„Kui teadus tõstetakse püünele, et asendada sellega poliitilist otsustamist, võetakse teaduselt ära tema hädavajalik printsiip, kahtlemine," kirjutab Jakob Hayner Die Weltis Saksa Teaduste Akadeemia Leopoldina liikme Peter Strohschneideri raamatut „Tõed ja enamused. Autoritaarse teaduslikkuse kriitika." tutvustades.
On siis koroona- või kliimakriis, nüüd peaks inimkonna päästma üks kõrgeim olend, teadus. Parooliks on „Follow the Science! – Järgi teadust!" Kuid millist teadus peab järgima – ja kuhu? Peter Strohschneider nimetab „teaduslikkuse aktivismi" sotsiaalseks poosiks, mis omistab teadusele sotsiaalse staatuse, mis ei talu ühtegi vastuväitmist ja ei taha midagi teada vigade metoodilisest käsitlemisest ning sellest tulenevale tagasihoidlikkusele seoses tegutsemissoovitustega. See on väga tõsiste tagajärgedega areng.
Selge argumentatsiooni ja kaine pilguga vaatleb Strohschneider pea kahesajal leheküljel mõningaid teaduse ja poliitika eksimusi, mis on viimastel aastatel muutunud lausa endeemiliseks. 1955. aastal sündinud Strohschneider on eriala poolest küll kirjandusteadlane, kuid on olnud ka pikaaegne Saksa Teadusnõukoja (ei ole seotud koroonaga) ja Saksa Teadusuuringute Ühenduse esimees, lisaks sellele Saksa Teaduste Akadeemia Leopoldina liige. Lühidalt: siin räägib meile teadusest inimene, kellel on sellest väga sügav ja isiklik teadmine.
Strohschneideri raamatu pealkiri on „Tõed ja enamused. Autoritaarse teaduslikkuse kriitika". Strohschneider nimetab „Follow the Science"-poosi teadusliklikuks, tuletus sõnast teaduslik (seda on keeruline saksa keelde ümber panna – wissenschaftistisch wissenschaftlich asemel), mis tunnistab ainult fakte, kuid mitte ühtegi tunnetus- ja teisi teadusprobleeme, vaid ehitab üles erandlikult alternatiivitult mõjuva käitusmissurve. Me näeme seda selliste grupeeringute juures nagu „Scientists for Future" või inimeste juures, kes nagu [Saksa tervishoiuminister] Karl Lauterbach muutusid Twitteri trollidest ministriks.
Praegune tervishoiuminister nõuab oma 2022. aastal ilmunud raamatus „Enne, kui on hilja" teadusele „Suures transformatsioonis" juhtivat rolli. „Me peame julgema rohkem teadust järgida," võtab Lauterbach aluseks Willy Brandti kuulsa üteluse. Brandt rääkis aga demokraatiast ja tahtmisest „peame" asemel. Milline oleks tegelikult teaduse roll selliste inimeste juures nagu Lauterbach? Tõeministeerium, mis käsib „Lõpp diskussioonile!"? Platoni teoses „Riik" („Politeia") toodud seisuste riik?
Kui teadus tõstetakse esile, et asendada sellega poliitilise otsuse tegemist, siis võetakse teaduselt ära hädavajalik kahtlemise printsiip. Siis käib alla ka poliitika koos hädavajalike vastasseisudega väärtusotsustes. Demokraatias ei saa poliitilist võimu ekspertidele üle anda, sest nende ekspertiisid ei ole poliitilises protsessis suurema kaaluga kui iga üksiku kodaniku sõna. Dramaturg Friedrich Dürrenmatt sõnastas selle oma kuulsas lavastuses „Füüsik" järgmiselt: „Füüsika sisu läheb korda füüsikule, füüsika mõjud aga kõikidele inimestele. Mis kõikidele korda läheb, seda saavad ka ainult kõik lahendada."
Strohschneider näitab täpselt, et poliitika teaduslikustamine viib kokkuvõttes teaduse politiseerimisele ning lõpuks ka teadusest teaduse ja poliitikast poliitika eemaldamise. Kuid mitte ainult selle. Selle taga peitub veel 21. sajandi uus ideoloogiline konstellatsioon: Strohschneider nimetab Lauterbachi lavastust „poliitika ja võimu varjamise poliitiliseks strateegiaks", mis annab teadusele Carl Schmitt'i lähenemist aluseks võttes uue suverääni staatuse. „Sellise kliima-schmittismi valitsemise põhiprintsiip on eelpoliitilise tõeomamise võim." Strohschneideri sõnul ähvardab meid „teaduskraatia". Tegelikult on sotsioloog Philipp Staab juba oma raamatus „Kohandumine" nõudnudki tehnokraatiat, kuna kliimakatastroof ei jäta meile ühtegi muud valikut. See on üks näide poliitikast, mis ei tunnista alternatiive ja see on aina levinum.
Huvitav on see, millise poliitiku Strohschneider Lauterbachi totalitaarsusele vastandina esile toob, nimelt [rahandusminister] Robert Habecki roheliste parteist. Oma raamatus „Siit mujale" on ta visandanud demokraatia politiseerimise, mis ei keskendu eelnevatele poliitilistele tõdedele, vaid on eriliselt vastu „kliimatotalitarismile". Habeck formuleerib vaatenurga, et iga absoluutsuse taotlus esineb kaasaegses ühiskonnas vaid siis, kui sellega tahetakse elimineerida selle ühiskonna spetsiifiliselt kaasaegset: refleksiivsust, seega teadmist teadmise ajaloolisest suhtelisusest.
Kooronaajast saadik on teadlaste poliitikatööstusesse kaasamisega levinud üks teaduse kontseptsioon, mis ei hooli mitmepalgelisusest ega algupära otsimisest, vaid mis fetišeerib oletatavaid fakte („Viirus ei diskuteeri!"). See on vaid üks paljudest katsetest immuniseerida poliitika ja teaduse kombineerimist kriitika vastu.
Viimaks pühendab Strohschneider leheküljed koroona ajast aina tulisemaks muutuvalt „teadussõjale", kus autoritaarne teaduslikkus koos selle rünnakuga teaduslikule pluralismile ja poliitilisele vaidlusele kutsub esile suured vastujõud.
„Wahrheiten und Mehrheiten. Kritik des autoritären Szientismus." Peter Strohschneider
Tõlkis René Allik