Kui mõnel sotsil tõstetakse töökohas palka, kas see tähendab, et sots peab sünnitama lapse? Kas pensionide tõstmine tähendab, et vanurid peavad paljunema? Sotside umbluu keskendub alati normaalsete perede, eriti paljulapseliste perede vaenamisele. Saage ükskord aru, meie lapsed pole teie asi. Palkame kasvõi turvamehed, et teiesugused nendele ei läheneks, kirjutab Ivan Makarov.
Mida lähemale jõuavad valimised, mis võivad otsustada, kas Eesti jääb kestma või lahustub käegakatsutavas tulevikus vägivaldses multikultilises Paabeli segaduses, seda jõhkramateks ja räpasemateks muutuvad peavoolumeedia ja globalistlike poliitikute rünnakud ja provokatsioonid konservatiivide vastu.
Isegi eesti rahvuse eest eestlaste kõril kindlalt seisev Postimees sai hakkama sellise ka tema kohta erakordse alatusega, nagu Hitlerit meenutava linnakodaniku pildi seostamine EKRE vapustavalt ilusa aktsiooni mõttega. Tänu Postimehele, kus see pilt ilmus kõigepealt „vene", ja alles siis „eesti" poolel, said fašistliku Kremli propagandatorud taas süüdistada kõiki eestlasi natsimeelsuses.
Märtsi lähenedes kaovad tasapisi varju ka tuntud vaimuinimestest konservatiivide toetajad: üks ei julge enam anda oma häält valimisklipile, teine ei luba enam kasutada laulu, kolmas ei osale aktsioonides. Jäävad ainult eestlased ise – austatud Heinod, Maalid, Kaljud, see muidusööjatest mudijate poolt vihatud ja solvatud maasool. Nad ei karda tulla EKRE aktsioonidele, saalid on täis. Ja nende heade inimeste vahel varaste moodi laveerivad „suurte" väljaannete kaameratega šaakalid otsivad, millal keegi hakkab sügama silma või on muidu ebafotogeeniline. Ja jäädvustab ausate inimeste taustal mõne oma provokaatori kahtlase näo või plakatiga.
Jah, liberaalselt salliv ja tolereeriv seltskond on madal ja alatu. Tõnis Mägi esines suurel ajaloolisel meeleavaldusel Vabaduse väljakul, pärast seda tegi keegi kahesajataja Kelomees Delfis ettepaneku suur Eesti laulja tühistada. Üks esimesi, kes Tõnisele seejärel noa selga lõi, oli Leelo Tungal, kelle luulet tundsid kahe põlvkonna noored suuresti tänu sellele, et seda esitas Tõnis Mägi. Seejärel hakati Tungalt jälle kutsuma riigitelevisiooni ja anti Tallinna aukodaniku tiitel, laulja aga kaduski olematusse, ja mitte keegi tuntud kolleegidest, Anne Veskist Ivo Linnani, ei poetanud sõnakestki kaasvõitleja kaitseks. „Tühjad südamed" ei täitu kunagi õilsusega.
Tõnis Mäe tühistamine oli edukas, seda enam et ta ise ei lubanud enam konservatiividel kasutada oma „Koitu", mida tarvitas see-eest Raekoja platsil putinistide kamp Koos/Vmeste. Kuid see alandlikkus ei toonud Tõnist tagasi ei „suurele" lavale ega „suurele" ekraanile. Kui ma küsisin ühe tuntud konservatiivi käest, mis juhtus, vastas too, et jah, Tõnis Mägi ei taha enam ennast kõige sellega siduda. Sest ta tahab elada.
Seoses sellega tuli mulle meelde umbes 15 aasta tagune dialoog ühe maapoisiga, minu poja hea sõbraga: Raunol oli suur õuekoer, kes vahetevahel põgenes, seepärast istus pahanduste ärahoidmiseks juba mitu kuud ketis. Ma küsisin lapselt, et noh, kuidas siis su koer elab?
„Elab küll," vastas poisike. „Aga kas see on siis elu"…
Elu ei ole see, kui sul lubatakse armuliselt esineda vaid lahkunud pillimehe peietel.
Mul on olemas üks võime – ilmselt elukogemusest tingitud –, võime näha ette mõningaid sündmusi, fikseerides neid ka luules. Neli aastat tagasi salvestasin loo „Tinast päike", kus aimasin ette nii „päikesevalitsust" kui ka seda, et „arglik laulik pageb enne koitu taas kaema Rootsi kuninglikku loitu".
Kui sa oled sütitanud inimesi oma hingetulega, siis ära jäta neid põlema tuhaks, minnes ise varju. Sa ei saa enam lihtsalt öelda, et ei taha sellega tegemist teha. Andsid inimestele lootuse, kutsudes üles parandama meelt et minna koos julma masina vastu – ole siis nendega lõpuni. Igaühel neist on ka valus, kui teda tühistatakse – töökohas, sõprade ringis, meedias, tänaval, lapse kaudu koolis.
Mul on üks vana sõber, legendaarne muusik, kes kunagi oli üks progressiivsemaid ja eestimeelsemaid, siis aga pani samuti plehku ja samuti Rootsi. Nüüd saadab ta mulle kontodele igasugust putinistlikku saasta, vahendades seda küüneviha igasuguste varjunimede all, hoolikalt varjates kõikjal oma nägu.
Kas tõesti tasub hakata kartma ja häbenema oma armastust Eesti vastu siis, kui pea on hall, hääl raugastunud, käed ei tunneta trummipulki ja imelised tüdrukud loovutavad istekoha rongis? On juba elatud küll, nauditud elu ja tehtud palju head ja ka rumalat. Elulõpp läheneb iga aastaga aina kiiremini ja seda ei lükka edasi ei lojaalsus tugevama suhtes ega omade hülgamine. „Kes meeldida tahab, peab roomama," tõdes Juhan Liiv. Kas siis minu XXI sajandi poolt valgustatud lahkuv põlvkond ei suuda minna väärikalt?
Ka konservatiivid on inimesed, nendel on oma nõrkusi ja pahesid, ka nende seas on argpükse ja reetureid. Vasakliberaalide hulgas on neid veel rohkem, kuid nad ikkagi ründavad kogu kambaga, pekstes jalgadega ka maaslamajat – nii meest kui ka rahvast.
Aga ajal, kui Eestis tühistatakse suuri nimesid, mille kandjad aitavad sellele ise kaasa, sealhulgas ka heites kroonikaliselt tseremooniatu peavoolu roaks iseenda ja lähedasi inimesi, kerkib pinnale igasuguseid imeloomi.
Juhtusin nägema Ringvaates kellegi Ingeri esinemist, kes ei teadvat, kas ta on mees või naine. Just see omadus avas talle teed vasakliberaalse riigimeedia perversemasse saatesse ja ka „Eesti laulu" finaali, sest muuga ei saa ju seletada taidleja edu, kes ei laula puhtalt, kel on üks keskpärasemaid tämbrivabu hääli üldse, kel pole antud ei meloodia ega poeesia loomise annet. Midagi abitumat ja igavamat ei anna vist välja mõelda, kui Kristiina Ehini ponnistused laulda ja olla vaimukas välja arvata.
Aga seda surubki meile riiklikest süvariiklastest globaliseerijatest ja multikultistajatest neomarksistide jõuk – esile tõstetud mõttetutel tegelastel peab olema tume nahavärv, segane sooline kuuluvus jne. Nimes „Eesti laul" on kõik võlts – ei ole seal ei midagi eestilikku ega ka laulurahvale sobilikku.
Ka poliitikas upitatakse roosasid tühisusi. Valimised on ju ka selles mõttes põnev aeg, et kusagilt hubastest urgudest ilmuvad päevavalgele igasugused tegelased, kellest ühiskond pole eriti kuulnudki, aga nüüd selgub, et nad on elanud sellesamuse ühiskonna kulul priskelt juba vähemalt 4 aastat ja tahavad edaspidigi nõnda vegeteerida.
Näiteks EPL avaldas laupäeval loo „POLIITKOLUMNIST / Reili Rand: Isamaast on saanud suisa puritaanlik erakond". Alguses lugesin seda esimest sõna kui „poliitkommunisti", ja hiljem veendusin, et see oli intuitiivne.
Autor on esitletud riigikogu liikmena ja olevat SDE liige. Oleme nüüd kõik sellevõrra targemad.
Kui sotsid juba midagi ütlevad või kirjutavad, siis on see kas: A. venelaste päästmine läbipeksmisest ja eestlastest terroristide käest, või siis B. Midagi seksist, enamasti perverssest.
Nii ka nüüd. „Tundub, et ka Isamaast on saanud konservatiivse erakonna asemel suisa puritaanlik, sest nende viimaste nädalate väljaütlemised on taandanud naised kõigest sünnitamismasinateks, kes peaksid majandusliku motivatsiooni mõjul allutama end rahvastiku taastootjateks," kirjutab sots.
Ei ole mitte mingit soovi kaitsta siin Isamaad, mis on sotside satelliit ja kaasosaline, kuigi juba aastaid suhtun austuse ja sümpaatiaga Urmas Reinsalusse. Kuid ilmselgelt ei soovi sellised targad naised nagu prouad Lea Danilson-Järg ja Riina Solman taandada ennast ja oma kuulsat naistesektsiooni sünnitamismasinateks.
„Statistiliselt oleks justkui mõistetav, et esimene ja teine laps peres on nii-öelda endale ja kolmas tehakse riigile. Selles peitubki kogu probleemi olemus – lapsi ei tehta. Väikesed ilmakodanikud sünnivad siia maailma selleks, et nautida lapsepõlve, pakkuda rõõmu oma vanematele, käia lasteaias ja koolis, teha lastele omaseid koerustükke. Kui laste saamine muutub kohustuseks riigi ees tagada piisav eesti rahva juurdekasv, siis tekib lihtne küsimus – aga kuhu jääb armastus?" küsib sots Rand, kes ilmselgelt ei tea lastetegemisest midagi.
Võib-olla ta kujutab ette, et lapsi tehakse kahe mehe peres või tellitakse Engelsvärgi „surrogaatemadelt". Sotsil on ehk sellest raske aru saada, aga ka kolmas laps tuleb perre ikka endale, mitte riigile. Leal on kaks tütart ja poeg, nendest pole ükski sünnitatud riigile ja samas on kõik kolm Eesti osa ja tugi. Ja ei ole üldse sotsi asi sellesse oma nina toppida. Ka rääkides laste tegemisest ei tohiks Rand mainida armastust, sest sotsi suus kõlab see sõna sama perversselt, nagu viimasel ajal mõiste „lastefotograaf".
Laste saamine ei muutu kohustuseks riigi ees, nagu sotsid tahavad muuta kohustuseks lastele riigipoolset perverssuste õpetamist lasteaedades ja koolides. Toetused paljulapselistele peredele on abi paljulastelistele perele, kelle väljaminekud on tunduvalt suuremad. Ainult sotsil võib selle vastu midagi olla.
Kui mõnel sotsil tõstetakse töökohas palka, kas see tähendab, et sots peab sünnitama lapse? Kas pensionide tõstmine tähendab, et vanurid peavad paljunema? See sotside demagoogia ja umbluu keskendub alati normaalsete perede, eriti paljulapseliste perede vaenamisele. Saage ükskord aru, meie lapsed pole teie asi. Palkame kasvõi turvamehed, et teiesugused nendele ei läheneks.
Reformierakond peaks oma „beebide keskmaatõrje" kondoomid kinkima oma sotsidest koalitsioonikaaslastele.
Ja jätku endalegi.
Sest äkki nende olemus on pärilik.