Kui eestlased süüdi lavastada ja sisendada neisse, et nad on aafriklastele midagi võlgu, võib reformierakonna globalistliku valitsuse ülesanne osutuda kergemaks ja ei peagi eestlaste kallale eriüksuslasi ja koeri ässitama, kirjutab Ivan Makarov.
Kui mina alles noor veel olin, tuli Tartu linna neeger. Peaaegu mitte keegi meie kandis ei olnud tolle ajani mustanahalist inimest näinud, sellepärast väidetakse, et teda tulid uudistama sajad inimesed, kuigi ta ei olnud ei tuntud sportlane ega muusik – lihtsalt mingi tudeng.
Mina isiklikult teda ei näinud, sest ei osanud huvigi tunda. Mul olid hoopis teised prioriteedid – sõpradega palli veeretada või ilma nendeta kalal käia.
Sest oma imelisi kalakohti ei tahtnud ma isegi sõpradele näidata. Mitte sellepärast, et olin nende suhtes kitsi – ei, lihtsalt minu koolivendadest sõpradel oli omakorda teisigi sõpru, kusjuures palju rohkem, kui mul. Ja kõigil isad ja emad. Emad ei olnud selles mõttes ohtlikud, aga vene isad olid see-eest tõelised professionaalid – peaaegu kõigil pikad defitsiitsed kalamehesaapad, jõhvirullidega pikad õngeridvad, kodus kasvatatud delikatessussid ja mõnel isegi „Pobeda", millega sai kohale sõita.
Nii et varsti ei oleks minu reedetud salakohtades enam kala.
Ma pole kuulnud sellest, et too tore tumedanahaline välismaalane oleks solvunud sellise nõukogude tartlaste tähelepanu peale. Nõukogude propaganda oli täiesti proneegerlik, meie suur riik kogu aeg kaitses igasuguseid angeladaviseid ja nelsonmandelasid. Toda viimast lausa 27 aastat jutti, kui ta täiesti asja eest vanglas istus. Aeti suurtehaste töölised pärast rasket vahetust kokku ja esitati ultimaatumeid rassistlikele imperialistidele. Aga Mandela vanglas istudes hoidis N.Liidul hinge sees, sest nii kui ta välja lasti, varises NSVL peaaegu kohe.
Kui te tahate lihtsalt südamest naerda, siis lugege tema eluloo lühikokkuvõtet, sest seal on iga isikliku elu verstapost nagu anekdoot:
Nelson Mandela oli kolm korda abielus. Esimene abielu Evelyn Ntokoga kestis 13 aastat ja neil oli 4 last. Abielu lagunes, sest naine liitus ühtäkki Jehoova tunnistajatega.
Abielu Winnie Madikizela-Mandelaga kestis 38 aastat, millest suurema aja istus Nelson Mandela vangis. Kuid nende liit püsis, ja alles pärast vabanemist lagunes, nagu ka Nõukogude Liit. Põhjuseks Winnie Mandela süüdistamine inimröövis ja mõrva organiseerimises.
Oma 80. sünnipäeval 18. juulil 1998. aastal tegi Nelson Mandela endale omapärase kingituse, abielludes pärast kõiki neid naissektante, -inimröövijaid ja –mõrvatellijaid lõpuks korraliku naise – Mosambiigi presidendi Samora Macheli lese Graça Macheliga, kellest sai tänu sellele esimene inimene maailmas, kes on olnud abielus kahe presidendiga. See on sama kui Evelyn abielluks pärast Toomas Hendrik Ilvest Alar Karisega. Ja nüüd veel kasvõi Kersti Kaljulaidiga, siis oleks ju hoopis Eesti maailmas esimene!
Kõik see oleks isegi naljakas, kui tegemist poleks ühe julmeima musta rassistiga, kes muutis LAV-i arenenud maailmariigist kolmanda või kogunisti neljanda maailma riigiks. Ka kõik neli pärast teda LAV-i valitsenud mustanahalist presidenti lagastasid ja lõhkusid riiki, paistes silma põhiliselt sigaduste ja skandaalidega: Mandela sõpra Tahbo Mbeki süüdistati korruptsioonis, tapmistes ja vägistamistes; rohkete seksuaalkuritegude sooritaja Jakob Zuma võttis endale lisaks 8 naist. Mandela ise, auväärne Nobeli preemia laureaat, esitas oma 92. sünnipäeval neegrite seas populaarse laulu „Tapa buur!". Neid buure ehk valgeid farmereid, hollandlaste ja prantslaste järeltulijaid, hakatigi tapma. Seniajani tapetakse iga päev vähemalt üks farmer või muidu valge inimene.
Meile multikultit pealesuruvad globalistid väidavad, et erinevus rikastab. Aafriklaste traditsiooniline vägistamiskultuur ja logelemine ei ole siiski mingi rikkus, tegemist on banaalse arenematusega. Tsiviliseeritud Euroopa riikide kodanikud võiksid küll aidata arenguriikide inimesi, ka neid harides, kuid kindlasti mitte laskudes arenguspiraalis allapoole ja aktsepteerides metsikuid kombeid. Ausalt öeldes ei näe ma Aafrika kultuuris mitte mingit sellist erinevust, millega me saaksime rikastada näiteks Mozarti muusikalist pärandit. Ja sellist vajadustki tõtt öeldes ei näe.
Eestis aga hakati vasakliberaalide poolt süüdistama eestlasi selles, mis on meie maale täiesti võõras – rassismis. Eestil pole kunagi olnud kolooniaid, siin pole olnud musti orje. Sama hästi võiks süüdistada mongoleid pingviinide vaenamises. Kui USA-s hakkas märatsema BLM ja vastikust kurjategijast tehti pühak, hakkasid meie kohalikud mudijaaktivistid otsima tuntud eesti inimeste esinemistes midagi rassistlikku, panid selle väljamõeldise suure kella külge ja hakati tagakiusama, nõudes vallandamisi ja muud represseerimist. Nii juhtus näiteks Alari Kivisaarega.
Üleshaibitud keskpärasus Aaslaid hakkas endale tuhka pähe raputama, paludes aafriklastelt vabandust selle eest, et tegi korra blackface'i. Aafrika ja Ameerika neegrid on õnnelikud inimesed, nendele ei näidata seda Aaslaidi iga jumala päev, nad ei tea, kes see on, ja kedagi ei koti, et mingi taidleja kukkus mingis väikeriigis näoga tökati sisse, pärast mida nägi tunduvalt ilusam välja. Nii et kogu see kärbsetsirkus kallati õnnetutele eestlastele pähe.
Kaks naisaktivisti tahtsid kogunisti korraldada Eestis BLM-i meeleavalduse, mille peale läks endast välja isegi meil siin vabakutselise ajakirjanikuna tegelenud Essexist pärit Abdul Turay, kes oli SDE liige ja keda üritasid värvata oma nimekirja ka Res Publika ning loomulikult Isamaa.
Härra Turay vihastas meie aktivistide peale, öeldes, et see ei ole üldse nende asi ja et see ei puutu absoluutselt Eestisse. Peale seda näitasid Eesti „sallivuslased" oma tõelist sisu, kirjutades lehes, et Turay ei valda teemat, millest kirjutab (ehk neeger ei tea midagi neegrite asjadest). Midagi absurdsemat on muidugi raske välja mõelda.
Eesti meedias on avaldatud sadu eestlasi laimavaid lugusid, kui järjekordne siinne rahuldamata tibi kaebas lehes, et tema tumedanahalist kaasat olevat vaadatud trammis mingi vale pilguga. Ka nüüd, eestlaste jaoks tähtsate ja armsate pühade aegu, aktiviseerusid igat masti estofoobid, põhiliselt eestlaste endi seast: näiteks Ekspress-Delfi avaldas loo „ARVUSTUS / Arnold Schwarzenegger kehastub uues Netflixi sarjas onu Heinoks".
Loeme: „Kui su elust on puudu kiratsevat šovinismi ja misogüüniat, siis seriaal „Fubar" tõttab appi, tõdeb Helene Vetik."
Jah, nõus, neegreid solvab vahel Austriast pärit Arnoldi perekonnanimi, kuid mis puutuvad siia eestlased nimega Heino – näiteks Heino Mandri, Heino Eller, Heino Enden? Urmas Alenderi kunagine lavapartner ja sõber Heino Seljamaa? Kas see Vetik üldse teab, kes on kõik need inimesed?
Helene Vetik kirjutab: „Fubar ehk siis Arnold Schwarzenegger on botuliini ja one-liner'eid täis süstitud salaagent, kes kogu sarja vältel üritab kinni nabida noort mafiossi, kelle ta ise kaudselt üles kasvatas. Olukorra teeb keerukaks see, et Arnoldi tegelaskuju tütar (Monica Barbaro) Emma on samuti salaagent ja nad on mõistagi sunnitud teineteist pidevalt mõnitama, solvama, käima koos psühholoogi juures ning tegelema daddy-issued'e lahendamisega. Olgem ausad, kui su daddy arvab, et sa pead olema kodukanast viieline viiulit mängiv arst, kes pole elades roppu sõnagi suhu võtnud ning on sealjuures muidugi ka süütu, siis need probleemid lausa hüüavad tulles."
Vetik või „mis ta nimi seal nüüd oligi" (Kersti Kaljulaidi oraalne kättemaks Hannes Võrnole „Orissaare seenelise" eest) ei adu, et kui isa tahab, et tütar mängiks viiulit, õpiks inimelusid päästma, mis tekitab Vetikus ilkumist, siis on ta ju hea isa. Ma ei tea, kes on Vetiku enda isa, aga kui tütar on sarkastiline selle suhtes, et teine tütarlaps ei ropenda ja ei hoora niisama, siis see iseloomustab Helene Vetikut ja tema suguvõsa ehk kõige paremini.
Uurisin, kes see Vetik üldse on, ja missuguse hariduse või elukogemuse põhjal tembeldab ta Arnoldit Heinoks. Ja leidsin Õhtulehes kolme aasta taguse uudise „Disainer ja stilist Helene Vetik ning tema kallim Madis Nestor tervitasid 6. juulil perre järelkasvu – paar sai kaksikute Tilda ja Taika vanemateks."
Tore sündmus, aga kaksikutest on tõsiselt kahju: Tildat võidakse hakata norima koolis „dildoks" ja Taikat „täikaks" või „laikaks". Ja ei ole siis vaja hakata süüdistama teisi lapsi sallimatuses ja kiusamises, sest lapsed on lihtsalt siiramad, ja miks mitte naerda mõnede vanemate sellise vaimuvaesuse üle.
Nüüd on selge, miks taolise vaimse tasemega emme ilgub ilusa Heino nime üle. Kuid „sõna on vaba" ja veel on ju olemas Heinz Wilhelm Guderian, Heinz Valk ja „Heinzi" ketšup.
Madis teid võtku, nestorid.
Videouudis sellest, kuidas neeger pildistab Tallinna ühistranspordis oma genitaale, erutas Õhtulehe õrnahingelist kollektiivi sedavõrd, et seal hakkas tulema lugusid „eestlaste rassismist" nagu Putinilt rakette. Politsei millegipärast rõvetsejat ei otsi, kuigi on ju olemas tema selfi, see oleks nii lihtne – võrdle, koge äratundmisrõõmu ja haara kurikaelast kinni.
Aga Õhtulehes avaldati lugu sellest, kuidas Eesti jalgpallifänn küsis midagi neegrilt, mis tõesti on ilmselge rassism (Tallinnas askeldavatelt aafriklastelt ei tohi midagi küsida, nendele võib ainult vastata, silmad maas ja müts kätes). Seda enam et mugavusmigrant ei tulnud siia mitte selleks, et eesti keelt õppida. Aga kituti Eesti jalgpalliliidule, avaldati Õhtulehes segane lugu ja ilmselt kogu toimetus karjus lõunavaheajal aknast „Vabadus Angela Davisele!", taskulambikesed käes.
Kui mina töötasin selles lehes, siis meie Jaanus Betlemi ja ühe kena toimetusenäitsikuga jõime pärast Soome sauna kell 5 hommikul valgete prantslaste jooki šampanjat, istudes valgetel toolidel valge laua taga, kusjuures nende rassistlikke mööbliesemete jalad olid vajunud valkjaskuldse juhanliiva sisse, jalad Läänemere laineharjade poolt paitatud. „Sa magad, mehike, magad…" Ja kümne kilomeetri raadiuses – mitte ühtegi riiakat Makunat või haavatava hingega Pukumbat oma emotsionaalselt ülesköetud lollide valget verd prutadega. Aeg oli õel, ränk nõukogude aeg, aga mälestus jäi puhas ja helge, ning kusagilt juba hakkaski paistma ühistransport nimega Valge Laev, pardal mitte ühtegi oma genitaalide pildistajat… Olime mõlemad Õhtulehe noored lootustandvad isiksused – Jaanus läks sealt poliitikasse, mina – raadiosse ja muusikasse…
Aga tänane Õhtuleht on kuuldavasti hoopis midagi muud. Räägitakse, et seal istub ikka selle lehe hea vaim Tõnis Erilaid, kes juba meie ajal oli uskumatute okulaaride ja vana Hulk Hogani soenguga. Naiseks tal oli eestlaste üks romantilisemaid hääli Helgi, keda, nagu ütles mulle Urmas, lõi Tõnis üle Soosaarelt. „Uskumatult armas punapea. Aga siis on ju Erilaid Soosaarest palju vingem mees," arutles Urmas, kelle jaoks olid naised koos muusikaga alati võrdselt esikohal ja täitsid ta elu. Teaks ta vaid, mille poolt tema tütar Yoko hiljuti riigikogus hääletas, põgeneks Rootsistki edasi Gröönimaale. Shame…
Loomulikult oli ühest „eestlaste rassismist" pajatavast loost Võidupüha ja jaanipäeva künnisel vähe, ja Õhtuleht tegi neid lausa kaks: avaldati ka provokatiivne hala „Eestlanna visati tumedama nahavärviga elukaaslase ja lapsega Tallinna linnaliinibussist välja. Bussijuht näitas neile enne ärasõitu veel keskmist sõrmegi".
Lisatud mingi udune kuvatõmmis bussijuhist, keda tõenäoliselt provotseeriti, aeti närvi, siis filmiti. Tal on parem käsi tõesti püsti, aga sõrmed küll pole eristatavad. Labakäe kohal on üks heledam laik, aga see võib olla ka hiljem tekitatud. Või siis mitte.
„Tallinnas elav noor ema Monica soovis kolmapäeval oma elukaaslase ja tütrega Tallinnas linnaliinibussiga randa sõita. Esmalt ei tahtnud bussijuht peret esiuksest sisse lasta ja näitas enne ärasõitmist veel keskmist sõrmegi. Monica kirjeldab, et algselt ei tahtnud bussijuht neile esiust avada. Järgmisena osutus bussijuhi jaoks probleemiks Monica kolmeaastase tütre kolmekilone jooksuratas. Varasemalt pole see ühelegi bussijuhile probleeme tekitanud," kirjutab Õhtuleht.
Olen ka näinud episoode, kui bussijuht palub täiesti valgetel emadel täiesti valgete meeste ja lastega, lastekärudega või laste tõuksidega, siseneda spetsiaalselt selleks mõeldud keskmisest uksest, sest esiuks viib kitsasse läbikäiku, mis on tavaliselt hõivatud esiuksest sisenevate vanurite ja invaliidide poolt, kellele see ongi mõeldud. Kärud-rattad barrikadeeriksid selle koha, mis on ohtlik. Keskmine uks aga viib otse avarale alale, kus saab lapsevankrit „parkida", rihmadega kinnitada jne.
Mida te ronite oma tõukerattaga esiuksest, mis on mõeldud santidele ja raukadele? Häbi ei ole?
Ja ma ei saa nüüd aru: kui kaaslane oleks mitte tume, vaid valge, siis oleks väidetav väljaviskamine OK? Pealinna liikluskaosega niigi kurnatud bussijuhi närvi ajamine on madal ja ohustab teisi reisijaid. Tema peale kaebamine võib mehe tööst ilma jätta, mistõttu jääks tema pere leivata. Valge pere, valged lapsed, paras neile? Äkki on see tõesti rassism, ainult et „valge keskealise eesti mehe" ehk bussijuhi vastu suunatud rassiviha?
Aga äkki oli see tollesama bussi juht, kus reisija pildistas teiste reisijate nähes oma antratsiidiseid värke?
Ja selline leht veel halab, et tema käibemaksu veidi tõsteti?
Väljamõeldud eestlaste rassismi teemaline kampaania pole juhuslik: loomulikult ei tasu unustada, et Õhtuleht on ammu muutunud piiratud fantaasiaga bulvarileheks, mitte isegi kollaseks, vaid prügimeediaks, kuid taoliselt on tegutsenud ka Delfi ja Postimees: kas on olemas mingi tellimus eestlaste eneseväärikuse mahasurumiseks ja nendes süütunde tekitamiseks? Sest Tallinna linnavolikogu istungitel räägiti sellest, et meie pealinna plaanitakse ehitada uusi kortereid 200 000 „kliimapõgeniku" tarvis.
Eestlased, kes hakkaksid seda ehitama ja „põgenikke" toitma, teenindama ning nende eest tööd rügama, ei peaks ju seda tegema. Kui aga neid süüdi lavastada ja sisendada neile, et nad on aafriklastele midagi võlgu, võib reformierakonna globalistliku valitsuse ülesanne osutuda kergemaks ja ei peagi eestlaste kallale eriüksuslasi ja koeri ässitama.
Valge Laev lõpuks ikka tuli, kuid me lubasime sellele nüüd blackface'i ette maalida.