No ei jää ju meie geid välismaa geidele alla (spordis). Kas komplekteerime meie koondise järgmiseks olümpiaks sellel põhimõttel? Või lülitame kõigi sportlaste treeningutesse kohustusliku elemendina igapäevase omasoolise akti? Seda tahetakse meile öelda? Aga ärge peatuge sellel, hääd Eesti spordiajakirjanikud, kui te ise hakkasite separeerima sportlasi selle tundemärgi järgi. Arvutage siis välja rassilise tolerantsuse raames ka seda, kui palju võitsid medaleid tumedanahalised, ja eraldi – palju võitsid neegrid ja palju mulatid? Kui edukad olid kollase rassi sportlased? Kas te üldse saate ise ka aru, kuhu te olete jõudnud?
"Transgenderid" teadagi kasutavad väga palju nende vigastatud organismi edaspidiseks funktsioneerimiseks vajalikke tugevatoimelisi preparaate. Aga siis ei peaks me ju ka venelasi dopingu eest karistama. Seitsmekümnendate alguses mängis siis veel errorita Eesti Raadio palju head lääne ja Eesti rockmuusikat, kõlasid ka nüüdseks vene rocki patriarhi, bel canto't valdava Aleksandr Gradski esimesed lood, mida mujal N. Liidus ei tutvustatud. Mõned aastad tagasi, kui oli mingi olümpia, kus venelased põrusid täiega, aga paraolümpialased olid ülimalt tublid, kirjutas Aleksandr Gradski imelise loo, mille lõpus oli moraal: kuna meie sportlastel läheb pehmelt öeldes sitasti ja invasportlastel imeliselt, siis on edu saavutamiseks vaja kõigil vene sportlastel käed-jalad ära saagida (originaalis отх..чить) ja siis meid ei võida enam keegi.
Jah, EPLi loos sisalduval olümpiamängude vikerärastamise juubeldamisel võibki olla tõsi taga ning õilis iidne sporditraditsioon langeb, nagu kõik teisedki traditsioonid. Eurovisiooni lauluvõistlust, mis aastakümneid oli maailma tasemel muusikasündmus ja meie „aken Euroopasse", see saatus juba tabas ja „aken" viib meie pilgud ja kõrvad ühte pimedasse vastu kajavasse nurka. Kohutavalt igav vaatepilt ja muusika, aga ka sinna saadab meie riigitelevisioon järjepidevalt neid kõige nigelamaid lugusid.
Pangem siis kõrva taha Gradski soovitused: on ju olemas vana ütlus, et halba tantsijat segavad kerad. Ilmselt ka kõrgushüppajat, nii et skalpell kätte ja lähme kõik lendu vikerkaare poole!
Ja siis tulevad mornide nägudega spordikauged taliibid.