Eelmisel aastal vähenes Eestis sündide arv 2021. aastaga võrreldes pooleteist tuhande võrra, siseministeeriumis registreeritud 11 588 sündi on selle sajandi ja kogu taasiseseisvusaja madalaim näitaja. Suri 17 245 inimest, niisiis loomulik iive oli 5657 inimesega miinuses. Minu mure on see, et ei riik ega intelligents ei tee märkamaks nende arvude loogikat, kirjutab rahvastikuteadlane Jaak Uibu.
Poolteist aastat tagasi avaldas Postimees minu artikli „Eesti vajab kestmiseks rahvastikubürood". Artikli originaalis oli see sõnastatud Peaministri rahvastikubüroona. Sellise ettepaneku edastasin peaminister Kaja Kallasele 3. mail 2021.
Rõhutasin, et olles teadlikud peaministri ülesannete ja vastutuse suurusest, ei ole nende hulgas tähtsamat riiklikku ülesannet kui põhiseaduslik „… tagada eesti rahvas, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade". Teavitasin, et selle realiseerimine on vahetult peaministri kohustus ja võimalus.
Eesti rahva tulevik ja omariiklus on demograafilise kriisi tõttu ülimalt tõsises ohus. Selle vastu ei ole osatud või suudetud rakendada suunda muutvaid meetmeid, sest poliitikud tavatsevad töötada ikka valimistsüklis lahendatavate probleemidega.
Rahvastikupoliitika on lükatud poliitiliste otsuste ääremaile, kuigi juba kolmkümmend viis aastat tagasi Lennart Meri tähtsustas Loomeliitude pleenumil süstemaatilist rahvastikupoliitikat. Siis oli tänane peaminister kümneaastane ja küllap tal olid teised huvid. Sündis nii, et peaministri ja riigisekretäri allkirjastatud valitsuse korraldus 13.05.2021 „Rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni moodustamine" piirdus koosseisult esindusliku ja tegelikult viljatult kooskäiva organiga sotsiaalministeeriumis. Tema kohustustes ei sisaldunudki tegevust rahvastikutaaste suunal rahvastikukriisi olukorras. Sotsiaalministeeriumis töötab vaid üks demograaf, seevastu võrdsuspoliitika osakonnas on kaheksa ametnikku.
Peaminister Kaja Kallase vastuskirjas 2.06.2021 teavitati, et valitsus langetas põhimõttelise otsuse, et rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni hakkab vedama sotsiaalkaitseminister ning komisjoni eesmärk on rahvastikukriisi lahendamiseks ettepanekute ja sekkumiste väljatöötamine. Et rahvastikupoliitikas väheste kogemusteta valitsus tegi siin vea, seda ennustasime siis ja kinnitame ka täna.
Nüüd poolteist aastat hiljem saame vaadelda ja hinnata komisjoni tegevus. Eelmisel aastal vähenes Eestis sündide arv 2021. aastaga võrreldes pooleteist tuhande võrra, siseministeeriumis registreeritud 11 588 sündi on selle sajandi ja kogu taasiseseisvusaja madalaim näitaja. Suri 17 245 inimest, niisiis loomulik iive oli 5657 inimesega miinuses.
Minu mure on see, et ei riik ega intelligents ei tee märkamaks nende arvude loogikat.
Sünnid 2021 – 13 272; 2022 – 11 588. Sündimus esialgsetes arvutustes moodustas 2022.a. vaid 87,31% sellest, mis ta oli 2021 ja poole sellest, mis ta oli 1985.a. Kes võiks välja arvutada, mitu aastat on antud Eesti riigile eksisteerida sellise sündimuse juures, mis aastaga väheneb üle 12 %. Küsisin nõu selle ala akadeemikult. Ta soovitas pöörduda Ene-Margit Tiidu poole. Loodetavasti prof Tiit avaldab oma arvamuse, mis läbi aastate on olnud alati optimistlik ja ohutunnet vähendav. Sellest on meedia ka kinni haaranud ja tiražeerinud. Seevastu Eesti suurimaid demograafe ajaloodoktor Heldur Palli kirjutas juba 1997. aastal: „Kui me ei alusta kohe rahva taastootmise mõjutamist, siis jätame tulevastele põlvedele niisuguse koorma, millega nad võib-olla toime ei tulegi… On vaja kujundada perekonnad lasterikkamaks ja abielu püsivamaks".
Valimised on poliitikute, teadlaste ja tavarahva elementaarse analüüsivõime lõplikult kustutanud. Seepärast saatsin president Alar Karisele päringu presidendi seisukohavõtust rahvastikukriisis. Vastuse tähtajaks oli dokumendiregistris märgitud 5. aprill. Meenutame, et Jüri Ratas tunnistas riigikogu ees aastal 2013, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas ja tema initsiatiivil seati koalitsioonileppes 2016. aastal rahvastik riiklikuks prioriteediks. Kuhu see prioriteetsus kadus? Valimiste eel seda üles ei korjatud.
Kui riigijuhtimine on usaldatud peaministri kätesse, siis on peaminister kohustatud vastutama rahvastikutaaste eest. Vastutavad ka ministrid, kuid vastutama peab nad motiveerima eeskätt peaminister. Kuidas see õnnestub, seda saab kontrollida rahvastikustatistika mitmete näitajate alusel. Olles ülesannetega üle koormatud, mis peaministri puhul on vist vältimatu, on ainus lahendus tema rahvastikubüroo moodustamine. Praegustel koalitsiooni läbirääkimistel saab Kaja Kallas oma poolteist aastat tagasi tehtud viga parandada.
Põhiseaduse Assamblee liikme Ivar Raigi ettepanek peaministri rahvastikubüroo loomisest leidis toetust Toompea Haridusseminari koosolekul riigikogus 13. juunil 2019. Eeskujuks võiks olla tema arvates Euroopa integratsiooni büroo tegevus, kus ministeeriumide üleseid probleeme arutati ja lahendamist koordineeriti Kõrgemate Ametnike Nõukogu kaudu, kuhu kuulusid ministeeriumide kantslerid või asekantslerid ning vastava ala tippspetsialistid. See ettepanek pidanuks olema ammu koalitsiooniläbirääkimiste laual, nüüd on lahendused uuel ringil aastal 2023. Nii nagu riigikaitses oleks ka see teema erakondade ülene ega jaotuks koalitsiooni ja opositsiooni laotusjoonte järgi.
Uue institutsiooni loomine ei ole muidugi riskivaba. Kas ta hakkab tööle soovitud suunas? Kas õnnestub komplekteerida teda võimekate ametnikega, kes oleksid asjatundjad nii ühiskonna tundmises, demograafias ja poliitikas? Rahvastikupoliitika ülimuslikkus pakub töötajatele liigseid ahvatlusi. On muidugi rahalised raskused, kuid need peaksid olema ületatavad, kui küsimuse all on rahva ja riigi kestlikkus. Büroo efektiivne töö pole mõeldav ilma töötajate isikliku vastutuseta omas valdkonnas. Varasematele valitsustele me ei suutnud peaministri rahvastikubüroo vajadust selgeks teha. Kuid nüüd saame vist särava ja söaka naispeaministri, kellel on võimalus varasemaid tegematajätmisi heastada.
Pikemalt käsitan neid küsimusi äsja ilmunud digiraamatus „Inimloomuse tahumata tahkude tahumine", millele eelnes „Inimloomuse tahumata tahud", 2018. Nad on järjeks raamatule „Perekonnast, kodust, põhiseaduses ja riigist", 2016 ja „Eesti rahvastiku tervisele XXI sajandi künnisel", 2000. Kõik tehtud kättesaadavaks digaris, kuid poliitikud ja peavoolu meedia neid vist ei leia.
Ajaleht Postimees kordab küll igas numbris: „Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade." Seda ei maksa tõsiselt võtta. Millegipärast oli käesolev artikkel Postimehe toimetuses vastamata pikki päevi (kas ka läbi aegade?). Kui koalitsiooniläbirääkimised on läbi, siis saab tark arvamustoimetus vastata, et olete ettepanekuga hiljaks jäänud. Õnneks on ettepanek juba edastatud riigikantseleile, kus tänati.