See on muidugi anekdoot, kui Janek Mäggi üritab mõjutada keskerakonnas toimuvaid sisedemokraatlikke protsesse läbi keskerakonna poliitiliste vihavaenlaste taskumeedia. Sealjuures kogus Jüri Ratas valimistel 7672, Mäggi aga 127 häält, tuletab meelde Ivan Makarov.
Vasakliberaalne meedia, sotsioloogidest propagandistid ja politoloogide pähe tegutsevad poliittehnoloogid soovivad kinnistada ja isegi põlistada oma hägusal teel saavutatud edu. Seepärast jätkatakse paljude eluliste probleemide lahkamise asemel reaalsed sedelivalimised ülekaalukalt võitnud EKRE poliitilist laimamist, mis annaks võimaluse „vihaseaduse" vastuvõtmise korral hakata represseerima rahvuskonservatiive, kellele ei saa inkrimineerida korruptsiooni, mis on teiste erakondade puhul juba lausa kohustuslik element.
Süsteemil on õnnestunud seljatada keskerakond, mis oli niigi eriti haavatav oma hämmastava korruptsiooniapluse ja kahe väga erineva maailmavaatega valijateleeri tõttu. Selleks oli ohjeldamatult promotud Yana Toomi, kes oskas Mihhail Stalnuhhini toel eemale tõrjuda ikka päris palju eestlasi, ja lubatud takistamatult õhutada rahvusvaenu ning osaleda valimistel putinistide ühendusel Koos/Vmeste, mis omakorda tõmbas keskerakonnalt venekeelse vaiba alt.
Eesti riik hakkab kogunisti rahastama putiniste. On maha vaikitud fakt, et vasakpartei juht Rosenfeld ütles telesaates: Ukraina linnade pommitamine pole halb asi. Selle eest kavatseb Kaja Kallase valitsus maksta terrorismi õigustajatele 30 000 eurot aastas. Ja määrata Ida-Virumaale eriesindaja, nagu oleks tegemist mingi DNR-iga.
Aga tulles tagasi keskerakonna küsimuse juurde, tuleb tõdeda, et Jüri Ratase juhitav erakond jääb alati ohuks vasakliberaalsete populistide jaoks, olles nende põline rivaal. Isamaa ei ole paraku enam tõsiseltvõetav – kujundlikult öeldes müüb Eestit sellele, kes maksab, sellesse erakonda on raudse-stelmachi isamaamüümine juba geneetiliselt kodeeritud. Nendega juhtunud tõeline ime – et nad said üldse üle valimiskünnise, – võib olla ka e-hääletuse efekt, mis viis EKRE-lt võidu: reeturitele pudistati ellujäämiseks natuke hääli, sest mine tea, äkki läheb seederlaste teeneid veel vaja, seda enam et Isamaa olemasolu riigikogus annab reformierakonnale võimaluse paremini ohjata oma koalitsioonipartnereid, keda võib vahetada, nagu orava poolt ärakasutatud pamperseid.
Iga reformierakonna poolt lubatud koalitsioonipartnerist minister peab mäletama, kuidas päevapealt heideti üle parda kõik keskerakondlastest ministrid. Pole ka ime, et täitevvõimust täiesti sõltuv minimandaadiga presidendiametnik just avaldas, et ta pooldab peaministri võimu suurendamist ministrite määramise asjus. Selge see: Kaja Kallasele on 4 aastat valitsusjuhina praktiliselt garanteeritud ja las ta siis poob ja käseb.
EKRE-t ei ole reformierakonnal praegu veel võimalik tühistada, aga oma põlist rivaali – keskerakonda – võib praegu etnilis-keeleliselt marginaliseerida, et seda tabaks lõpuks kurikuulsa Vene erakonna saatus, mis astus kogu täiega SDE ridadesse ja lahustus selles. Seepärast alustas Delfi kampaaniat, mis kiidab keskerakondlasi nende väidetava soovi eest vahetada oma esimees välja. On isegi käivitatud selline üleskeerutatav maailmavaateta suhtekorraldaja nagu Janek Mäggi, kes esineb EPL-is sütitavate üleskutsetega nagu „Mihhail Kõlvart on keskerakonnale täna palju parem esimees kui Jüri Ratas".
See on muidugi anekdoot, kui erakonna muiduliige üritab mõjutada keskerakonnas toimuvaid sisedemokraatlikke protsesse läbi keskerakonna poliitiliste vihavaenlaste taskumeedia. Sealjuures kogus Jüri Ratas valimistel 7672, Mäggi aga 127 häält.
Pangem tähele: oravameedia upitab Mihhail Kõlvartit võimule! Kas te olete midagi sellist kunagi endale ette kujutanud? Aga kui reformierakonnale oleks kasulik, saadaksid nad Ida-Virumaale eriesindajaks kasvõi Petersoni.
Jüri Ratast süüdistatakse täna selles, et keskerakond kaotas valimised. Jah, erakond jäi ilma kümnest riigikogu mandaadist, aga me ju ei tea, mitu mandaati on läinud kontrollimatute e-valimiste nahka. Kuid see selleks.
Kui natukegi analüüsida keskerakonna parketikõlbulikuks poliitiliseks jõuks muutnud Jüri Ratase isiklikku süüd viimaste valimiste kaotuses, siis tema on tõesti „süüdi":
Esiteks lõi ta erakonnast välja täiesti pööraseks läinud putinisti Mihhail Stalnuhhini, kes oli Edgar Savisaare kõndiv pärand ja hakkas juba sõimama eestlasi avalikult fašistideks. Stalnuhhini väljaheitmine võttis keskerakonnalt tuhandeid EV kodanikest estofoobide hääli, mis läksid lõppkokkuvõttes reformierakonnale.
Teiseks mõistis Jüri Ratas korduvalt ja otsustavalt hukka Venemaa agressiooni ja esines Ukraina Ülemraadas võimsa, ma ütleksin isegi et ülivõimsa kõnega. See võttis temalt veel meie putinistidest EV kodanike hääli. Jah, selline ongi meie muukeelne kodanikkond, mis seal pattu salata.
Kolmandaks väitis Ratas, et keskerakond ei hakka võimule tuleku korral muutma otsust eestikeelsele haridusele ülemineku kohta. See võttis temalt veel vene hääli, kusjuures ka reformierakonna valitsuselt miljoneid toetusi saanud venekeelse meedia toel.
Jüri Ratas on korduvalt pannud riigikogus Kaja Kallast paika, tuletades talle meelde, et parlamendi istungeid juhatab ikka selle esimees, aga mitte peaminister. Seda talle andeks ei antud ja ei anta ka.
Erilisi illusioone rahvuskonservatiividel ei tohiks siiski olla, sest Jüri Ratas ajas EKRE aadressil ka valimisvõitluslikku pada, aga pole ainsana teistest erakonnajuhtidest mitte kunagi laskunud nii madalale, et süüdistada konkurente mingisugustes „Kremli jutupunktides" või heita neile ette libauudist Prigožinist.
Jüri Ratas võimaldas suurima erakonna juhina parempoolse valitsuse loomist ja selle tööd Eesti rahvusriigi tugevdamisel ja Eesti elanike elujärje tõstmisel, koostöös EKRE ja siis veel mitte lõplikult mandunud Isamaaga, olles sunnitud minema erru seni avalikkuse jaoks mitte lõplikult selge tohutu surve tõttu. Mastaap on teine, aga me ju seniajani täpselt ei tea, miks Boriss Jeltsin andis täiesti ootamatult võimu üle eriteenistuste niiditõmbajale Vladimir Putinile. Ratase juhitud valitsus näitas, et ka globalismi brutaalselt pealesuruvas ja rahvusriike lõhkuvas Euroopa Liidus on võimalik seista oma rahva huvide eest.
Sisuliselt taotleb praegu reformierakonna taskumeedia Jüri Ratase väljavahetamist karistuseks selle eest, et too ei teinud koostööd putinistidega. Kas me üldse adume, millise absurdini on jõudnud meie liberaalpopulistide poliitika ja propaganda?
Kui peaminister Kaja Kallas õigustab kõiki probleeme – hüperinflatsiooni, elanikelt lisamiljardi röövinud elektrihinna tõusu, majanduskriisi, masendavat demograafilist olukorda – mitte oma halva töö, vaid EV parempoolse valitsuse tegevuse ja Putini sõjaga, siis Jüri Ratasel on ikka palju rohkem õigust viidata keskerakonna ebaedu põhjendamiseks just Ukraina sõjale, mis tõesti lõhestas venekeelse valijaskonna, mis koosneb nüüd suures osas üsna radikaliseerunud Putini ja tema sõja toetajatest. Ja Ratas neile ei sobi.
Reformierakond, mille lõi kümnete miljonite dollari haihtumisega seostatav pankur, tõstis korruptsiooni keskerakonna munitsipaaltasemelt riiklikule tasemele, ja valijad jäidki teda uskuma. Võim, mis tõsise näoga väidab, et korruptsioon tema enda käepikendustest jõustruktuuride juhtide seas on nõukogude okupatsiooni pärand, on jõudnud juba Nikita Hruštšovi vaimsele tasemele, kus kõiki nõukogude majanduse saavutusi võrreldi tsaariaegse perioodiga. Kooliprogrammis tuleb ähmaselt meelde, et 1960. aastatel toodeti N. Liidus elektrit 13 korda rohkem, kui tsaari Venemaal! Vapustav edasiminek! Aga meie valitsuse vaen põlevkivienergeetika vastu lõpeb sellega, et meil hakatakse uhkusega võrdlema elektritootmist Konstantin Pätsi ajaga. Et toodame rohkem!
Aga ei hakka siin pikemalt rääkima elektrimolekulidest. Kaja Kallase põhjuslikud seosed on dünastialikku päritolu: samal ajal kui paljud endised komparteilased suutsid uute oludega kohaneda ja isegi muuta oma väärveendumusi, evis vana kommunisti ja Rahva Hääle asepeatoimetaja peres järgnevatesse põlvkondadesse see iba, mida pajatati NLKP kongresside tribüünidelt: et kõigis ajutistes raskustes on süüdi tsaar, ilmastik ja rahvusvaheline imperialism.
Üllatav on kogu selles loos vaid asjaolu, et selline intelligentne inimene nagu Mihhail Kõlvart läks asjaga kaasa ja kavatseb Jüri Ratase vastu kandideerida. Kuid alati jääb lootus, et need elutargad mägrad kavatsevad rebasesuurust oravat lihtsalt üle kavaldada. Kõik eestimeelsed jõud peaksid praegu konsolideeruma, kui ei taha oma mägramajast päris ilma jääda: 100 000 põgenikku on juba sees, Tallinnas on plaanis ehitada elamuid veel ka 200 000 „kliimapõgeniku" jaoks.
Te ikka veel ei usu? Väljavõte Tallinna linnavolikogu 23. märtsi istungil arutlusel olnud ja selgeks ikka mitte räägitud uudisest: „Tallinna strateegiakeskuse direktor Raido Roopi kaudu tuli kohtumisel välja, et Tallinnasse plaanitakse 200 000 uut elanikku, Roop ise oli ka mures, ütles, et ei tea ega saa aru, kuidas seda korraldada kavatsetakse ja see on väga keeruline või isegi teostamatu. Kuna teised teemad tulid peale ja see ei olnud kohtumise põhiteema, siis rohkem sellest juttu ei olnud. Teiseks, kui Harjumaa arengukava oli komisjonis, siis selle ettekandja mainis suuliselt, et Tallinnasse on oodata tohututes kogustes kliimapõgenikke lõunast. Kui küsiti, kas ta mõtleb ikka Ukraina sõjapõgenikke, siis tuli vastus, et ups, need ma unustasin üldse ära. Kolmandaks, olete ehk juba märganud, et abilinnapea Madle Lippus annab praegu järjest ehituslubasid igasugustele projektidele, Tallinnasse on juurde tulemas meeletult uusarendusi."
Kas me ei õpi siis midagi ei eelnevast okupatsioonist ega isegi rahvalauludeks saanud lugudest?
Mägral oli maja nii, nagu vaja…