Homoaktivistid ja hartleblased, Eesti kodusid ja peresid ruineeriv riisalode süvariik, alatutele infooperatsioonidele spetsialiseerunud räpakas peavoolumeedia, eesti keelt, kultuuri, ajalugu, rahvust ja isegi nahavärvi ründavad lauristinilikud tehisorganismid – see oleks nagu Eduard Wiiralti „Põrgu", tunnistab Ivan Makarov.
Niipea kui uus Eesti valitsus hakkas astuma oma raudkarguga esimesi samme, selgus, et kui seni on meie elus olnud palju globalistlikku ja estofoobset kurjust, siis nüüd seisavad eestlased silmitsi juba absoluutse kurjusega – kõige halva kvintessentsiga, mida kallati meie inimestele pähe ja hinge eriti viimaste aastate jooksul.
Meie ülikoolide harimatu internatslik „professuur", eestlasi Vabaduse väljakul füüsiliselt ründavad homoaktivistid ja hartleblased, Eesti kodusid ja peresid ruineeriv riisalode süvariik, alatutele infooperatsioonidele spetsialiseerunud räpakas peavoolumeedia, eesti keelt, kultuuri, ajalugu, rahvust ja isegi nahavärvi ründavad lauristinilikud tehisorganismid – see oleks nagu Eduard Wiiralti „Põrgu": nägin poisikesena seda gravüüri vanade Eesti taluperenaiste kodus, kus mu vanemad suviti tuba üürisid, ja see jäi mind aastateks kummitama. Esialgu kartsin seal isegi pööningule minna.
Nüüd aga peame me laskma oma lapsi ja lapselapsi iga jumala päev palju hullemasse põrgusse, kus liiguvad punapäised onud fotokatega ja vanglatest hea käitumise eest ennetähtaegselt välja lastud lastepilastajad ning mõrvarid.
Vaimulik Veiko Vihuri nimetas Eestit sandistama asunud jõude lausa metafüüsiliseks kurjuseks, mul assotsieerub see kurjus Mordoriga, ja praegune valitsus – väikest Ukraina linna hõivanud Prigožini wagnerlastega, ainult et tsivilistidega. Kaja Kallase valitsus astub pigem Stalini, kui Hitleri jälgedes: Hitler hävitas teisi rahvaid, Stalin aga oma rahvast, nagu bolševikele kohane. Õigemini rahvaid, keda ta „omaks" pidas.
Sellest, kui verejanulised on meie valitsuse inkubaatorites koroona viiruse kombel sigitatud patogeensed ajakirjanduslikud tehisorganismid, räägib 12. mail Eesti Ekspressis ilmunud lugu „PÄEVAKORD: Vanemuise juhi konkursil Aivar Mäe ei osalenud, küll aga kutsutute konkursil".
Kui loed ridu „Greete Lehepuu sõnul peaks üldse esmalt küsima, kas pärast Estonia teatris sealt lahkumisega lõppenud skandaali võiks Vanemuise nõukogu leida, et Mäe sellesse ametisse sobib. Isegi kui Mäed milleski süüdi ei mõistetud", hakkab kõhe. Tõesti hakkab kõhe.
Nii et isegi kui inimest, keda otsustati tühistada ja süüdi lavastada, kohus mõistis õigeks, kui on tõestatud, et ta ei ole rikkunud seadust ja teda laimati, ei tunnista Eesti Ekspressi ajakirjanik kohtu õigeksmõistvat otsust. See Greete Lehepuu, kellele sekundeerib selles loos Urmas Jaagant, arvab, et tema enda kohus on ülemuslik?
Rahvusooperi Estonia lugupeetud juht, Eesti muusikas autoriteetne ja legendaarnegi inimene, aus inimene, pidi aastaid kannatama meedia solgi oavarre all, jäi oma tööst ja heast nimest ilma. Küllap mõjus see terviselegi. Siis selgus, et teda rünnati alusetult, kuid tööd tagasi ta ei saanud ja lahkus aastateks kultuurist ning isegi linnast. Ja nüüd, kui see alusetult represseeritud ja tühistatud inimene sai aastaks tööd teatris, leidus ajakirjanik, kes jätkab mingit veritasu inimese vastu, keda laimati ja kelle karjäär hävitati.
Mis ajakirjanik see selline on? Ja mis riigis me elame – oma väikeste kasulaste paljast jalgevahet pildistanud Marko Mihkelson juhib riigikogu välisasjade komisjoni, ja Jaagant Lehepuuga ei köhatagi, aga Aivar Mäe, kes ei ole pedofiil, on nüüd kalmistule viimise hetkeni hüljatud ja pidalitõbine?
Kas Eesti Ekspress ei tahaks siis soetada seadmeid sellele toimetusele vastumeelsete inimeste lintšimiseks? Ebaeetiliselt teenitud raha peaks ju nendel olema.
Meie ühiskond elab praegu üle veel sügavamat moraalset kriisi, kui see oli okupatsiooniaastail. Tollal, jah, reedeti, või enamasti ikka lihtsalt elati sunnialust elu, kuna teist valikut ei olnud, praegu aga antakse vabas riigis täiesti vabatahtlikult ära oma maa ja rahvas, ilma et keegi sind tankitorust sihiks või KGB-s piinaks.
Rašistidest okupandid Ukrainas keelavad relva ähvardusel ukraina keelt – eestlased ise annavad oma eesti koolid eesti kultuuri vaenava juurteta Kristina Kallase kätte ja lasevad riiki kümneid tuhandeid uusmigrante, kes ei hakka mitte kunagi rääkima eesti keelt.
Rašistid vägistavad ukraina naisi, eestlased aga tühistavad sõna „ema" ja lubavad õpetada omaenda lastele koolides perverssusi ja enesesandistamise võimalusi. Vahe rašistide ja hussariitide vahel seisneb selles, et esimesed kasutavad füüsilist, hussariidid aga seadusandlikku vägivalda. Esimesed kasutavad vägivalda teise rahva vastu, hussariidid aga oma rahva vastu.
Pühapäeval tähistati Eestis emadepäeva, aga seekord ei soovinud Eesti „president" osaleda Aasta Ema üritusel, ka võimutruu ETV loobus tähtsündmuse ülekandmisest.
Eesti naisliit valis tänavu 25. korda välja aasta ema. Traditsiooniliselt avalikustati aasta ema nimi Estonia kontserdimajas, president andis talle sümboolse hõbesõle ning üritust kandis üle ETV. Veerand sajandit head traditsiooni vääriks ju riigipoolset äramärkimist? Aga ei.
Orvi Aasumets – üksikema, kes kasvatas üles 13 last. Eesti presidendiametnik, kelle peale rahvas raiskab aastas kümmekond miljonit eurot selliste laste kõhu arvelt selle eest, et too täidab mõned meeldivad tseremoniaalkohustused ja naeratab hoolivalt oma rahvale, asus „emaduse tähendust ümber mõtestama" ja ei austanudki Eesti aasta ema juubeliüritust oma auväärse kohalolekuga.
Veel üks põhjus, miks võiks selle „presidendi" sotsiaalse töökoha likvideerida ja anda need miljonid Eesti üksikemade suurperedele või siis Ukraina lastele, mitte pettes sealjuures eestlaste usaldust ega varastades poole annetatud summadest, kisades Riigikogus „Slava Ukraini!".
„President" jäi ka sel teemal targu vait, nagu ka paljulapselistelt peredelt toetuste äravõtmise teemal. See-eest pidas ta Jõgeval kõnet, kus lausus järjekordse pärli: „Emaks ei sünnita, emaks kasvatakse".
See sovetlus istub endises nõukogude teadlases nii sügavalt, et ta vist ka ise ei adu, mida ütleb. Küll ta tsiteerib lastele sõjakurjategija Suvorovi sõnu, nüüd aga parafraseeris ühe NSVL põhilise sõjalise standardi „Kangelaseks ei sünnita".
Aga nalja jagus „presidendi" kõnes veelgi.
„Praktikatunnid on midagi muud. Seda nii autokoolis, füüsikatunnis kui ka emaks saamise teel," lausus Karis.
Ma naersin. Venelastel oli ka selline riigitegelane nagu Viktor Tšernomõrdin, kelle tuntuim aforism on tõlgitud paljudesse keeltesse, ka soome keelde: „Meillä oli suunnitelma, ja sitten meille kävi niinkuin meille aina käy." Esimesena seda ütles tegelikult Louis XV, aga vene keeles kõlas see naljakamalt.
Kuid härra Karis on klass omaette. Praktikatunnid emaks saamise teel – kuda, kuda? Mis protsessi presidendiametnik üldse silmas pidas, võrreldes veel autotunniga? Võti süüteauku, käik sisse, gaas põhja? Missugune kohtlane kantseleirott seda tema jaoks kirjutas?
Üleüldse meenutab see „emaks saamise" umbluu stseeni Alar Karisele hästi tuttavast komöödiast „Operatsioon Õ või Šuriku uued seiklused", kus joodik ja huligaan keeldub loovutamast trollis istekohta noorele kõhuga naisele. Kui üks eakas naisreisija teeb talle märkuse – „Kas teil häbi ei ole, ta ju valmistub saama emaks!" – vastab pätt: „Aga mina valmistun saama isaks!"
See on siis meie riigipea vaimne tase. Aga tema kõne autor läks lõputute loetelude teed:
„Sest ema ei ole kunagi lihtsalt ema, vaid ka kokk, koristaja, pesupesija, autojuht, õpetaja, järelevaataja, riiklik lepitaja, psühholoog, arst, mängukaaslane, kodutööde kontrollija, meelespea, ajaplaneerija, kingituste tegija ja väljamõtleja, äratuskell, kommunaalprobleemide lahendaja, esifänn spordivõistlustel ja muusikakooli kontsertidel, ärakuulaja, käehoidja ning kõiketeadja. Ema ei ole kunagi ainult ema, vaid ka naine, abikaasa, elukaaslane, õde, sõbranna, kolleeg, ülemus, alluv, trennikaaslane ja rahvatantsupartner."
Selle peale võib lisada ainult ühe 15 ööpäeva ühiskonnakasulikke töid saanud kõhetu korrarikkuja sõnu tollestsamast komöödiast: „Kuulutage palun kogu nimekiri!"
Kuid kõnes on veelgi pärle:
„Hea ja armastav ema saab sündida koostöös. Koostöös abikaasa või elukaaslase ja lastega… sünnib ka koostöös ühiskonnaga…"
Jah, oleme kuulnud: „Uus nõukogude inimene, kommunismiehitaja saab sündida ainult kollektiivis, koostöös teiste seltsimeestega."
Nõukogude pedagoog Anton Makarenko on ka väitnud, et „Inimese isiksus saab areneda ainult ühiskonnas. Nõukogude pedagoogika põhiküsimus on noore põlvkonna kasvatamine kollektivismi vaimus – nõukogude inimene on mõeldamatu väljaspool ühiskonda."
Jah, Eesti ladvik elab täna üle tõelise marksistlikku renessansi. Alar Karise kõnes parafraseeritakse Makarenkot, ja nende lapsikuste lausujal ei jätku kas eruditsiooni või siis viitsimist, et kontrollida, mis ideoloogiast on tegelikult kantud inimestele serveeritav iba ja kas tegemist ei ole plagiaadiga mõne leninisti tööst.
Kui ma tõesti arvaksin, et sellest oleks kasu, siis soovitaksin härra Karisele makarenkosõltlaste kirjutatud rumaluste avaliku ettelugemise asemel võtta ette midagi valitsevale režiimile südamelähedasemat – näiteks Simone Lucie Ernestine Marie Bertrand de Beauvoiri raamatu „Teine sugu", mis ilmus 1949. aastal ja kujunes USA teise feminismilaine keskseks teoseks – kohe esimesel aastal müüdi üle miljoni eksemplari.
„Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse. Ei bioloogia, psüühika ega majandus ei ole võimelised predestineerima toda palet, mida omandab ühiskonnas inimese emane. Olend, keda nimetatakse naiseks, on midagi vahepealset isase ja kastraadi vahel ja sai tekkida ainult tsiviliseeritud elu kõigi külgede koosmõjul."
Vat nii, härra riigipea, teema on ju tõsine ja seda ei tasu käsitleda algeliselt ehk bolševistlikke loosungeid parafraseerides ja elukutsete loetelude abil läbi koma.
Mõni väärt amet jääb ikka loetlemata – näiteks presidendi oma.