Rahvusvaenu pärast muretseb ka venekeelne Delfi, kus viimaste aastate jooksul on foorumites ilmunud tuhanded ukrainlasi vaenavad kommentaare, millega õigustati Ukraina ründamist ja ukrainlaste tapmist. Delfi+ juhid ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu ja Urmo Soonvald läks järjekordsesse telesaatesse rääkima seal ausate silmadega mingit pläma sallivusest ja ausast ajakirjandusest, kirjuitab Ivan Makarov.
„Meie rahvas on rahumeelne ja mittekuri. Kaheksasada aastat veetis raketes ja lahingutes" – Venemaa kommunistliku partei juht Gennadi Zjuganov
Täna, emakeelepäeval, kui eestlased mõtlevad ka sellest, kuidas hoida eesti keelt ainsas maailma kohas, kus seda on võimalik teha, lüüakse Eestis hoopis muud häirekella: „Vene maailm on ohus!". Mis siis nüüd saab? „Kohalik vene kogukond on lõhenenud!" Mõelda vaid… Siinsed venetaolised (русскообразные) poliitikud ja dozoorlased ei saagi enam väita, et nad esindavad tervelt neljandikku või kogunisti kolmandikku Eesti elanikkonnast. Unustage see magus vale nüüd ära.
Selgus, et Eestis elab näiteks üle 30 tuhande ukrainlase, keda kohalik venekeelne meedia ja „vene" poliitikud täiega diskrimineerisid. Ukraina inimesi vaikiti maha, nimetades neid venelasteks või venekeelseteks ja tehes nende nimel aastakümneid estofoobseid avaldusi ning toites Kremli eestivastast propagandat. Topiti Ukraina lapsed Vene kooli ja võideldi selle eest, et nad koos Vene ja teistest rahvustest lastega ei õpiks eesti keelt ja vastandaksid ennast Eesti ühiskonnale. Anti lapsed umbkeelse nõukogude inimese Garanža hoole alla, kes juba aastaid irvitab koos Tallinna jätkuvalt kurnava keskerakonnaga Eesti Vabariigi seaduste üle.
Nii hea oli kogu aeg kaebelda: näete, meile tehakse liiga, meid diskrimineerivad Eesti natsionalistid, me ei saa teha karjääri, sest meie pea kohal on стеклянный потолок, mitte selle pärast, et me ei oska meile mittevajalikku ja meid alandavat väikerahva keelt, vaid seetõttu, et me oleme venelased.
Ja siis kuidagi äkki selgus, et ei ole te venelased ühtegi. Et teie hulka on vägivaldselt arvatud teised rahvused, keda vabas ja demokraatlikus Eesti Vabariigis on 30 aastat russifitseeritud. Sest kui õppida eesti keeles, siis sinu enda rahvuslik omapära säilib, kuna keeled ja kultuurid on päris erinevad ja nende piirid on reljeefsed. Kui aga õppida vene keeles, siis näiteks valgevenelased ja ukrainlased märkamatult assimileeruvad nende keelte sarnasuse tõttu.
Kohalikud venekeelsed meediakanalid on samamoodi venestamise tööriistad, sest nii enne 2014. aastat kui ka hiljem on näiteks ukrainakeelne või valgevenekeelne laul kohalikus venekeelses eetris haruldus. Nagu ka Eesti laul, sest nii mõnigi toimetaja ei mõistnudki eesti keelt, rääkimata kuulajatest, kes saatsid sõimukirju, et lõpetage ära, eestlastel on oma raadiojaamad, las seal mängivad oma laule. Ja siis ülemus nõuab letutškal: mängige vene laule! Mängige hästi palju vene laule! Olen aastaid saanud selliseid kirju ja telefonikõnesid minagi.
Kuna Eestisse on tulnud veel 16 tuhat Ukraina põgenikku, tekkis kohalikus „vene maailmas" teatud paanika: no kuidas mingi ukrainafoobist keskerakondlane saab nüüd edaspidigi väita, et ta esindab kõiki mitte-eestlasi? Kuidas võidelda Vene kooli eest, kui sama „õigusega" võib ju võidelda ka Ukraina kooli eest? Ja juba löövad Postimehe ja Äripäeva venekeelsete lisade toimetused häirekella: lähiaastal ei võeta Eesti kõrgkoolidesse vastu vene tudengeid! Ja jälle vassitakse: tegelikult mitte vene, vaid Venemaa omi, ehk Vene Föderatsiooni kodanikke. Jah, „vene kogukonna" juurdekasv „sõbraliku" Venemaa kodanike arvelt veidi pidurdub. Ja ülalmainitud lehtede juhtkondadel on nii häbi, nii häbi Eesti kõrgkoolide pärast, kes panid piduri peale!
Häbenege ikka natuke ka selle pärast, et Vene väed tapavad Ukraina elanikke, nende lapsi ja pommitavad linnade elamurajoone ja külasid, käitudes tõeliste fašistidena – aga ei, ukrainlasi sellises halas tavaliselt ei mainitagi. Oma nahk on tähtsam ja Eestisse põgenenud ukraina naised ja lapsed hakkavad juba ärritama.
„Ukrainas toimuva sõja valguses ilmuvad sotsiaalvõrgustikes aina sagedamini postitused ja kommentaarid, mis kas juhuslikult või meelega ajavad süüd toimuva eest vene rahvale tervikuna, seega soodustades otseselt rahvusvaenu õhutamist ühiskonnas," kirjutas rus.delfi oma mammutartiklis 12. märtsil.
Mõelge: rahvusvaenu pärast muretseb vene Delfi, kus viimaste aastate jooksul on foorumites ilmunud ilmselt kümned tuhanded ukrainlasi vaenavad kommentaare, milles õigustati Ukraina ründamist, ukrainlaste tapmist, keda nimetati valdavalt „ukrosigadeks" ja solvati ning mõnitati õõvastaval kombel, kuid Delfi+ juhid ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu ja Urmo Soonvald läks järjekordsesse telesaatesse rääkima seal ausate silmadega mingit pläma sallivusest ja ausast ajakirjandusest.
Aga ülalmainitud Delfi loos hõivab lõviosa ruumist ikka toosama Maria Jufereva-Skuratovski, kes ei toetanud koos veel üheksa keskerakonna fraktsiooni saadikuga riigikogu avaldust, mis taunis sõda Ukrainas. Pärast seda läks naine Vabaduse väljakule kontserdile Ukraina toetuseks ja nüüd muudkui esineb vene meedias, veendes venelasi selles, et just nendele tehakse liiga.
Nii ka nüüd: vene raamatud, vene kaubad, hallid passid, venelaste madalad palgad, võitlus vene hariduse vastu – kõik läks jälle käiku. Jufereva-Skuratovski väidab, et „Eesti venekeelsetel elanikel on praegu raske" ja et „vanad solvumised kõlavad aina valjemini" ning „ilmselge, et kui praegu isegi antaks kodakondsus kõigile, kes elasid Eestis 1991. aastast alates, siis aastatepikkune solvumine ei kao."
Oma elektoraati kaotada paaniliselt kartev tegelane poetab vahepeal mõne krokodillipisara Ukraina suunas ja siis jätkab vaenuõhutamist ja võitlust konkureerivate eesti poliitikutega: „Ärgem hakakem korraldama nõiajahti. Kohalikud venelased ja nende lapsed ei ole süüdi selles, mida korraldas Putin Ukrainas. On juba selge, et rida poliitikuid haarasid rõõmuga kinni sellest võimalusest hetkeliste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks."
Kes korraldab nõiajahti kohalike Vene lastele? Tapetakse ikka Ukraina lapsi. Seoses Juferevaga tuleb meelde vaid Ippoliidi kultusfraas filmist „Saatuse iroonia": „Milline jälkus, milline jälkus on see teie tarrendis kala!" Kehtib kogu keskerakonna ja selle janitšaride kohta.
Samal päeval ilmus aga üks paljudest ukrainlaste mõrvamise uudistest, milledel on juba oht harjumuspäraseks saada: Kiievi jalgpalliklubi Atlet teatas, et Vene okupatsioonivägede tule all on hukkunud Kiievi jalgpalliklubi Atlet 16-aastane kasvandik Dmitri Jedotšenko ja tema ema Marina. Ema ja poeg langesid evakuatsiooni käigus Kiievi Brovarski regioonis, kus jäid kodust põgenedes kuulirahe alla.
Seda ei ole võimalik kuidagi kommenteerida. Ainult nutta või vaikida. Ja – äkki ma nõuan tõesti võimatut – tunda oma vastutust selle eest, et aastaid on vaadatud viha ja sõda külvanud Venemaa telekanaleid, naerdud väiksemate rahvaste üle, valitud stalnuhhineid, hõisatud „Krõm naš!", kiidetud Putinit ja halvustatud Eesti riiki.
Vaid meie tunnustatud režissöör Aljona Suržikova esines 26. veebruaril ERR-i venekeelses portaalis avaldusega „Mul on häbi kirjutada vene keeles". Seal on muuseas kirjas: „Keel, milles kirjutasid Tšehhov ja Mandelštam, muutus nüüd lõplikult okupantide keeleks… Jah, Putin andis käsu, kuid seda käsku ei täida ju robotid. Hoopis 180 000 sõdurit, nende pered, nende vanaemad, kes vaatavad „Rossija" kanalit. Kõik nad pommitavad Odessat ja Kiievit. Täna sai suur vene keel kogu maailma silmis okupantide keele statuudi…". Aljona Suržikova tunnistas, et Ukrainas toimuva eest vastutab ka tema ise ja ta lapsed, nagu ta vastutab ka Eestis teostatud repressioonide eest.
See oli kohaliku „Vene maailma" jaoks selline šokk, et Aljona esinemist ei mainita mitte kusagil. Vaid möönatakse läbi hammaste, et „mõnel on häbi". Nime ei nimetata, sest kui veel ka Suržikovat kuulutada russofoobiks, siis kelle üle oleks „kogukonnal" üldse uhkust tunda? Pronksiöö marodöörluse järel ütles vaid Vene teatri näitleja Jaroslav Ivaškevitš, et tal on häbi olla venelane. Kohalikud putinistid tampisid teda mutta, aga siis kutsuti Ivaškevitš Venemaa seriaali Jaroslav Tarka mängima. See oli alles šokk!
Kohalikel venelastel oleks viimane aeg aru saada, et nad pole mingid ohvrid, alandatud ega solvatud. Keegi nendest ei soovinud Venemaale minna, vaatamata korduvatele Kremli üleskutsetele ja vastavale riiklikule kaasmaalaste ümberasustamise programmile. Ja tänu sellele ei langegi nende lapsed täna Ukrainas, ise ukrainlasi tappes. Kuid millalgi oleks ju vaja ükskord mõista, et Ivan Krõlovi valm, milles siga sööb tõrusid tamme all ja uuristab samas teda toitva tamme juuri, oli ikkagi just Vene rahvale kirjutatud.
Eile keskpäeval troonis siinse venekeelse meedia edetabelit rus.uudis.net „eesti publitsisti" Eino Ingermani lugu „Эйно Ингерман: Je suis Russe! Я — русский!", kus autor väidab, et „Lääne tsivilisatsioon on maha kärvanud" ja on muutunud „totaalse liberastia mädapaiseks", et „Venemaad ja Vene kodanikke tühistatakse". Autor saadab kõiki, kellele tema venelase olek ei meeldi, kolme vene tähe peale või kuhugi „põhja poole".
Vaatasin, mis väljaandega on tegemist – baltija.eu, mis on täistuubitud Kremli šovinistlikku ja sõjapropagandat ning on sisu poolest „Sputniku" kloon. Siis tahtsin teada saada, kes on „publitsist Eino Ingerman" ja leidsin vaid tema paduputinistlikud eestivaenulikud lood. Siis avastasin juhuslikult vikipeedias sellise figuuri, nagu Kurt Ingerman, kellel on poeg Eino.
Leningradis sündinud Kurt Ingerman asus Tallinna koos okupantidega 1946. aastal ja oli tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse organi Glavlit juht Eesti NSV-s kuni tsensuuriameti likvideerimiseni 1990. aastal. Ta õppis Moskva Ajaloo-Arhiivinduse Instituudis ja enne Glavliti ülemaks saamist oli pikemat aega Partei Ajaloo Instituudi direktor. Tsensuuri tegevuse uurija Kaljo-Olev Veskimägi sõnul on teda iseloomustatud "kuiva, väikese ametnikuhingena, kellele oli kõige tähtsam oma tegusid kindlustada ülemapoolsete lubavate paberitega. Tal olnud veider komme vaidlust lõpetada: mitte just päris salaja, aga poolvargsi magnetofon sisse lülitada. Edasi polnud enam mõtet rääkida – olukord muutus hädaohtlikuks."
Meil Eestis on ikka pinnal Eesti riigi kukutajate ja karistussalklaste järeltulijad – Lauristinid, Rauad ja teisedki. Mille poolest Ingerman neist halvem on?
Mõni ime siis, et Eino Ingerman nimetab ennast demonstratiivselt venelaseks, kuigi venelaste jaoks on see ju tegelikult ränk solvang.
Aga andkem sõna tõelisele vene haritlasele.
Raadiojaam Ehho Moskvõ ja Doždj on hävitatud, kuid tegevus jätkub mingil määral youtube'is. Jätkab ka Nevzorov TV, kus Aleksandr Nevzorov esines kolmapäeval vapustava hinnanguga toimuvale. Siin osa tema poolt öeldust:
„Muidugi on praegu neid, kellel vormimütsid, pagunid ja muu mitte kuidagi ei võimalda teeselda neid lollikesi, kes ei saanud aru sellest, mida nad tegid ajavahemikus veebruar – aprill 2022. a. Jutt ei käi nendest.
Õnneks on Venemaa täistuubitud igasugustest naljakatest inimtühisustest. Need tühisused kiidavad praegu sõda ja toidavad seda oma vaimustunud kiljumisega. Need on artistid, lauljad, saadikud, blogijannad, papid, diplomaadid ja atamanid. Ükski neist ei riski mitte millegagi. Nendele jääb alati võimalus rääkida hiljem, et nad olid hüpnotiseeritud, teeselda lollikesi, keda on petnud režiim.
Kui kõik lõppeb, tuuakse nad kõik tõenäoliselt väljakule. Võib-olla Mariupolisse või Harkivisse. Veristesse ja veel kuumadesse majade ja haiglate ruiinidesse. Nad laaditakse maha bussidelt ja aetakse kokku suurde kohkunud lambakarja. Lasevad paigal tammuda ja ringi vaadata. Ja nende ümber hakkab kokku tõmbuma hämarate nägudega veriste inimeste üüratu rõngas, surnud lapsed kätel. Kõrval nende laste viirastused. Nad isegi ei sülita tühisuste suunas. Ei inimesed ega viirastused. Tühistustelt lihtsalt küsitakse: MILLEKS? Ja mitte keegi ei oska vastata…
Korrata putinlikku valetamist Donbassi kohta oleks juba ebamoodne ja kohatu. Donbassi probleemil oli vähemalt sada lahendamise moodust ilma igasuguse sõjata. Mõttetu sõda oli absoluutselt põhjuseta, see-eest tühisused kindlasti laulavad, niipea kui purustatud majadest hakkab kostma tuttava hümni muusika. Tühisused võtavad viisi kohe üles. Kõik nad laulavad kaasa „veel pole hukkunud Ukraina" – ja, mis on kõige huvitavam, tühisused sealjuures on õudsalt liigutatud. Duumasaadik Dzju hõõrub pisaraid mööda oma punaseid soolatüükaid. Artist Pevtsov kaevub näokesega artisti Šukšina büsti ja, ulgudes, hakkab laulma sinna sisse…
Ukraina Javelinid, põletades tanke, KAMAZe ja soomust, ühtlasi põletasid maha ka tohutu massi Venemaast loodud müüte, müüte selle olevikust ja minevikust. Me kõik oleme praegu elava ajaloo tunnis. Meie klassi koolipingid lõõmavad ja me oleme aheldatud nende külge, ja verine pedagoog peksab, irve näol, meid osutuskepiga vastu käsi ja silmi. See on äärmiselt julm koolitund, kuid teistmoodi selline materjal ei omastugi.
Vaadates tähelepanelikult olevikku, näete te praegu ka minevikku. See on üldjoontes täpselt samasugune, nagu meile näitavad Sumõ, Harkivi, Izjumi ja teiste Ukraina linnade kroonikad. Praegu on väga oluline aru saada, et sellest, mis toimub praegu Ukrainas, on tehtud 99% nõndanimetatud vene ajaloost. See on vürstidest, kangelastest ja suvorovitest loodud müüdi surm. Tollal lihtsalt ei olnud telegram-kanaleid, ei olnud neid kommunikatsioone, mis fikseeriks ja kannaks üle toda mõttetut õelust ja surma, mida on Venemaa alati toonud nendele, kelleni suutis ulatuda. Territooriumite kogumine ei teostu mitte kunagi muul moel, kui üle laipade."
„Vene maailma" tragöödiat väljaspool Venemaad ei eksisteeri. Tsiviliseeritud riikides elavad endised venemaalased läksid sinna sellepärast, et seal on parem ja inimväärikam elu. Selle jätkumise retsept on imelihtne: pidagu lugu asukohariigi seadustest, ärgu laimaku oma head kodu ja seda teile võimaldanud rahvaid ning ärge rõõmustage ja parastage, kui teie fašiseerunud ajalooline kodumaa kedagi jälle pommitab ja tapab.