Täna jätaks täiega põrunud valitsuse saamatuse ja vaktsiinivägivalla teemad kõrvale ja räägiks meie inimesi ülemaailmsesse idiotismi ja enesehävituslikku patoloogiasse nakatavast viirusest, mis võib võtta meilt lõppkokkuvõttes palju rohkem inimelusid, kui COVID-19. Nimetame seda äärmiselt patogeenset viirust näiteks delfiiruseks, kirjutab Objektiivi kolumnist Ivan Makarov esmaspäevases kirjatükis.
Eesti meedia muutub aina vägivaldsemaks oma tarbijate suhtes, üritades suruda lugejatele ja vaatajatele peale üsna kaugeid ja igavaid asju.
Täna jätaks täiega põrunud valitsuse saamatuse ja vaktsiinivägivalla teemad kõrvale ja räägiks meie inimesi ülemaailmsesse idiotismi ja enesehävituslikku patoloogiasse nakatavast viirusest, mis võib võtta meilt lõppkokkuvõttes palju rohkem inimelusid, kui COVID-19. Sündimata jäänud ja eos mõrvatud laste näol, ennast sandistatavate noorte näol, oma kultuuri ja eneseusu kaotanud ja meelt heitnud naiste ja meeste näol, keda on õpetatud põlgama kõike, mis on oma, ja kõiki, kes on omad. Nimetame seda äärmiselt patogeenset viirust näiteks delfiiruseks.
Kui nõukogude ajal suruti inimestele aastaringselt peale Vietnami rahva ja USA neegrite kannatusi, Angela Davise kangelaslikkust, NSVL „vennasvabariikide" rahvastest moodustatud „uut ajaloolist inimkooslust" ehk nõukogude rahvast, siis ega suurt vahet praegusega ei olegi: vietnamlased on küll unustatud, kuid see-eest lisandusid Ameerika neegritele kõik ülejäänud aafriklased ja araablased, uhke soenguga Angela Davist asendas pätt Floyd, „üksmeelset nõukogude rahvast" on aga asendamas Malmö ja Marseille tüüpi „damaskitud nugade ja valgete kõride multikulti". Repressioone Nõukogude Liidu vastaste teisitimõtlejate vastu reanimeeritakse meil peatselt „vihakõneseaduse" repressioonide kujul Euroopa Liidu vastaste teisitimõtlejate vastu, aafriklased ja araablased on aga siia lausa elama kutsutud, mille peale ei tulnud isegi Andropov mitte.
Mis puutub sotsialistliku lööktöö kangelaste ülistamisse, siis see asendus kaasaegses Eestis kõigi peavooluväljaannete igapäevase seltskonnakroonikaga, kui staarideks nimetatud vulgaarsete naiste ja muidusööjatest mõttetute meeste lõputud koerapulmad serveeritakse rahvale nagu midagi kangelaslikku ja tähelepanuväärset. Hakka või igatsema taga Stahhanovit ja Leida Peipsi, kes vähemalt tegid midagigi kasulikku.
Tuntud loosungiga „erinevus rikastab" on nii, et rahvatarkus jällegi ütleb: tilk tõrva rikub kogu meepoti. Kusjuures jutt käib ju kõigest tilgast, sest rahvale poleks pähegi tulnud, et keegi tahab kallata meepotti terve kausitäie tavotti.
Praegu „uueks normaalsuseks" kuulutatud valgenahaliste inimeste vastane rassism väljendub meil Eestis selles, et teatud poliitikud, kultuuritegelased, sotsioloogid ja kodumaal oma kaasat mitte leidnud seksinäljas isikud tembeldavad kõiki teisi Eesti elanikke rassistideks. Nendel pole sellest vähimatki alust, aga nad ei vajagi seda, sest oma rahva vastast laimu tiražeerib meeleldi siinne peavoolumeedia. Teretulnud on kõigi meie armuseiklejate muljed: ühel puhul vaadati tema tumedanahalise kaaslase peale viltu, teise puhul vaadati otse, kolmanda puhul ei vaadatudki, kuid kõik need kolm varianti olevat solvavad ja rassistlikud. Kohe süüdistatakse eestlasi, Eestit, keskealisi valgeid mehi jne.
See, mida kõike avaldab sel teemal Delfi+ ja teised taolised alaväljaanded, ei peaks enam kedagi liigutama, nagu ei liiguta meid holothuroidea (okasnahkne ehk echinodermata), kes nii toitubki, neelates põhja kogunenud pori ja läga. Sellist eluviisi kritiseerida ei ole mõtet, meie meedias toituvad täpselt samaviisi terved suured ajakirjandusmajad. Kui neid selles tegevuses häirida, muutub asi veelgi hullemaks, sest ohu korral võib holotuuria tulistada välja osa pungil täidetud soolestikust tagaosas olevast pärakust, peletades ründajaid eemale. Kadunud elundite taastumine toimub üsna kiiresti. Nagu ka meie ajakirjanduses, kus üks vasakliberaalne meediakontsern värbab selle loomuliku seedeorganite kao korvamiseks teise, veel mõni aeg tagasi konservatiivsema meediakontserni töötajaid, kes muutuvad paugupealt nii paduliberaalseteks, et tõenäoliselt ka niivõrd kogenud tegija nagu Hans H.Luik turtsub rusikasse.
Võib-olla selleks, et peatada sellist kaadrite väljavoolu, hakkab ka auväärne Postimees närima omaenda tugiväärtusi. „Eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimine läbi aegade" on teadagi mitte ainult põhiseaduses sõnastatud Eesti riigi, vaid ka Postimehe lehe päises trükisõnas väljendatud missioon. Ei tahaks uskuda, et homondust ja immigratsiooni propageerivad kirjutised aitavad säilitada eesti rahvust, aga äkki on see mingi kaval manööver vaenlase valvsuse uinutamiseks…
9. detsembril ilmus näiteks Postimehes Delfi+ standarditele vastav tüüplugu „Türklane ei saanud seljakotile õmmeldud pealuu pärast Pärnus autot rentida". Mingi nimetu türklane lõi letile oma musta koti, kus peal oli pealuu ja kahe ristatud kõvera mõõga kujutis. Teenindajale tundus, et see meenutab ISISe embleemi, ja klient ei saanudki autot, millega saaks tahtmise korral inimmassi rammida, nagu üks tollal veel 200-parteilane frits tegi Vabaduse väljakul lapsevankriga.
Avaldatud kõigile lugejatele tasuta (!) loo alatus seisneb minu arvates selles, et seal tsiteeritakse ohtralt rahulolematute klientide süüdistusi rassismis firmaomanike aadressil. Sealjuures on avaldatud rendifirma nimi, omanike ees- ja perekonnanimed, isegi vitriini pilt koos teenindaja näo ja telefoninumbriga, aga kaebajate kohta öeldakse vaid „Heili koos Türgist pärit sõbraga". Postimees kirjutab: „Heili sõnul oli tegemist siiski selge rassismiga. «Kui ta nägi minu kaaslast, siis ta jõllitas teda." Autorentijat süüdistati jõllitamises, kuigi teenindaja peabki vaatama kliendile näkku ja dokumendipildiga võrdlema. „Võib-olla oli tegemist sellega, et koos tulid autot rentima türgi mees ja eesti naine?" pakkus „Heili".
Terve Eesti kihab sellistest „Heilidest", nad lähevad alati leili selle peale, kui nende kaaslasi keegi märkab, ja sellistele on meie meediamajade trükipind alati valla. Kuid pakume vastu: see „Heili" on ise rassist, kuna ei ole avaldanud oma kaaslase ja enda nimesid, sest ilmselgelt häbeneb ta sõprust teisest rassist inimesega. Lehe poolt häbiposti naelutatud firma aga töötab edukalt juba 20 aastat ja vaevalt et nad pole nii pika aja kestel kuurortlinnas rentinud autosid välisturistidele.
Me elame ajal, kui tulebki ettevaatlik olla. Mõni aeg tagasi pandi näiteks terve Ülemiste rongijaam ja rongiliiklus kinni sellepärast, et keegi jättis sinna kahtlase koti. Aga tolle koti peal ei olnud ei pealuud ega kõveraid pussnuge… Elame äreval ajal ja parem karta, kui kahetseda. Ja me elame vabas Eestis, oma Eestis, kus me ei pea lömitama iga külalise eest, me ei pea kõigile külastajatele meeldima, me ei ole prostituudid, kuigi erandeid ikka leidub.
Aga kujutagem nüüd ette, et Türgis lööb Eestist tulnud turist autofirma letile koti, mille peal on sea kujutis. Sellisel kliendil tuleb suure tõenäosusega jala minna, kui põlvi kurikaga sodiks ei lööda. Türgis ei tohi ka võõramaalastest naised ilmuda avalikesse kohtadesse napis riietuses, mis on lubatud ainult välisturistidele mõeldud hotellide kinnisel territooriumil. Ei tohi läheneda kohalikele naistele. On keelatud pildistada rahvariietes türklasi ja lausa eluohtlik on fotografeerida rasedaid türgi naisi. Naistega tohib kätelda eranditult ärikohtumistel. Ei tohi süüa ja võtta vastu kingitusi vasaku käega, mida peetakse räpaseks. Ei tohi arutada poliitikat ja eriti arvustada presidenti. Vesteldes türklasega, ei tohi visata istudes jalga üle jala, lösutada toolil ja vestluskaaslane ei tohi näha teie jalatsite taldu, sest ka see on solvav. Ei tohi isegi omadele näidata trääsa, sest see on võrdväärne keskmise sõrme tõstmisele. Ei tohi tõsta pöialt, rääkida kõva häälega Ramadani ajal, musitada tänaval ja pruukida avalikult (v.a. baarides ja hotellides) alkohoolseid jooke. Neid reegleid on Türgis veel väga palju, ja kui te tahate vältida tõsiseid pahandusi, siis tuleb nendest kinni pidada. Ja kui te neist kinni ei pea ja teid ei teenindata või antakse molli, ärge jumalapärast süüdistage pererahvast rassismis. Sest see on naeruväärne. Aga miks siis võib meil Eestis iga külalislahke tädi või tema külaline seda teha? Ja veel Eesti meedia abil?
Ka Eestisse tulles võiksid külalised ikkagi aimata, et meilgi võivad olla teatud ootused nende käitumise suhtes. Meie elanikkond ei koosne ju eranditult kutselistest sallivuslastest ja „Heilidest". Ka meil on oma pühad müürid, punased jooned, head tavad ja rahvuslik eneseväärikus.
Muide, sõnaga „müür" seostub siinsete elanike jaoks tihtipeale just midagi orientaalset, idamaist: Suur Hiina müür, juutide Nutumüür, Ida-Saksamaad tsiviliseeritud maailmast eraldanud Berliini müür, sissemüüritud punaste tegelaste säilmetega Kremli müür… Ja muidugi see lõputu plankaedadest ja majaseintest koosnev müür, kuhu meie idanaabrid nii armastavad kirjutada lühikesi slaavikeelseid sõnu ja kritseldada inimkeha teatud osade primitivistlikke pildikesi.
Üritades neid assotsiatsioone ritta panna, avastasin äkki, et olen tolle viimasena mainitud „müüriga" jõudnud meie kodumaise vasakliberaalse meedia kirjelduseni. Kusjuures põhiline vahe seisneb selles, et meie peavoolumeedia ei ole kirillitsas. Kuid ülejäänus on kokkulangevus lausa hämmastav. Äsja sattusin ühele siinse Müürilehe loole, ja lugedes selle läbi, sain aru, et vahe sellega, mida kirjutasid revolutsioonilised proletaarlased ja madrused hobusetallideks ja kartulihoidlateks muudetud kirikute seintele (roppused, kiimaste koopainimeste joonistused ja marksistlikud loosungid), seisneb ainult keeles. Kusjuures bolševike „müürileht" oli oma lakoonilisuses isegi progressiivsem, sest parem juba lühike roppus, kui pikalevenitatud nilbus.
Asi nimelt selles, et määrides müüri, oli punastel leninlastel kiire, sest ees ootasid „kontra" kinnipüüdmised, vägistamised ja mahalaskmised. Selles valguses on jällegi Müürilehe lõputul kuntstipärasusele pretendeerival kantseliitlool eelis: selle kirjutajatel võttis aega, et selline igav vaimuvaesusesünnitus sooritada ja nad vähemalt ei saanud minna välja viimseid eesti intelligente ja talurahvast tülitama.
Jutt käib Müürilehe 9. detsembri loost „Kultuur masinast. Intervjuu Keity Meieri ja Valge Tüdrukuga". Need kaks inimest – kaskadöör ja väidetav muusik-etenduskunstnik – „on ühendanud jõud, mille tulemuseks on täna ilmunud video ja lugu „Machine", milles mõtiskletakse kunsti toel piiride nihutamise üle." Just see „piiride nihutamine" ajendaski selle looga tutvuma, sest vedasin iseendaga kihla: kindlasti on tegemist mingi roppusega. Kuna kunsti tegemiseks on vaja annet, ja kui seda ei ole, siis jääbki ainult nihutada piire. Paraku taandub kõik reeglina tagaotsale: tehakse purk täis, näidatakse oma tselluliiti teise kunstniku näitusel – variante on palju, töövahend aga üks. Nii ka seekord.
Beavise ja Buttheadi igivana „Cornholio" oli piiripealse absurdihuumori üsna värvikas episood, nad olid seal nagu kahe eesti meediamaja omanikud, kes panevad teineteisele tihtipeale vastu lõugu, kuid neid ühendab ka teatud spetsiifiline huvi, kui nad üritavad müüa naabritele nafta pähe barrelite viisi nende endi poolt lõhutud kanalisatsiooni äravoolu (peavoolu) sisu, kord arendavad p….augu teemat ja mälestavad kalmistul kadunukesi mitte nimede või teenete, vaid nende p….aukude järgi: „Näe, Butthead, siin puhkab vägev p….auk!" Paistab, et selle ideaali poole püüdlebki meie peavoolumeedia, surudes inimestele välja perverssuste teemad, millest mitte keegi tegelikult kuuldagi ei taha, kuna vähemus, keda teema köidaks, rahuldab oma esteetilisi eelistusi kvaliteetsemate allikate arvelt, kui seda on meie piiratud kujutlusvõime ja kirjutamisoskusega „tintla". Delfi+ süsteemsed lugejad nagu oleksidki kirjutajate jaoks kõigepealt isikustatud p….augud, ja alles siis pea ja hingega inimesed. Kõiki sunnitakse ründavas stiilis tutvuma vähemalt patofüsioloogiliste pealkirjadega.
Igaüks võib ennast vabatahtlikult lolliks teha, lugedes ülalmainitud Müürilehe intervjuud, ja vihastada kaotatud aja pärast, kuna kahelt noorelt neiult oodatakse kui mitte sisukust, siis ikka natukenegi värskust, aga võta näpust:
„Peas näts" lihtsaim tõlgendamise sümbol on pidune olemine, kuid mina näen nätsu rohkem kui ajupesu: osa middle aged white isasid ei taha kuulda „n-ö ajupestud noorte veidrusi".
No loomulikult, need kurikuulsad keskealised valged isad, see on vist parool, ilma milleta sellisesse väljaandesse ei pääsegi. Aga loeme veel natuke:
„Kõige esimesel tööpäeval jõudsime Florianiga sõnadeni „Tuleb TRSiga / teeme perse nussi ka" (TRS on Keity motikas). Edasises töös püüdsime jätkata siseringi naljadega, sidudes neid suuremate sõnumite ja provokatsiooniga."
Kas ei tule tuttav ette – Õhtuleht kirjutas mõni aasta tagasi tänaseks suurde poliitikasse naasenud keskerakondlase Priit Toobali vempudele pühendatud Kuuuurija saatest ja avaldas kirjavahetuse kuvatõmmiseid koos samasuguste soovide, kujundite ja sõnadega. Nii et ei midagi uut, üks lõputu „ümberaugu jutt", ehk Müürilehe sõnastuses „mõtiskletakse kunsti toel piiride nihutamise üle". Mida muud kui jõudu! Nihutage, ainult ärge seal midagi endal ära nihestage.