Tänane Eesti moraalne ja poliitiline pale on kujundatud põhiliselt endiste kommunistide ja 1990. aastate bandiitide poolt. Nad on endiselt võimul ja seepärast ongi praegune Eesti kurnatud nomenklatuuri, riigivaraste, neomarksistide ja seksuaalpervertide poolt, kirjutab Ivan Makarov.
„Eesti vajaks presidenti, Eesti vajaks riigimeest" – Ivanhoe, 2018. a. jaanuar
Eestis peetakse juba aastaid vaidlusi teemal, kas meile on üldse vaja presidenti. Presidendil on kümmekond miljonit aastas neelav kantselei. Endiseid presidente nimetatakse põhiseaduse järgi ikka veel presidentideks, kuigi ka meie tegevad presidendid pole mitte mingid presidendid. Kuid igal endisel „presidendil" on sellegipoolest rahva poolt palk, prii söök, ruumid, autod ja turvamehed.
See on sama õige, kui olukord, mil ohver maksab vägistajale alimente. Demokraatliku Eesti rahvale surutakse vägisi peale presidente, keda rahvas peab nende elu lõpuni heldelt kinni maksma. Presidendid ei oma meil rahva toetust, sest nad pole mitte rahva valitud rahvusliidrid, vaid müüdavatest intrigaanidest parteilaste kitsas ringis alternatiivivabalt määratavad mängumandaadiga ametnikud.
Seega on iga riigikogu valimistel üle 101 valijahääle saanud kandidaat legitiimsem EV president, kui praegune määratu. Selliselt võimule upitatud ametnik ei saa olla rahva ühendaja, sest poliitikute maine Eestis on paraku madal: lõputud korruptsiooniskandaalid, riigikogu liikmete aplus, rahvalt võetud raha raiskamine mittevajalike korterite ja maasturite liisimisele sugulastele, varastatud kohvimasinad, taksondusega tegelemine istungite ajal, poliitjooksikud, nüüd veel ka pedofiilia heakskiitmine kinnimätsimise läbi – kui paljusid riigikogulasi ei saa usaldada, kuidas saab siis usaldada nendevahelise lehmakauplemise tagajärjel Kadriorgu istutatud isikuid?
Jah, Arnold Rüütel oli rahvamees, mis sest, et endine kommunist. Aga tänane Eesti moraalne ja poliitiline pale ongi kujundatud põhiliselt endiste kommunistide ja 1990. aastate bandiitide poolt. Nad on endiselt võimul ja seepärast ongi praegune Eesti kurnatud nomenklatuuri, riigivaraste, neomarksistide ja seksuaalpervertide poolt. Meie praegune ajakirjandus on välja õpetatud Eesti riigi kukutajate poolt. Meie riigis võib inimene pildistada oma väikeste kasulaste jalgevahet ehk toota lastepornot, aga nii õiguskaitseorganid kui ka poliitiline ladvik õigustavad sellist teguviisi, survestavad ja ähvardavad ajakirjanikke ning suruvad perverdi tagasi nii parlamenti kui ka tähtsale ametikohale.
Ja presidendiametnik üritas seda perverssust resoluutse hukkamõistmise asemel hoopis millekski söödavaks üle võõbata oma isadepäeva kõnes! Enneolematu häbi Eestile, lastevastase perverssuse kupeldamine demokraatliku riigi poolt. Ja riigitelevisiooni saatejuht, kes üritas perverti avalikult puhtaks pesta, sai äsjasel EFTA galal kõrge tunnustuse osaliseks.
Ja ei leidunud mitte ühtki meest, kes viskaks haigeid asjaosalisi „parim enne" ületanud munade või tomatitega…
Alles see oligi, kui Yorgis pildus 23-aastane kliimaaktivist Patrick Telwell munadega vaikset kuningapaari Charlesi III ja Camillat, kes polnud tegelikult mitte milleski süüdi. Eestis ei viska keegi munaga ei rahvale pidevalt valetanud Kaja Kallast ega eestlasi rahvuspõhiselt mõnitanud Kristina Kallast, kuna meil ässitatakse isegi lumepalli eest kallale politseikoerad.
Meil on õigusriik, nii et juba 20 aastat tagasi oli kord majas: BNS teatas 8. juulil 2003. a. sellest, et prokuratuur saatis kohtu ette pudeli õlut ja toosi tikke varastanud 43-aastase mehe. Too oli varemgi kriminaalkorras korduvalt karistatud, nii et Põlva Säästumarketist 8 krooni maksva pudeli ja 40 senti maksvate tuletikkude näppamise katse eest ootas teda reaalne kuni 5-aastane vanglakaristus. Kusjuures mees ise väitis, et tal oli 20 senti puudu ja ta ei tahtnud seda piskut juurde kerjata.
Kaheksa krooni, nelikümmend Eesti senti… Mõelgem: Eesti panga presidendi volialast kadus 10 miljonit dollarit, Eesti panga ja riigi VEB-fondist võeti välja veel 30 miljonit dollarit, mitte krooni. Kas selle eest ametialaselt vastutav isik läks vangi? Nalja teete? Testide miljoniafääriga seotud endine haridusminister on ringiga tagasi, tuntud rollotaja on komandeeritud kuldsele palgale Euroopa kontrollikotta – kui palju aastaid peaksid nemad saama? Aga ei saa mitte ühtegi, nende elukutseliste rahapumpade tegevust ei tohi häiridagi. Andmed salastatakse 75-ks aastaks. Küll rahvas kõik kinni maksab, selleks neid makse tõstetaksegi.
Poliitik Jaanus Männik ütles 17 aastat tagasi ETV-le, kommenteerides Toomas Hendrik Ilvese presidendikandidaadiks esitamist: kosmopoliite on maailm täis, aga eestlasi on väga vähe. Seda arvamust kiitsid telesaates nii Urmas Ott kui ka kindral Aleksander Einseln.
Täna oleks Urmas Ott sellise asja eest saanud hundipassi ja tühistamise (tollal sai ETV-st lihtsalt kinga), sest praeguse Eesti „eliidi" arvates on eestlasi hoopis liiga palju, seega tuleb segada eestlased korralikult sadade tuhandete immigrantide massiga, nimetades tulemust „põliselanikeks", ja Eesti koolid ujutada üle vene keelega.
Eestikeelsele haridusele üleminek praeguste valitsevate kosmopoliitidest estofoobide ja juurteta Kristinade esituses tähendab Eesti laste sunniviisilist integreerimist venekeelsesse elukeskkonda. Sest kui ei ole eesti keelt oskavaid õpetajaid, siis tuleb vene keelele üle minna. Eestlaste koolid on eesti keele viimne kindlus, viimne oaas, ja pärast nende äralõhkumist jäävadki eestlastele oravate armust ainult kannel ja pastlad. Õigemini каннель и постолы. Kuna riiki lubatakse kümneid tuhandeid keeleoskuseta noori, kes liituvad kohaliku poolenisti umbkeelse venekeelse elanikkonnaga, siis selle tagajärjel laieneb Narva üle terve maa. Nendel pole ju seal eesti keelekeskkonda.
Kui Eestil oleks seaduslik rahva poolt valitud president, oleks ta pärinud rahva nimel ja toel, mis värk nende e-valimistega ikkagi on? Miks varjasid „võitjad" valimiskampaania kestel kavatsust tõsta igasuguseid makse ja juurutada uusi? Kaubanduses nimetatakse sellist hämamist „heauskse ostja eksitamiseks".
Presidendiametnikud, kel puudub riigile elulistes asjades pädevus ja kes ei suuda lisaks toetuda EV kodanikkonnale, üritavad kompenseerida oma piiratust kantselei ja igasuguste nõunike abil. Seega on nõunike valik ülimalt oluline, kuid Alar Karis ajas ilmselgelt segamini kompetentsuse ja „kompetentsetes organites" töötamise kogemust, palgates nõunikuks endise KGB-lase.
Rääkimata sellest, et see oli sülitamine näkku kümnete tuhandete represseeritud ja mõrvatud eestlaste järeltulijatele, näitas see Eesti presidendiinstitutsiooni karikatuurses valguses: et oleme juba üle 30 aasta iseseisvad, aga ilma kommunistide ja tšekistideta ei saa ikka riiki valitsetud. Kahjuks ei suutnud kõrgepalgalised abilised kindlustada presidenti kvaliteetse informatsiooni ja juhistega – sealt ka rohked apsud tema ametlikes esinemistes, olgu see köögitüdrukulik kotlettide praadimise kujund kõnes; õpetajad ja treenerid, kes olevat oma hoolealustele „isa eest" (ja seda rohkete paljastuste taustal, kui treenerid ja kooliõpetajad vägistasid aastaid nendest sõltuvaid lapsi); Egiptuse kliimakonverentsil antud lubadus aidata Aafrikal võidelda jääoludega; kõrilõikajast Euroopa okupandi Suvorovi tsiteerimine Eesti lastele; väide, et eesti maainimestele on elekter vähem vajalik kui linlastele; ja muud lapsikused ja rumalused.
Kui meil oleks tõelisest riigimehest president, ei jääks ta vait siis, kui valitsust teenindav peavoolumeedia viis vahetult enne valimisi laiaulatusliku infooperatsiooni konservatiivide vastu, sidudes EKRE-t kõrilõikaja Prigožiniga. Kusjuures levitatava libauudise allikaks oli Balti kaitsekolledžis redutav Kremli poliitklubide liige. Tegemist oli Kremli otsese sekkumisega riigikogu valimistesse, aga president ei kutsunud kokku riigikaitse nõukogu, nagu tegi tema hüsteerilisest aktivistist eelkäija seoses Helmede kommentaariga väikses TRE-raadios võimalikust valimispettusest USA-s.
Kuidas on võimalik, et meie sõja ohutsoonis asuva riigi presidendiametnik ei tea, et koos massilise immigratsiooniga, koos põgenikega tulevad alati ka nakkused? See on ju elementaarne, kogu inimkonna meditsiiniajaloo kestel korduvalt tõendatud fakt.
Eelmise aasta sügisel ilmus väljaandes Interia Łukasz Szpyrka lugu „HIV-infektsiooni laine lööb Poolas rekordeid. Seksuaalsfääri muutustest ja põgenikest", kus toodi tervishoiuministeeriumi andmed selle kohta, et 2022. aastal oli Poolas registreeritud rekordarv uusi HIV-positiivseid.
Ehk tegemist on probleemiga, mida Mart Helme tõstatas aegsasti ja õigustatult riigikogus, täites oma kohust teda valinud EV kodanike ees. Et koos põgenikega tulevad ka haigused, aga meil on kohalikelgi haigekassa kaardiga elanikel eriarsti vastuvõtule äärmiselt raske saada. Mida härra Helme siis valesti ütles? Tema sõnu kinnitab ka teiste põgenike võõrustanud riikide praktika, kusjuures Eesti võttis ju rekordarvu pagulasi kohaliku elanikkonna kohta.
Peavoolumeedia tõstis tohutut lärmi, vasakliberaalid süüdistasid Mart Helmet ukrainlaste solvamises – ja 14. aprillil 2022. a. ilmus Delfis lugu ja video pealkirjaga „Karis kommenteeris Helme vaenulikku avaldust põgenike kohta: minu jaoks on see kahetsusväärne ja kurb, kui poliitik kaotab inimlikkuse".
Kes õigupoolest kaotas inimlikkuse – kas epideemia reaalsusele osutanud rahva poolt valitud poliitik või seda tõsist ohtu oma alamatele kinni mätsinud president? Pärast seda tõdesid ju ka eesti arstid, et HIV-positiivsete arv Eestis suurenes märgatavalt, ja just suure immigratsiooni tagajärjel.
Aga nüüd „president" vaikib, kui isegi valitsusmeelne peavoolumeedia lööb häirekella, et vägagi inimlik Eesti 200 heategija, aasta inimene ja presidendi ordeni kavaler kantis sõja poolt kannatavate nendesamade ukrainlaste abistamiseks eesti rahva poolt annetatud poolteist miljonit eurot oma tuttava rikkuri arvele? Kas härra Karis on üldse kuulnud Butšast, Izjumist, Mariupolist, röövitud ukraina lastest, vägistatud naistest, lõpututest vennashaudadest, kümnetest tuhandetest vene fašistide poolt mõrvatud inimestest? Nende jaoks korjati raha, selle sousti all pääseti riigikogusse, ja siis pandi poolteist miljonit jalututele ja keldrites elavatele kogutud raha lihtsalt pihta? Kas meil on veel kuhugi langeda?
Kuidas heasüdamlikud eestlased saavad edaspidi usaldada heategevust? Mis riik see on, mis lubab kõrvale kantida isegi sellist raha?
Eestlastel ei ole kahjuks ausal ja läbipaistval teel valitud parlamenti.
Eestlastel ei ole ausat legitiimset valitsust.
Eestil ei ole hetkel isegi oma pealinna.
Eestil on olemas korrumpeerunud parteide poolt määratud Kadrioru ametnik, kes teab täpselt, millal võib rääkida ja mida.
Aga Eesti vajaks presidenti. Eesti vajaks riigimeest.