Meie vasakliberaalne meedia ei ole enam isegi kallutatud mitte, vaid seda olekut ei oskagi enam mitte kuidagi kirjeldada: kui arvad, et kalduda veel vasemale ei ole lihtsalt võimalik, kuna küna läheb lihtsalt ümber, siis minnaksegi ümber, tehakse uperpalli ja hakatakse taas vasakule vajuma, märgib Ivan Makarov.
Eesti ühiskond näeb praegu välja nagu võõrvägede poolt okupeeritud maa: valdav osa rahumeelseid elanikke võõraid elukombeid ja tõdesid ei tunnista, nii et okupandid teostavad võimu rohkete müüdavate kollaborantide toel: kohalikest ülejooksikud saavad sellest ka kasu – nad võivad takistamatult röövida, ülbitseda ja maksta kätte oma kaasmaalastest vanadele rivaalidele, vastikutele naabritele ja oponentidele.
Kõik see on juba olnud eelmise sajandi neljakümnendatel, kui tanke võetigi lilledega vastu ja loomavagunid topiti täis ka tänu valvsatelt kodanikelt saadud signaalidele. Ja kui mõned „eesti natsionalistid" pagesid metsa, võttis Mart Raud relva kätte ja otsis nad sealt üles. Ta pole ise süüdi, see võib olla pärilik. Praegusel ajal ongi puudu veel massiküüditamise element (ülekantud tähenduses tegeleb sellega teisitimõtlejate ja üldse eestlaste suhtes peavoolumeedia), aga oodakem ära vihakõneseadust. Majadesse murtakse juba sisse ülalmainitud seadust äraootamata.
See, kuidas mustatakse Eesti meedias praegu konservatiive ja EKREt, on juba ammu ületanud sündsusepiiri, juba puht kvantitatiivselt. See oleks nagu mingi uus religioon, nagu Venemaa võidupäevaga seonduv: ei möödu päevagi, et seda ei mainitaks „uudistes". Meie vasakliberaalne meedia ei ole enam isegi kallutatud mitte, vaid seda olekut ei oskagi enam mitte kuidagi kirjeldada: kui arvad, et kalduda veel vasemale ei ole lihtsalt võimalik, kuna küna läheb lihtsalt ümber, siis minnaksegi ümber, tehakse uperpalli ja hakatakse taas vasakule vajuma. Tegemist on juba mingi maniakaalsusega, mis on võrreldav hitlerlaste juudivihaga. Eesti ajakirjandus ja võim käituvad praegu eesti rahva ja rahvusriigi suhtes täpselt nii, nagu Kremli võim ja selle meedia käituvad naabrite ukrainlaste ja nende riigi suhtes. Kvalitatiivset vahet pole, ja varsti karjutakse ka Skabejevast üle.
Kui Jürgen Ligi nimetas oma parlamendi juurde tulnud valijaid „ühiskonnaheidikuteks", siis oli see vaid eelmäng „eetikaprofessor" Margit Sutropi ettepanekule neid mitte ravida ja Valdo Randpere soovile, et nad üldse ära sureksid, mille peale „salliv" liberaalmeedia ei köhatanudki. Nüüd on küsimus vaid vahendites: Hitleri hartleblased kasutasid näiteks teiste rahvaste suremise protsessi kiirendamiseks gaasikambreid, kaasaegsed islami terroristid panevad lapsevankrisse ka lõhkeainet, nii et meil on veel hästi läinud.
Kõigil vanema põlvkonna inimestel on meeles nõukogude lehtede toimetuste juhtkirjad (передовица), kus raiuti inimestele pähe NLKP parteitõdesid, mis kõik olid ühe vitsaga löödud. Teemaks ikka natsionalistidest rahvavaenlased, roiskuv kapitalism, Ameerika imperialism, kodumaa suured võidud, lööktöö ja helge tulevik.
Kaasaegses Eestis on erakondi siiski rohkem kui üks, kuid üheainsa erandiga on nad nagu meie rohked „ajakirjanduslikud" väljaanded, mis kasvavad tegelikult polüüpidena kahe ajakirjandusmaja lihakeha küljest, ja nende sõnumid lugejatele ja vaatajatele on nagu mudasoost kerkivad metaani mullid: nad tulevad mülka erinevatest kohtadest ja nurkadest, aga gaas on ju üks ja seesama. Ja isegi konkureerivatel ajakirjanduskärjetel on sisuliselt ühine tööbrigaad: vaadake, kui palju Postimehe ajakirjanikke on rännanud EPL+ süsteemi ja panevad seal edasi, nagu polekski tegemist oluliselt teistsuguste tõekspidamistega süsteemiga. Nagu oleks „rahvuslik" Postimees vasakliberaalse EE+ kaadrite sepikoda. Ja kuna ollakse oma maailmavaate pealesurumises endiselt üliagressiivsed, siis tekkib küsimus, et kas meil üldse on erineva maailmavaatega peavoolikuid? Kes maksab, see tellibki maailmavaate (nagu oli siis, kui Janek Mäggi keskerakonna ministriks kutsuti).
Üks värskem metaanimullike kerkis pinnale aga Haapsalu kandis: ajaleht Lääne Elu avaldas päeval, mil Eesti rahvas andis endast lõpuks märku Vabaduse väljakul, 23. oktoobril, järjekordse „juhtkirja" ehk kollektiivse anonüümkirja, kus tõenäoliselt poeb kõige tähtsam toimetaja kogu toimetuse selja taha. Kriminaalidel on ka komme, et kui keegi jõugust ei osale otseselt roimas, siis sunnitakse ka teda kätt külge panema, et sooritatu eest vastutaksid kõik, seega ei oleks kellelgi tahtmist politseis lobisema hakata. Vaatasin LE töötajate nimekirja ja mõtlesin, et kas tõesti kõik koos olete seda lahjat jama kokku pannud? Või tuli see „kollektiivse aju juhtiv arvamus" kusagilt kaugemalt?
Loo pealkirjaks on „Juhtkiri: jätaks kiusamise kirikust välja." Kollektiivne aju kirjutab: „EELK piiskopi Tiit Salumäe viibimist Suurbritannia luterliku kiriku teenistusel, kus õpetajaks pühitseti geikristlane Meelis Süld, peavad paljud Eesti luterlased väga valeks… Ehk oleks mõtet keskenduda ühisele, selle asemel et tegeleda millegagi, mis näeb välja nagu kõige ehtsam kiusamine. Mina sinuga ei mängi, sest sina mängisid temaga – see on inimloomusele igiomane, aga kas see aitab kiriku liikmetel kuidagi paremaks saada?"
Sellega, et Delfi+ on hiljuti avaldanud EELK kohta terve „toimiku", on ilmselt kõigil teada. Seal oli aga sügavale kaevatud ja põhjalikult uuristatud ning halvustatud. Hea küll – sõna on vaba, teame-teame. Ja nüüd tuli peenike järelpauk ka inimloomuse igiomadustest teadlikult kohalikult lehelt. Selline väike ja lapsik, kahe liivakasti kujundi ja Eesti inimestele isegi võimuesindajate riigipühade õnnitluskõnedes pealesurutava kiusamise teema kaasamisega. Provintsiajakirjanduse provintsiaalse haru „arvamus". Kõik algkooli rühma pioneerid tõstsid käe: „Vabadus Angela Davisele!".
See „geikristlase" teema on eestlastele üsna põhjalikult eksponeeritud ETV poolt laste poolt kõige vaadatumal ajal seriaalis „Grantchester", kus kohalikus kirikus on kaks preestrit – üks on Taavi Libe moodi seksisõltlane hetero, kes palju joob, paneb pidu ja harrastab detektiivitööd – ja teine on gei. Too gei on äärmiselt õrnahingeline jumalasulane, mis ei sega teda tegemast pühakojas selliseid vempe, et imelik hakkab. Iga seeriaga lisandus aina rohkem homoseksuaalidest tegelaskujusid ja nende armastuskolmnurke, nii et asi muutus niivõrd üksluiseks, et lõpetasin vaatamise. Muide, too „geikristlane" oli ühtlasi ka „jalgrattakristlane", kuna liikus ringi jalgrattaga, ning lisaks veel „luiskajakristlane", sest valetas vahetpidamata oma kirikutöö kolleegidele.
Tulles aga tagasi LE „juhtkirja" juurde, peaks märkima, et selle üle, et kas kiriku liikmed on piisavalt „head" ja kas nad peaksid „paremaks saama", ei peaks siiski otsustama kõikesööjast marksistliku ajakirjanduse postkarnaulik jäänuk. Meie peavoolumeedia on niivõrd põhimõttelage ja amoraalne (hea töö saamine käib tihtipeale ikka veel mõne juhtivtoimetaja voodi kaudu, ja siis nad veel viskavad kive nüüdseks õigeks mõistetud Aivar Mäe pihta), et ärge ikka hakake siin piiblitõdesid revideerima ja solkima. Kui te opereerite liivakasti kategooriatega, siis võib-olla jõuab teieni lihtne tõde teile arusaadavas kastmes: hea vanem ei luba oma lapsi mängima liivakasti, mille serval istub pedofiil Vassili Otškalenko, isegi kui sellist olukorda peab normaalseks terve tosin marislaurisid.
Aga nõukogude ajal oleksid LE nähtamatuks jäänud autorid kindlasti kaevanud kirikulisi otse parteikomiteesse või veel mõnda asutusse. Näiteks sinna, kust sirgusid rippumatu Eesti Vabariigi presidentide nõunikud.
Kuid selles loos on veel üks väga sümboolne kokkusattumine: koos juhtkirja ja teistegi lugudega käib lehel praegu kaasas tore internetireklaam: „Lääne Elu: 30 aastat täppi pannud".
Mida te siis veel Tipiga tegite?