USA president George W, Bush, kelle juhtimisel käivitati tänaseni kestev sõda terroriga. Foto: Scanpix

Eesti avalikkuses juurdub järjest enam nn “infosõja” retoorika, mida kasutatakse ettekäändena demoniseerida kriitika ja teisitimõtlemine, aga ka ajakirjanduslik konkurents. Ehk tasuks rahuneda ja mõista, et kriitika poliitika suhtes ja erineva maailmavaatega väljaannete olemasolu teeb riiki tugevamaks, mitte nõrgemaks, kirjutab Objektiivi toimetaja Jaanus Vogelberg.

Värskes EPLis on Ekspress Meedia print- ja digilehtede osakonna juht Ronald Viin ilmutanud arvamusloo “Tulgem äärmuslikest ja kallutatud inforuumidest välja”, mis võtab isehakanud infosõdalaste maailmavaate sümptomaatiliselt kokku.

Viin alustab arvamuslugu Makedoonia kuninga Philippos II tsiteerimisega – sõjas olevat vajalik vastase sisemine koherents killustada, et teda oleks lihtsam võita. Kohe saame teada, et just säärase divide et impera poliitikaga tegelevat EKRE. Miks? Esiteks seepärast, et erakond on olnud kriitiline nn “Eesti välispoliitilise joone” suhtes, sh NATO ja ELi suunal.

“Vaenlane” tegeleb aga mitte vaid väliste liitude, vaid ka siseriikliku ühtsuse lõhestamisega. Saame teada, et infosõdurite moraalile on ohtlik näiteks abielureferendum ja kristlik usk ning KAPO ja prokuratuuri mitte piisavalt jäägitu usaldamine.

Kas kõik Mart Helme ministri positsioonilt tehtud väljaütlemised on olnud mõistlikud? Võib rahulikult öelda, et ei ole – minister esindab valitsust ja riiki. Ka valitsuse vahetuse kohta termini “riigipööre” kasutamine on selge hüperbool. Hoolimata sellest, kui tugevad on emotsioonid, ei peaks väljaütlemistega liiale minema.

Aga Viin ei peatu poliitikute juures. Loo lõpus teatab ta, et inimestel, st infosõduritel on aeg “astuda välja äärmuslikest ja kallutatud Facebooki gruppidest ja inforuumidest”. “Tarbige rohkem mitmekülgset informatsiooni ja taastage analüüsivõime,” vannutab ta lehelugejaid, ähvardades vastasel juhul saabuva pohmelliga.

Sellise üleskutse tõlge infosõja uuskeelest kõlab järgmiselt — ärge lugege, palun, meie konkurente, sh Objektiivi. Lugege Ekspress Meedia väljaandeid, sest meil on vaja raha teenida. Meie anname teile head ja tasakaalustatud infot, nemad viivad teid eksiteele. Sellises väites on muidugi oma tõde – Ekspress Meedia pakub lugejatele vägagi laia spektrit uudiseid kuulsuste bikiinipiltidest poliitikaanalüüsideni välja.

Ärilises konkurentsis ei tohiks aga mingitest piiridest siiski üle astuda. Punane joon läheb sealt, kus konkurenti üritatakse esitada mitte isegi patsifistliku, vaid otseselt nn “vaenlast abistava” jõuna väidetavas “sõjas”, mida keegi välja kuulutanud pole.

Viimasel ajal olen hakanud endamisi mängima teatud bingo-stiilis mängu. Iga päev Delfi esilehte avades üritan kokku lugeda, mitu infosõja žanri kuuluvat lugu on täna avaldatud. Tegemist on täiesti uue žanriga, mida minu ajakirjandusinstituudis õppimise aegadel veel ei tuntud.

Sinna hulka kuuluvad näiteks lakkamatud intervjuud erinevate “valdkonna ekspertidega”, kaudsete tõendite alusel tehtud resoluutsed väited naaberriigi sisemiste arengute kohta – ja loomulikult “sisevaenlaste” tuvastamine. Kokkuvõtvalt – pidev hirmu ja ärevuse õhutamine. Kui mõne kuu eest oli selliseid lugusid keskmiselt veel 1-3 päevas, siis viimasel ajal on neid tihti juba 5-7. Muidugi teevad sama ka teised väljaanded, aga Delfi/EPL tasemeni pole veel keegi küündinud.

Olukorrale paralleeli otsides mõtlesin esmalt pidevas de facto sõjaseisukorras elavale Iisraelile. Kohe taipasin aga, et võrdlus pole õige – Iisraelis eksisteerib sõnavabadus ja tugev sõltumatu, sh liberaalne meedia, näiteks väljaanne Haaretz. Täpsem oleks olukorda võrrelda USAs vahetult pärast 9/11 sündmusi vallandunud üleüldise paanikaõhkkonnaga. Mäletatavasti teatas president Bush toona, et kõik, kes pole meiega, on meie vastu, ja käivitas “sõja terroriga”, mis kestab siiani.

Sõda terroriga on algusest peale kritiseeritud kui amorfset ja lõppematut – ei saa ju kunagi garanteerida, et iga viimnegi kui Afganistani kitsekarjus ja Pariisi kolmanda põlve immigrant on permanentselt deradikaliseeritud. Nii saab lõppematult õigustada ka isikuvabaduste piiramist. Näiteks kehtestati USAs paanikas rahva vaikival heakskiidul ülikiirelt tänini jõus olev iroonilise nimega nn Patriot Act ehk patriootide seadus, mis võimaldas muuhulgas lihtsamalt pealt kuulata riigi enda kodanikke.

Infosõda, tuntud ka kui neljanda generatsiooni sõda, ületab aga oma abstraktsuses ja kõikehõlmavuses isegi terrorivastase sõja. Terroristide puhul on vähemalt üldjoontes teada, kust nad tulevad, ja poliitkorrektsuses järeleandmisi tehes saab neid ka väliste tunnuste alusel profileerida. Infosõjas on aga reetur või “vastase võitleja” potentsiaalselt iga isik, kes julgeb kritiseerida ükskõik millist aspekti valitsevas sise- ja välispoliitilises konsensuses.

Isiklikult olen näiteks NATO suhtes vägagi toetaval seisukohal – miks ma ei peaks olema? Ma ei soovi, et minu koju paigutataks mingis alternatiivses tulevikus kusagilt Kesk-Venemaalt pärit sõdurid. Küll aga ei saa ma aru, miks peaks tegu olema organisatsiooniga, mille eksisamme justkui kunagi kritiseerida ei tohi. Kas see teeb NATOt kuidagi tugevamaks? Kahtlen sügavalt.

Samuti ei saa ma hästi aru, kuidas teeks Eestit tugevamaks see, kui siia tuua elama märkimisväärne kontingent isikuid, keda meie ühiskonda realistlikult lõimida ei õnnestu. Või kuidas peaks rahvusliku ühtekuuluvustunnet suurendama see, kui ühe erakonna valijad matsideks sildistada ja nad vaikima sundida.

Olukord meenutab seda, kui mingi ettevõtte juht asuks sisekliimat ja majandustulemusi kritiseerivaid alluvaid süstemaatiliselt vallandama. “Nad on konkurendi agendid, ma tean küll, nägin neid kohvikus omavahel rääkimas – meil läheb kõik väga hästi!” teatab juht koosolekul – ja need, kellel on pangalaen kaelas, noogutavad viisakalt. Kõik on justkui hästi.

Aga ei ole hästi. Kui täna õnnestub jõumeetodite ja ähvardamisega luua illusoorne baaskonsensus, surume me reaalsed probleemid lihtsalt pinna alla. Avatud ühiskondlik debatt, mis võib küll olla ebamugav ja pingeline, muudab pikemas perspektiivis riiki tugevamaks. Infosõdalastel tasub aga meenutada Nietzsche aforismi: “See, kes võitleb koletistega, olgu ettevaatlik, et ta nii ise koletiseks ei muutuks. Ja kui vaatad liiga kaua sügavikku, vaatab sügavik ka sinusse.”