Mida oleks Urmas Alender teinud täna kaasaegses Eesti Vabariigis? Kõigepealt oleks ta kindlasti juba esinenud tugeva avaldusega Tõnis Mäe toetuseks. Ma isegi tean, mis konkreetseid sõnu oleks Urmas kasutanud Tõnisele ajujahi kuulutanud tegelaste suhtes: „Ükski teist ei ole vääriline Mäksi saapapaelugi lahti sõlmima!" Ta oleks kindlasti ise otsinud kontakti Tõnisega ja kutsunud teda esinema koos rahva ees, kirjutab Ivan Makarov.
„…üritada karistada Lätit ja Eestit sõjalisel teel – näiteks ületada kusagil Balahhovitši kannul piiri ühe versta kaugusele ja puua seal üles 100-1000 eesti ametnikku ja rikkurit…". Vladimir Lenin, 1920. aasta
Paljud tänase päeva reaalsused on ammu kirjeldatud tarkades lauludes. Praegu, kui Eesti pealinn on eestlastelt jälle võetud, tuleb meelde Urmas Alenderi ja Data „mustade barettide" ootuses salvestatud lugu „Koerakoonlased", kus on sellised sõnad: „Tal korter uus, seal seina peal on põrnitsemas Stalin – ja teisel seinal ripub kaart, ja kaardi peal on Tallinn…". Loo originaallint konfiskeeriti tollal otse Eesti Raadio stuudios. Tühja sellest Ossinovski-Kõlvarti kahepäisest kotkast Tallinna kohal, aga Stalini genotsiid on sama hea kui käegakatsutav. Sest Valdo Randpere ütles äsja eestlaste kohta „las kärvavad", Peeter Oja kirjutas aga veel 2019. aastal: „Ma arvan, et lähemas perspektiivis tuleks ka need 162 363 valijat, pehmelt öeldes, elimineerida. Ja kõik Eesti probleemid laheneksid… Ma räägin 160 000 inimese viivitamatust elimineerimisest. Ahjud ootavad!" Ja paar päeva tagasi kirjutas tõenäoliselt Margit Sutropi inimvihkajalikest lugudest emotsionaalselt ülesköetud TalTechi lektor Velli Parts, et on „kahe käega" selle poolt, et arstid ei raviks vaktsineerimata patsiente, ja et ka „kaupmehed võiksid öelda, et teenindavad ainult vaktsineerituid, ülejäänud joovad vett ja tühjendavad koduseid varusid. Ja surebki osa inimesi ära…".
Kas meie ühiskond üldse tajub, kuhu on jõudnud meie ülikorrumpeerunud liberaalfašistlik valitsemine ja selle neogoebelslik meedia? See ammu ei ole enam nali. Rahva südametunnistuse rollile pretendeeriv loominguline intelligents kas laulab eriti verejanuliselt kaasa või istub vaikselt kodus, et mitte olla „tühistamisjärjekorras" järgmine. Nii et „avalike meediahukkamiste" meetod on tõhus.
Novembri teine pool on eesti rahvusmuusika jaoks märgilise tähendusega: just neil päevil on sündinud tuntud mässumeelsed eesti muusikud, kelle hääled on saatnud ja mõjutanud Eesti vabaks laulnud põlvkonda. 18. novembril oli estraadi- ja rocklauljast kogu eesti rahva laulikuks tõusnud Tõnis Mäe sünnipäev; 27. november on meie eesti tõelise rockstaari, laulva trummari Gunnar Grapsi sünniaastapäev. Ja täna – esimestest nootidest peale eestlaste mõistust, hinge ja sugu kõnetanud Urmas Alenderi sünniaastapäev.
Gunnar Graps, kelle looming oli apoliitiline, lõi oma kontsertidel sellise absoluutse hingelise vabaduse õhkkonna, et tähendusrikkaid tekste ei olnud vajagi: sealt lahkusid adrenaliinirohke vere ja säravate silmadega noored, kes tahtsidki elada Grapsi maalitud maailmas, mis oli ilus, igatsev, vaba ja mässav.
Tõnis Mägi on ka varajases estraadiminevikus olnud üks võimsaim kujundite looja, kelle paljudes ballaadides puudutab hinge koduigatsus, nostalgia Eesti mineviku, oleviku ja tuleviku järele. „Las jääda ükski mets", „Sind otsides", „Leib jahtub", „See on, laps, meie muld" – kui oled kuulnud neid laule noorena, siis, kui nad just sündisid – siis ega sellest lummusest elu lõpuni lahti ei saa. „Koit" ja „Looja, hoia Maarjamaad" on kogu eelneva Tõnise loomingu kvintessents, need on juba deklaratiivsemad järeldused kolossaalsest muusikakogemusest, oma kodu austamisest ja üheainsa miljoni kuulaja poolt lavale tagasi saadetud hingesõnumitest.
Kui rääkida Urmas Alenderist, siis välistaks kohe kõik need tavapärased jutud sellest, kui mitu korda nägi ta oma lauludes ette oma veealust tulevikumaailma, missuguseid staarile kohaseid seiklusi on üle elanud siin- ja sealpool piiri jne. Kahjuks on Ruja teema viimastel aastatel niivõrd üleekspluateeritud ja Urmase häälest lahutamatuid laule on niivõrd üleinterpreteeritud ja erinevate kastmete all maha müüdud, et inimestel on tekkinud mingi tüdimus kohati kerge ärrituseni välja.
Seepärast räägiks vaid sellest, mida oleks Urmas teinud täna, 22. novembril, kaasaegses Eesti Vabariigis. Kõigepealt oleks ta kindlasti juba esinenud tugeva avaldusega Tõnis Mäe toetuseks, mida oleks maha vaikinud peavoolumeedia ja millega ei oleks ühinenud ei Anne Veski ega Ivo Linna, mille peale ütleks Urmas : „Ja jumal tänatud!" Ma isegi tean, mis konkreetseid sõnu oleks Urmas kasutanud Tõnisele ajujahi kuulutanud tegelaste suhtes: „Ükski teist ei ole vääriline Mäksi saapapaelugi lahti sõlmima!" Ta oleks kindlasti ise otsinud kontakti Tõnisega ja kutsunud teda esinema koos rahva ees.
Kuna Urmase lähedane sõber ja kaasvõitleja Tajo Kadajas peab nüüd uuesti lindistama 8 oma uue albumi laulu, mis olid loodud ühe tuntud sorosliku taustaga lumehelbekese sõnadele, kes pärast Tajo kandideerimist rahvuskonservatiivide ridades keelas tal tühistamiskultuuri parimates traditsioonides oma värsside edasise kasutamise, kindlasti kirjutaks Urmas nende asemele uued sõnad, oluliselt paremad, sest eriti viimastel aastatel oli temast saanud ka tõeline poeet. Sellele, et Leelo Tungal kurjustas Tõnis Mäega sellepärast, et laulja tsiteeris tema enda poolt kuulsaks lauldud Tungla sõnu, reageeriks Urmas omakorda Hando Runneli sõnadega Ruja loost „Isamaa pale", lausudes: „Tuleks võtta see tuletungal, mille Tuglas on pillanud peost. Mitte kohkuda vaenlaste hulgast, mitte ehmuda sõnnikuveost."
Lugedes seda, mida kirjutab sotsmeedias Jaanus Nõgisto, oleks Urmas hakanud vähem põdema seoses sellega, et omal ajal hääletas Nõgisto Rujast välja. Tõenäoliselt oleks ta toonud Rootsist tagasi Andrus Kerstenbecki ja teinud siin bändi Igor Garšnekiga. Kindlasti oleks ta loonud palju uusi ilusaid ballaade ja võtnud suhu kogunisti sõnad „Eesti" ja „Eestimaa", jättes teistele praeguse uusnormaalse isamaalisuse maksimumi „naati-pangaautomaati". Praegused „artistid" julgevad parimal juhul lörtsida oma isikupäratute häältega erisündmuste puhul vanu isamaalisi laule, kartes isegi seda, nagu kardetakse juba ka piibli tsiteerimist. Mäletate, mida ütles külalistele restorani „Aheldatud Luukere" selle vanast sakslasest peremees mandunud krahv Aleksei Tolstoi romaanis „Insener Garini hüperboloid"? Justnimelt: „Kas kuulsite kunagi, et kas või ühelgi praegustest sakslastest oleks jätkunud julgust valjusti öelda: „Deutschland"? Aga näete, sotsialismist kähisevad need proletaarlased õllekannude juures küll."
Urmas nägi üllatavalt paljusid asju ette: kui tuli välja Rock Hotelli 1986. aasta plaat, kuulas ta seda mõnuga kodus, kuni jõudis viimase lauluni „Äratundmisrõõm", mis algas retsitatiiviga ja mille sõnad oli kirjutanud hiilgav luuletajate tandem Heigo Mirka ja Leelo Tungal, ning läks väga närvi, tagus rusikaga vastu lauda, võttis plaadi ja viskas diivanile. Ta ütles, et kikilipsud on nüüd äkki jõudnud isamaa teemani ja tulemus on masendav. Et laulu esimese poole kestel jäi mulje, nagu mees oleks ärganud hommikul paraja peavaluga üles ja tal oli meeles, et õhtale läks ta mingi baarist kaasavõetud ööliblikaga, aga otsides kõikjal ei leidnud ta naist enam üles, sest too ärkas varem, jõi hommikuks jäetud õlle ära, sõlmis juustest lahti naela ja lahkus koos tüübi rahakotiga. „Tahaks küsida – mehed, kas teil häbi ei ole?" karjus ta. Ja lisas, et nüüd lähebki lahti, sest otsest ohtu enam pole, kuna Eestis on nüüd ametlikult lubatud laulda Eestist, see isegi müüb ja iga tantsuks mänginud tühi süda hakkab lörtsima Eestimaa nime. Nii juhtuski.
Veel üks prohvetlike võimete näide: kord tuli Urmase uberikku Odra tänaval punapäine noormees kokkupandava jalgratta seljas, mis oli tollal viimane moeröögatus, ja Urmas ütles: „Pea meeles, Ivan, sellel poisil on suur tulevik." Nii juhtuski ja Hans H. Luik lõi terve meediaimpeeriumi. Kuid nende kahe sündmuse vahel lindistas Urmas laulukese „Ma sitta vean me väikses vabariigis", kus olid ka sõnad: „Ma laotan sitta üle terve maa ja keegi siin mind peatada ei saa". See oleks võinud olla praeguse Eesti peavoolumeedia hümn. Loomulikult ei saanud lugu Eesti Raadios eetriluba.
Urmas poleks nüüdisajal osalenud „Eesti laulu" konkursil, kuna ta oli eestlane ja laulis eesti keeles. Ta ei viitsiks vaadata Eurovisiooni, kuna teda ei huvitanud geikultuur ja lauludeks kvalifitseeritud rohked kolme minutini venitatud aju- ja meloodiavabad kollid. Ta kirjutaks sel ajal mitu head lugu, suhtleks sõpradega või võtaks natuke „Belõi aisti". Ja kui teda oleks kutsutud „Eesti otsib superstaari" žüriisse, oleks ta ülisuurtel lavadel laulnuna südamest naernud, öelnud „olge te tuhandeist tänatud" ja keeldunud, märkides, et on raske leida kassipoegadest kihavas pimedas stuudiosahvris musta superkassi, kui seda seal ei ole ja ei saagi olla ja ei tulegi. Ja kui Urmast oleks kutsutud erakonda, oleks ta värbajale öelnud oma kuulsa „mees, ole nüüd normaalne". Ja kui talle oleks öeldud midagi „uusnormaalsustest", jääks ta targa ja heatahtliku inimesena repliigi võlgu. Talle on eluaeg meeldinud ilusad naised ja see oli ka vastastikune.
See, et tütar Yoko on reformierakonna ridades, ei ajendaks Urmast sel teemal midagi kriitilist ütlema, sest nii ta kasvataski oma last: täielik vabadus, ei mingit mõttetegevuse piiramist, väiksema valikute allasurumist, omaenda tõdede pealesurumist, epistleid ega karistusi. Ta tolereeriks oma lapse vaateid, olles uhke selle üle, et Yoko on niivõrd tema nägu, ja on teinud head karjääri. Kuid üks okas oleks Urmas Alenderi hinges kindlasti – et tema lihane laps on ühes erakonnas Valdo Randperega. Tal oli selleks elu lõpuni vähemalt üks väga mõjuv põhjus. Aga kindlasti oleks ta kaitsnud poliitjooksikust Yokot talle omases stiilis: nojah, ta lahkus Isamaast, mina ka lahkusin isamaalt, mis siis nüüd teha? Urmas tunneks uhkust oma lapselaste üle ja pakuks nendele võimaluse korral kuulata head muusikat õpetada nendele hea muusika kuulamist. Ta tahaks, et nendel oleks oma riik ja oma kodu, seepärast oleks ammu tembeldatud sallimatuks rahvuslaseks ja tema laule ei oleks raadiotes mängitud ega teda telestuudiotesse külla kutsutud, kui ta ei oleks just sugu muutnud. Aga seda ta kohe kindlasti ei teeks.
Pärast Tõnis Mäe toetusavaldust ja koos temaga esinemist oleks Urmas lugenud enda kohta peavoolumeediast kuu aega jutti küll igasuguseid (eel)arvamusi ja tühistamisettepanekuid, imestanud ja täpselt nagu Andrei Mironov kuulsas komöödias „Blond naine nurga taga" hüüatanud: „Ivan, kes on kõik need inimesed? Kes on kõik need inimesed?"
Ausalt öeldes ei oskaks ma tema küsimusele vastata.