Kui Eesti liberaalstalinistidel ei õnnestu enne järgmisi parlamendivalimisi kõiki oponente „riigireeturiteks" tembeldada ja seejärel tühistada, et seejärel ümber lõigata ka Eesti Vabariigi põhiseadus, saavad nad lüüa, nagu Putini terroristid Kiievi all, kirjutab Ivan Makarov.
„Mida harimatum ollakse, seda kärsitumalt tõtatakse kohut mõistma" – Étienne Bonnot de Condillac
Oma pika ajakirjandusega seotud tee jooksul olen ma teinud tegemist paljude kolleegidega, kellest nii mõnigi on hiljem läinud poliitikasse, korduvalt vahetanud leeri ja muutunud reeglina eriti sallimatuks nende omast erineva maailmavaate suhtes.
Tavaliselt kandus nende eitav suhtumine maailmavaatesse selle maailmavaate kandja peale, ehk asi muutus isikupõhiseks. Ja käiku läksid võtted, mida nad pidid ajakirjanduspõli kestel vältima, kuigi nagu ei ole Eestis tõsiseltvõetavat ajakirjanike liitu, nii pole ka vettpidavat ajakirjanduseetikat. Mis on ka veenvalt tõestatud ERR-i eetikanõuniku Tarmu Tammerki poolt, kes targa ja kvalifitseeritud inimesena oskas alati õigeks argumenteerida oma tööandjat ja selle favoriite, ja jõudis lausa selleni, et fallose ja geiseksi eksponeerimine riigitelevisiooni eetris lasteajal olevat lähtunud kunstisündmuse kajastamise vajadusest ja seega eetiline.
Nii hakkaski fallos sümboliseerima ETV avalikke eetilisi tõekspidamisi, mis ongi antud kanali puhul vähemalt aus. Kuid mitte kõik maksumaksjad ei sooviks ega peaks toetama oma taskust lihtlabast rõvedust, millele musta valgeks ja siis tagasi demagoogitseda suutev ja selleks ka palgatud ametnik omistas mingit kultuurilist väärtust.
Tulles aga tagasi ajakirjanike siirdumise juurde poliitikasse, tuleb kahetsusega tõdeda, et ega sellest head nahka ei tulnud. Dimitri Klenski käis mitmest erakonnast läbi, muutudes aina eestivaenulikumaks, kuni jõudiski öise vahtkonnani, ja kõik need aastad kirjutas ta kurje šovinistlikke estofoobseid lugusid, jõudes nüüd Venemaa terrorisõja kahe käega toetamiseni.
Yana Toomist ei tahaks siin rääkida, sest see teema ei vaja ülekordamist: see inimene ei ole tänulik Eestile talle keskerakonna poolt naeruväärsel ettekäändel kingitud EV kodakondsuse eest. Raadiomees Mihkel Raud, saades sotside ridades riigikokku, tüssas oma valijaid, muutus kollaseks seltskonnafiguuriks ja kutsus heauskse intelligendi Varro Vooglaidi oma TV3 saatesse, kus ettekavatsetult ja pahatahtlikult lasi teda mõnitada mingisugusel ropu suuga muusikakaugete tütarlaste „ansamblil", mis oli nii ajakirjanduslikult kui ka inimlikult alatu.
Endine PBK kaastöötaja Vadim Belobrovtsev reetis sotse, kelle kommunikatsioonitegelasena taotles agressiivselt eesti pealinna nime ühe „n"-iga kirjutamist, ja siirduski „Tallina" kaasjuhiks heale palgale keskerakonda, sokutades Stolitsasse ka oma isa, kes teeb seal pidevalt maha kõiki teisi erakondi ja nõuab kodakondsuse null-varianti, olles sisuliselt majavalitsuslehe tegelane.
Maria Jufereva-Skuratovski tuli poliitikasse ka PBK-st ja maandus samuti keskerakonnas, mida esindades väidab vene meedias pidevalt, et venelasi siin jõhkralt diskrimineeritakse. Ta keeldus hääletamast riigikogu resolutsiooni poolt, mis mõistis hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu, nii tegi ka samuti PBK-st keskerakonda tulnud Natalia Malleus.
Endine EE ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja aitas „parempoolsetel" lõhestada Isamaad, hääletas oma erakonnakaaslaste vastu ja saavutas selle, et Isamaad ei kutsutud viimastele koalitsiooniläbirääkimistele, kuna reformarid ei olnud õigusega kindlad, et isamaalaste häältega saab otsustaval hetkel arvestada.
Äsja kinnipandud Sputnikusse läks lausa kümmekond ERR-i venekeelset ajakirjanikku, ja kõik me teame, millega nad seal tegelesid. Üks mu endine kolleeg, kelle nime ei tahaks ma mainida, kuna olen talle paljude asjade eest tänulik, astus keskerakonda ning nõudis riigikogu tribüünilt igavese tule taastamist. Pluss see ablas keskerakonda teenindav poliitajakirjanike salk Tšaplõginist Zukermani ja Vladislavlevini…
Ei, see ei ole ainult venekeelsete parteiajakirjanike omapära. Kunagine hea kolleeg Lauri Hussar, kellega sai koostööd teha ärevatel aprilliööde aegadel, mis kestsid tegelikult mõned aastad, oli õiglane ja terane isamaaline ajakirjanik, andekas ja sõbralik kolleeg, kelle poolt esitatud (eelnevalt Sinatra poolt kuulsaks lauldud) teemat „New York, New York" olen oma saadetes mänginud. Ka Postimehe peatoimetajana ei unustanud Lauri „vana kolleegi" ära ja pakkus võimalust sinna kirjutada.
Siis aga juhtus nii, et Lauri Hussar astus üllatuslikult Eesti 200 ridadesse. Loomulikult toimus juba klassikaliseks saanud metamorfoos, kui nukkunud ajakirjanikust koorub välja parteifunktsionäär, kelle esinemised ajakirjanduses on tollest hetkest mingi segu ajakirjanduslikust kogemusest (kui oldi „demokraatia erapooletu ketikoer" ja siis muututi erakonna erapoolikuks ketikoeraks) ja kirjutest poliitriismetest kokkutraageldatud provokatsioonierakonna demagoogiast. Kurb, aga seaduspärane. Nagu ka see, et trammipeatuses keerati ikka korralikult s..ta Eesti rahvusvahelisele mainele, sest seda, mida nad seal lavastasid, pakuti Venemaa ja teistegi riikide meedias tõe pähe.
Isiklik sümpaatia ja tänulikkus Vikerraadio mitte kõige lihtsamas õhustikus ilmutatud solidaarsuse ja toetuse eest ei lubanud mul, parteitul mitteajakirjanikul, puudutada endise kolleegi teemat, aga täna teen seda, kuid äärmiselt põgusalt, mitte asudes isiku kallale ja rääkides eranditult inimese väljendatud seisukohtadest.
Erakonna Eesti 200 juhatuse liige Lauri Hussar süüdistas 4. aprilli EPLis Objektiivi orbanismi importimises Eestisse ja väitis, et "meelsusportaal" Objektiiv on rajatud ja rahastatud Poola äärmuskatoliiklaste kaudu.
"Sisuliselt on Ungari Orbani juhtimisel astunud Venemaa teed, tasalülitades opositsiooni ja vaigistades ajakirjandust ja kriitikuid ning zombistades nii omaenda inimesi… Nii on löögi alla sattunud ka läänemaailma ühtsus ja võime ühiselt tegutseda, sest õhus on võimalus, et Ungari võib Venemaa vastaseid sanktsioone pidurdada," kirjutas Lauri Hussar oma arvamusartiklis.
"Meil tasuks selle valguses mõelda väga tõsiselt kõigi nende peale, kes impordivad orbanismi Eestisse," jätkas ta ning süüdistas selles „importimises" ka portaali Objektiiv. "Siiani on seda teinud vähemalt kaks end konservatiivseks nimetavat parteid ja Poola äärmuskatoliiklaste kaudu rajatud ja rahastatud meelsusportaal."
Hea Lauri, erinevalt otse-eetrist, kus me ei tohtinud endale lubada vigu, sest lendu lastud sõnu tagasi kutsuda ei ole võimalik, kiirustades või laiseldes kirjutatud kolumni võib ju enne avaldamist üle lugeda ja parandada tehtud loogikavead. Kui Sa väidad, et Ungari orbanistid „on astunud Venemaa teed, tasalülitades opositsiooni ja vaigistades ajakirjandust ja kriitikuid ning zombistades nii omaenda inimesi", siis sellest ju lähtub, et meie kõige suuremad orbanistid istuvad Stenbocki majas. Sest nad astuvadki Venemaa teed, tasalülitades opositsiooni, nähvates sellele ja usurpeerides rahvasaadikute ehk riigikogu õigusi.
Just Sina soovid praegu „vaigistada ajakirjandust ja kriitikuid", süüdistades Objektiivi, mis on üks viimastest meediamohikaanlastest, kes julgeb siin Eestis valitsust ja vasakliberalismi kritiseerida. Just valitsuse ja vasakliberaalide sülemeedia, sealhulgas riiklik, zombistab meie inimesi globalismi, libasallivuse ja multikulti propagandaga, rünnates vastumeelseid teise maailmavaatega inimesi massiliselt, räpakalt ja isikupõhiselt.
Sa ju taotled sisuliselt igasuguse valikuvõimaluse ja alternatiivi kaotamist nii Eesti meediamaastikul kui poliitikas (kaks konservatiivset parteid, kes importivat orbanismi, on meie ainsad konservatiivsed erakonnad). Ja mida Sa silmas pidasid, tehes ettepaneku „mõelda väga tõsiselt kõigi nende peale"? Sa pead silmas ajakirjanduslikku ja poliitilist tsensuuri, konservatiivsete erakondade kompromiteerimist ja kriminaliseerimist, väljaannete sulgemist ja eriüksuslaste ning koerte jätkuvat kasutamist meeleavaldustel?
Ja mis mõttes on „äärmuskatoliiklased" need, kes tegutsevad ÜRO egiidi all? Ei tasu igal pool otsida neid „äärmuslasi", muidu lõpuks leiame, et meil on olemas ka äärmusfeministid ja äärmusgeid, mis on isegi tõenäolisem. Meie „orbaniste" otsi siiski sealt, kus on täiesti ametlikult ja kõrgemal seadusandlikul tasemel keeldutud protestima Ukrainale teostatava terrorirünnaku vastu, ehk riigikogu keskerakonna fraktsioonist.
Märka enda kõrval ka oma bossi Kristiina Kallast, kes mõni aeg tagasi väitis, et Krimmi annekteerimine Venemaa poolt oli Ida-Virumaa inimeste jaoks positiivne, kuna tõstis nende enesehinnangut. Kes deklareeris, et eestlastele jäägu kannel ja pastlad, ja aitab küll… Lauri, võta siis oma kannel ja Tiugu ning astu sellest sõdivate orbanistide pesast välja. Ja kui juba räägid nii palju Moskvast, siis peaksid ka teadma, mida tähendab venekeelse inimese jaoks laibaveoseline nimi Eesti 200: „В гробу я видал вашу Эстонию!" Nõiajaht, mida korraldab teie leer, on tülgastav. Peavoolikud on äsja üritanud ka Anne Veskis paljastada orbanisti või putinisti. No ei ole enam naljakas! Hea Lauri, astu välja sealt, kuhu oled sisse astunud!
Aga „väiksemad vennad" võtavad selliseid avaldusi tõe pähe ja arendavad nendes sisaldunud süüdistavaid jutupunkte. Nii ilmus roheliste portaalis 9. aprillil Laila Kaasiku lugu „Aeg loobuda Kremli käpikutest", kus rünnatakse täiesti pööraselt Varro Vooglaidi. On ammu teada, et siinsed „rohelised" on ammu ümberkvalifitseerunud harrastusökoloogidest „teistpidi seksopatoloogideks", mitte ravides patoloogiaid, vaid kultiveerides neid. Tekkib küll küsimus, kuidas „rohelised" kavatsevad „loobuda Kremli käpikutest"? Kas füüsiliselt? „Vihakõne" seadust ei õnnestunud riigikogus läbi suruda, nii et seaduslikul teel teisitimõtlejatest lahti veel ei saa. Kas „rohelised" mõtlesid midagi ebaseaduslikku ja vägivaldset?
Autor süüdistab Varro Vooglaidi ja SAPTK-i selles, et nendele olevat toeks Ordo Iuris, „Poola katoliiklik äärmusrühmitus, mida Poola ajakirjanikud on seostanud Vene oligarhidega". Ütleme nii, et Poola on suur, seal elab peaaegu 40 000 000 inimest, seega proportsionaalsust silmas pidades ka 30-40 korda rohkem ajakirjanikke, kui Eestis. Erinevalt Eestist on sealses meedias esindatud palju rohkem erinevaid seisukohti ja maailmavaateid, kui „vihakõneseaduse" ootuses letargiasse vajuvas Eestis. Nii et vaevalt et kõik „Poola ajakirjanikud" seal kedagi kellegagi üksmeelselt seostavad ja äärmuslasteks nimetavad.
Ka on Ordo Iuris maailmakuulus kõigepealt oma võitlusega abortide vastu ja lasteasutustes tehtava homopropaganda keelustamise poolt. See võitlus on täiesti legaalne, avalik ja seega osa üldisest demokraatlikust protsessist, need püüdlused ei ole omased ainult katoliiklusele, sest iga moslem ja iga normaalne kristlane, ka iga ateist ja üldse terve inimene ning hoolitsev vanem keeraks kaela kahekorra isikule, kes läheneks lasteaias tema titele lauluga „näita oma nokut".
Ilmselt ei tea „roheliste" emotsionaalselt ülesköetud tüdrukautor (palun vabandust, kui olen valesti määratlenud soolise kuuluvuse) seda, et 2017 aastal sai Ordo Iuris „spetsiaalse konsultatiivse staatuse" ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogus (The Economic and Social Council ehk ECOSOC). Nii et on see seotud SAPTK-iga või mitte, aga tegemist on täiesti legaalse ja ÜRO poolt aktsepteeritud organisatsiooniga, mis kogus 2016. aastal ühe oma reformialgatuse toetuseks üle 450 000 allkirja, saades ka võimuerakonna (PiS) toetuse. Nii et oma bõliinasid „Poola ajakirjanikest" ja „äärmusrühmitusest" võite rääkida oma Zuzule, kes omastas oma hariduse Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakoolis. Ta seda küll ei lõpetanud, aga on tõenäoliselt teie leeri harituim, muidu ei oleks ju juhatanud roheliste erakonda nii palju aastaid.
Roheliste portaali autor Laila Kaasik kirjutab pikalt selliseid stampe ja rumalusi, et teda on isegi tsiteerida rakse. Piltlikult öeldes pistab ta millegipärast ühte kotti naised ja homod ning peksab selle kotiga lakkamatult tema poolt vaenatud mehi, konservatiive, kristlust ja traditsioone, millest kõigest on sel inimesel üsna roheudune ettekujutus. Kuid ühes asjas on ta konkreetne ja pädev: „Praegu ei ole aeg poliitilisteks mängudeks ja hetkel on valitsuse tegevuse häirimine võrdne riigireetmisega."
Vaatan seda noort inimest pildil ja mõtlen, et siin on siis Eesti oma neonašist. Putini našistid ajasid oma laagris, kus nad võõrustasid ka meie Mihhail Kõlvartit, teibasse Andrus Ansipi ja Toomas-Hendrik Ilvese päid, estonašist läila Kaasik oma „roheliste mehikestega" tahab teha sama Vooglaidi ja kõigi teiste „riigireeturitega", kes „häirivad valitsuse tegevust". Sest kõik, kes ärritavad Kaja Kallase valitsust oma kriitikaga, on automaatselt riigireeturid ja nad tuleb järelikult kahjutuks teha.
Venemaal on muide sellised seadused olemas – kõik, kes häirivad võimu oma kriitikaga, on välisagendid, terroristid ja võimu solvajad. Politkovskaja, Nemtsov jpt on ammu maha lastud, „valitsuse tegevust häirinud" Navalnõi sai oma Novitšoki ja hiljuti veel ka 13 täiendavat aastat vanglat. Ei, eesti rohelised ei ole isegi orbanistid mitte, nad on selliste avalduse järgi otsustades fašiseeruvad putinistid. Paraku ka nendest evolutsiooni ja intellekti redelil palju kõrgemal asuva Lauri Hussari mõjul.
Putin on suur Stalini austaja, kes oli omakorda kunagi öelnud: „Pole inimest – pole probleemi". Eesti liberaalstalinistid ongi praegu ametis sellise inimese nagu Varro Vooglaid laimamise ja likvideerimisega, lootes, et siis Eesti rahvusriigi tühistamise teel seisev probleem kaob.
Ei, teie probleemid alles algavad. Ja kui teil ei õnnestu enne järgmisi parlamendivalimisi kõiki oponente „riigireeturiteks" tembeldada ja seejärel tühistada, et seejärel ümber lõigata ka Eesti Vabariigi põhiseadust, saate te haledalt lüüa, nagu Putini terroristid Kiievi all.
Olge selleks valmis.