„Ja must prožektor keskpäeval mu silmakoopaid täis kallamas…" – Iossif Brodski, poeet, Nobeli preemia laureaat
Juba nädal aega kubiseb meedia Kersti Kaljulaidi volituste lõppemisele pühendatud kiidulauludest. Lohistati välja kõige liigutavamad kaadrid, maaliti lisaks kolm portreed, mobiliseeriti ajakirjanduslike sülekoerte armeed ja see siirup valgub Eesti elanike majadesse ustest, akendest ja triikraudadest. Nii pikaleveninud hala ei olnud isegi siis, kui suri Leonid Brežnev, leiab Ivan Makarov.
Täna on Kersti Kaljulaidi viimane Kadrioru-päev, mis oleks pidanud saabuma juba mitu aastat tagasi, sest peab ju olema riigil mingi kaitsemehhanism. Kui bussijuht hakkab sõitma läbi kõigist löökaukudest, poriloikudest ja õiendama reisijate kallal, vahetatakse ta peatselt targema ja professionaalsema vastu.
Aga kui samamoodi üritatakse juhtida riiki, peavad selle elanikud olema 5 aastat pantvangis, ja meil veel vedas, et „sinilinnu" ja „päikesekuninga" tagasiskeemitamine ei kandnud lõpuks vilja, muidu oleksime kõik saanud 5 + 5. Viimased viis aastat näitasid, et meie demokraatlik süsteem ei luba eesti rahval ei valida presidenti ega tagandada riiki ja ühiskonda lõhestavat ja häbivääristavat võõrametnikku.
Need olid Eesti riikluse, traditsioonide ja perede jaoks ebameeldivad aastad, kui ühegi valijahääleta ja siinsele rahvale täiesti tundmatu Euroopa kontrollkoja töötaja sekkus pidevalt sadade tuhandete eestimaalaste poolt valitud rahvasaadikute töösse ja lõi kiilu kõikjale, kuhu ulatus tema pidevalt premeeritud muidusööjatest koosneva kantselei käsi. See oli Brüsseli mõisa poolt lähetatud kubjas, kes tegeles kohaliku matsirahva töölesundimise, järelevalve ja karistamisega.
Reedene Ringvaade ETVs pühendas lahkuvale ametnikule väga palju aega, miksides kokku liigutavaid kollektiivpilte, rahva jaoks pühasid viise ja laulvaid lapsi. See meenutas surematutel hüüdlausetel baseerunud nõukogudeaegset propagandat – „Lenin, kõige inimlikum inimene" ja „Lenin on ka praegu kõigist elavatest elavam." Selle piinliku truualamliku suhkrutordi kirsiks oli aga kahe Kaljulaidi sõbranna kutsumine stuudiosse, kes lõpetasid oma esinemise sõnadega „Eesti rahvas peaks lõputult õnnelik olema, et viis aastat on meil olnud selline president."
Seda kõike on juba olnud. See on ju klassika: „Спасибо товарищу Сталину за наше счастливое детство". Ja lapsed olid saatesse ju ka kaasatud.
Kas keegi võib endale ette kujutada Venemaa presidenti Vladimir Putinit või ükskõik missuguse teise riigi presidenti, kes igal jumala riiklikul pühal ütleks oma heas tujus ja pereringis puhkusehetke nautivale rahvale paha häälega, et just sellistel päevadel saadakse teie peredes kõige rohkem peksa?
Tegemist on äärmise ebaviisakuse ja kultuuritusega, seda enam et just Kaljulaid palkas Eesti 100-aastaseks saamise pidu sisustama tuntud naisepeksjat Tiit Ojasood ja autasustas tuntud Eesti naisi räpaselt solvanud kleidis olendit. Kui pärast seda määras ÜRO peasekretär Antonio Guterres Kersti Kaljulaidi kaheks aastaks ÜRO peasekretäri naiste, laste ja noorukite tervise ja heaolu teemade eestkõnelejaks, siis näitas see ilmselgelt, et ÜROl ja isiklikult Guterresel pole õrna aimugi, mis riik on Eesti ja mis teened on selle antud esindajal naiste, laste ja noorukite heaolu kindlustamises.
Maailmabürokraate ei koti eestlased, nad juhinduvad vaid nendele vasakliberaalsete jõudude poolt antud soovitustest ja nad kinnitaksid sellele kohale kasvõi hobuse tingimusel, et see ei ole natsionalistlikku Tori tõugu. Kui keiser Caligula nimetas oma hobuse senaatoriks, tundis ta vähemalt määratavat suksut tunduvalt paremini, kui Guterres Kaljulaidi või ükskõik keda eestlastest.
Kersti Kaljulaid jääb meelde inimesena, kes alandas eesti rahvast pidupäevadel nii enda kui ka võõra suu läbi. Seega üritas ta kujundada Eestist depressiivset väikeriiki, kus uusaastaööl ei kõla Eesti hümn ja olulistel riiklikel pühadel ei õnnitle riigipea rahvast inimese moodi, vaid vingus näoga noomib. Kes ühelt poolt väitis, et sõna on vaba, teiselt aga nimetas vaba meedia vaba sõna pasaraheks. Kes oli naiste õiguste eest väljas ja toetas samas naiste suhtes füüsiliselt ja verbaalselt vägivaldseid kaabakaid. Kes osales oma niigi ebademokraatlikul teel saadud volitusi ületades EV seadusliku võimu lammutamises, nimetades seaduslikku valitsust julgeolekuohuks. Kes väljendas välismeedias praeguseks juba kõige suurema rahvatoetusega Eesti poliitilise jõu suhtes vihkamist (I hate Them). Kes korraldas riigikogus stseene, ilmudes sinna ebaväärikalt riietatuna, loosungiga, nagu mingi aktivist, aga mitte riigipea. Kes vilistas õigusriigile kohustuslikule süütuse presumptsioonile, liitus inimese vastu vallapäästetud laimukampaaniaga ja alandas parlamendis kollase ajakirjanduse kuulujutule toetudes uut ministrit, rikkudes tema karjääri ja rünnates pereelu. Kes tegi kõik selleks, et inimesed oma pensionisäästusid kätte ei saaks. Kes reisis lakkamatult lausa viimaste ametisoleku päevadeni, tekitades olukorra, kui mantlipärijale ei jäänud presidendikantslei eelarves midagi ja isegi peaminister märkis: see, et aasta raha on üheksa kuuga otsa saanud, ei ole ilus lugu.
Ei olegi. Aga veel inetum on see, et lõpusirgel jõudis Kaljulaid rikkuda Eesti suhted meie liitlaste Ukraina, Gruusia ja Moldovoga ning saada seeläbi Kremli meedias kvartali kahjurõõmuga enimtsiteeritud Eesti esindajaks.
Kersti Kaljulaid võiks jääda rahva mällu kasvõi mingigi aforismi või lihtsalt vaimuka ütlusega, aga mäletatakse pigem „I hate Them" ja „pasarahe" väljendeid, riigikogus kantud kohatut särki, Orissaare seenelist, vastu betooni põrutanud praami kaptenisilla reisijat, robotitega seksi edendajat, suusatajat, jalgratturit, konide korjajat, maskirežiimi kroonilist rikkujat. Ja muidugi toda porise näoga pilti.
Isegi viimane ponnistus kujundlikult rääkida läks vett vedama: Kaljulaid ütles „suunasin prožektori kohtadesse, mis muidu olid varjus", aga jäi rahvale meelde ikka taskulambiga aknal vehkijana. Ei, Eesti ei ole pimeduse riik, see pimedus on prožektori järele haaranud inimese silmades. Ei ole Eesti seni veel ka siin elavate inimeste vangla, mida tuleks hoida prožektorite ja automaatide sihikul. Vihakõneseadus pole veel vastu võetud.
„Prožektor" on üldse ajalooliselt väljakujunenud alltekstiga sõna: 1920.-1930. aastatel ilmus ajalehe Pravda lisana N.Liidu tolle aja ainus mitmevärviline satiiriajakiri Prožektor. Aga ajal, mil K.Kaljulaidil ei olnud õnnelikku nõukogude lapsepõlve, järgnes igale Vremja programmile samuti propagandistlik saade Prožektor perestroiki. Ja sõna „prožektör" tähendab muide teostamatute projektide (nagu näiteks ERRi ehitamata jäänud kompleks Tuisu tänaval) harrastajat ehk aferisti.
Sellist viimastel aastatel oma antidemokraatliku olemuse tõttu Eesti riiklust maailmas naeruvääristavat protseduuri, nagu ühestainsast kandidaadist presidendi käputäie poliitikute poolt „valimine", kroonib täna Vabariigi Presidendi piduliku ametivande tseremoonia riigikogus. Täna on Toompea lossi esine plats ning lossi sisehoov kõigi autode parkimiseks suletud. „Lossi esisele platsile ja lossi sisehoovi pargitud autod teisaldatakse." Saatuse iroonia seisneb selles, et isegi sadade tuhandete inimeste poolt volitatud esindajad ei saa parkida oma autosid, sest tuleb keegi, keda rahvas pole valinud. Ja tema tõld on nii suur, et teised sinna platsile ei mahugi. Nagu K.Kaljulaid ei mahtunud kuidagi ühte autosse ja transporditi terve autokolonni abil.
Denis Diderot ütles veel 18. sajandil: „Ei saa olla teist tõelist seadusandjat, kui rahvas." Praegu aga on juba 21. sajand. Oleks viimane aeg ärgata.
Meie elus on ikka veel kohta ka vanale heale soolist võrdsust taga mitteajavale muinasjutule. Nii et valimistel tuleks hääletada nii, et võimu inimestelt ärastanud seltskonna kuldne tõld muutuks tagasi kõrvitsaks ja hobused hiirteks.
Siis nad ei saa enam rahvast üle sõita.