Härra Roman Toi XXVI üldlaulupeol, 6. juuli 2014. Foto: Scanpix

7. mail 2018 lahkus meie seast 101 aasta vanuselt tunnustatud helilooja, dirigent, organist, muusikapedagoog, üldlaulupeo üldjuht, laitmatu härrasmees ja suure hingega inimene härra Roman Toi. Oma järelehüüdes meenutab lahkunut Objektiivi toimetaja Martin Vaher.

Kohtusin härra Roman Toiga vaid korra, 2006. aasta suvel üliõpilaskorporatsioonis Vironia, mille liikmed me mõlemad toona olime, kui ta oma 90. juubelipidustuste raames taas kodumaad väisas. Kuigi meie kohtumine oli võrdlemisi põgus, jättis see minusse noore üliõpilase ja "rebasena" kustumatu mulje. Kõige enam avaldasid mulle muljet tema piiritu elurõõm, nooruslik energia, väärikus ja härrasmehelik šarm, mis kõik temast koheselt välja kiirgasid, kui ta ruumi sisenes. Pärast viisakat tutvumist sattusime laua taha kõrvuti istuma ning iga koosviibitud hetkega minu lugupidamine tema vastu aina kasvas. Õnneks tundus, et meie sümpaatia on vastastikune. Lisaks kõigele muule avaldas mulle härra Roman Toi juures suurt muljet ka tema sügav erudeeritus, terane mõtlemine ning fenomenaalne mälu, mis vaatamata kõrgele eale ei näidanud üles mingeid halvenemise märke. Kuigi sellest kohtumisest on varsti möödas juba peaaegu 12 aastat, on mul siiski väga selgelt meeles mõningad humoorikad seigad ja ka olulised õpetussõnad, mis ta mulle toona isalikult eluteele kaasa andis.

Esiteks soovitas ta kõigil noortel meestel kaitseväeteenistuse läbida, kuna nii head võimalust enda füüsilise tervise eest hoolitsemiseks ei tule ühe mehe elus ilmselt enam kunagi ning iga nooruspõlve treeninguaasta kogub vanaduspõlve jaoks väärtuslikke protsente ning nentis, et ta elab hetkel ka ise veel nendest noorusajal sõjaväes teenitud protsentidest. Ühtlasi meeldivad ka daamidele sõjaväes käinud mehed, kuna nad oskavad suurepäraselt käske täita: "Just nii! Teen nii, nagu proua soovib," naljatas ta.

Enne lahkumist soovis ta anda mulle veel ühe väärtusliku õppetunni selle kohta, mida tähendab olla juht. Selleks võttis ta kaelast oma violett-must-valge värvilindi ning asetas selle sirgelt enda ette lauale ning palus mul seda tähelepanelikult vaadata. Seejärel hakkas ta seda tagantpoolt lükkama, nii et see oma vormi kaotas ja loogeldes laiali valgus. Seejärel sättis ta värvilindi uuesti sirgu ning tõmbas seda eestpoolt, nii et see oma kuju säilitades sujuvalt mööda lauda edasi liikus. "Vaata, nüüd sa mõistad, milline on juhi roll. Juht peab alati minema ees ja juhtima isikliku eeskujuga, siis talle ka järgnetakse. Kui üritatakse aga juhtida tagantpoolt, ilma autoriteedita, siis on tulemuseks lihtsalt kaos." Sellega oli kõik oluline öeldud ning minu lühikene, lihtne ent ülimalt väärtuslik õppetund lõppenud.

Kuna seltsivend Toil, nagu korporantidel on kombeks üksteist kutsuda, oli ees veel üks juubelipidustustega seotud kohustus, vist juubelinäituse avamine, kui ma õigesti mäletan, siis palus ta mind, et aitaksin tal ukseni kõndida. Võtsingi tal seepeale käest kinni ning saatsin ta vapisaali läveni, kus meie vestlus aset oli leidnud. Seejärel andis ta mõista, et saab edasi ka oma ustava jalutuskepi abil hakkama. Kui oli aeg hüvasti jätta, valdas mind aga teatud kimbatus; kuna üliõpilaskorporatsioonides on kombeks üksteist sinatada, siis oleksin pidanud ka tema poole sellises familiaarses vormis pöörduma, kuid kuna härra Roman Toi näol oli siiski tegemist niivõrd väärika ja austusväärse härrasmehega, seda nii oma karakteri, saavutuste kui ka vanuse poolest, siis ütlesin talle ikkagi: "Oli suur rõõm teiega kohtuda." Selle peale vaatas ta mind aga koheselt heatahtliku ent tungiva pilguga, mis on mulle siiani mällu sööbinud, andes selgelt mõista, et mul on võimalus end veel kiiresti korrigeerida. "Oli suur rõõm sinuga kohtuda," parandasin end kähku. Seejärel ilmus ta palgesse talle iseloomulik sõbralik naeratus ning ta vastas samaga. Sellega lõppes ka meie esimene ja viimane kohtumine, mida võiksin pidada õnnelikuks juhuseks, kui ma juhustesse usuksin.

Hüvastijätuga ei kadunud minu hingest aga see nooruslik õhin, mille meie äsjane kohtumine esile oli suutnud kutsuda. Pärast härra Roman Toi lahkumist tormasin justkui rõõmuküllases joovastuses läbi ülikoolilinna kohtumisele oma toonase kallimaga, kellele ei jäänud minu muutunud hingeseisund sugugi märkamata ning kellele tundus minu ebaharilik entusiasmipuhang üsnagi eriskummalisena. Selgitasin talle, et sain äsja justkui ilmutuse osaliseks ning et see ilmutus avaldus mulle ühe vanema härrasmehena, keda ma just kohanud olin ning seisnes eelkõige selles, mida see härrasmees minu jaoks kehastas: inimeseks olemise ideaali. Kuigi praeguseks on selle ideaali minu elus hõivanud Kristus, kätkes härra Roman Toi isik endas mitmeid iseloomujooni, mis kristlikule ideaalile minu hinnangul väga lähedale küündisid. Ütlesin oma toonasele kallimale, et sooviksin niivõrd väärikasse ikka jõudes, juhul kui Jumal mulle selleks aastaid annab, olla sama elurõõmus ja elujanuline, parimas mõttes lapsemeelne ehk siis siiras, hingeliselt rikkumata ja vähimagi kibestumiseta, aga ühtlasi ka väärikas ja väljapeetud härrasmees, huvitav ja tähelepanelik vestluskaaslane ning lihtsalt meeldiv ja šarmantne inimene. Nägin toona härra Roman Toi isikus, et sellist hingeseisundit ja meelelaadi on võimalik saavutada ning sellisena kehastas ta minu silmis väärt ideaali, mille poole pürgida. Olles küll sellest ideaalist endiselt väga kaugel (Kristuse ideaalist rääkimata), jätkan ma tema mõjutusest kantuna siiski oma pürgimust, mis meie ammuse kohtumisega alguse sai.

Muljetavaldavate saavutuste kõrval muusika vallas oli ta minu jaoks aga eelkõige erakordne hing ja tõeline vanakooli härrasmees, kelle sarnaseid kohtab tänapäeval ülimalt harva – tõeline rariteet oma epohhist ning suurkuju nii muusiku kui inimesena. Oli suur rõõm ja au Sinuga kohtuda. Requiescat in pace.