Eesti viimase aja hariduspoliitilistest suundumustest võib välja lugeda riigi soovi haarata ohjad tugevalt enda kätte ja eirata lapsevanemate põhiseaduslikku õigust otsustada oma lapse hariduse üle. Või õigemini panna selle õiguse realiseerimine senisest enam sõltuma vanemate rahakotist.
Kool "sirutab käe vanemate rahakoti järele"
Aasta alguses sai riigikontroll ülesande uurida üldhariduskoole, kus hariduse mitmekesistamiseks ja kooli eripära selgemaks väljakujundamiseks oli leitud erinevaid vorme kaasata lapsevanemate raha, eesmärgiga välja selgitada taolise tegevuse sobivust tasuta põhihariduse põhimõttega. Audit tõi päevavalgele nii mõnegi probleemi, kuid koolidele esitatud küsimustes ja vastuste põhjal valminud eelnõus oli lapsevanemaid käsitletud passiivse osapoolena või koolide manipuleerimise objektina, mitte subjektina, kellel on soov ja tahe oma lapse hariduses kaasa rääkida; laste huvid olid aga täiesti kõrvale jäetud.
Mitmes koolis on huviharidus (ja huviharidus on Eestis paraku tasuline, olgu tegu munitsipaalse või erahuvikooliga) integreeritud ühtsesse tunniplaani üldharidusega. See annab lastele mitmekülgsemad arenguvõimalused, samas on koolil võimalik laste käekäiku terviklikult jälgida ja koormust optimeerida. Sellise õppetöö korraldusega on tavaliselt rahul ka vanemad, sest laste päev on sisustatud ühes kohas ja pole vaja korraldada logistikat laste eri huvikoolidesse transportimiseks. Siiani on tundunud, et kasulik on see ka avalikkusele, sest koolimajad on tegevusega täidetud õhtutundideni.
Riigikontroll aga sõnastas: "Õppetöö korraldus näitab, et koolil on kindel soov, et õpilased tasulises huvihariduses osaleks." Sellest lähtudes väitis õiguskantsler Ülle Madise oma ettekandes riigikogule, et koolides läbiviidav huvitegevus on lapsevanemale vaid näiliselt vabatahtlik. Ajakirjandus lisas sellele veelgi värvi, kujutades koole saagiahnelt oma kätt vanemate rahakoti järele sirutamas. Mõistatuseks jääb, mis (majanduslik?!) huvi võiks koolil veel olla peale selle, et vastata vanemate ootustele, et nende lapse päev oleks täidetud mõtestatud tegevusega pedagoogilise järelevalve all, selle asemel et hulkuda tänaval või veeta aega internetis. Aastaid on hariduses kestnud olukord, kus rahalised võimalused jäävad kaugele maha visioonidest, milline võiks olla lapsele hea arengukeskkond. Ärksamad koolmeistrid, kes on sellele probleemile püüdnud koos lapsevanematega lahendusi otsida, on ajakirjanduse abiga nüüd külge saanud "skeemitajate" sildi.
Loomulikult tuleb koolil tagada, et perekond saaks lapse haridusvõimalused vabatahtlikult valida ning ükski laps ei jääks huviharidusest eemale majanduslikel põhjustel. Viimast on aga just ühe kooli raames kergem saavutada, sest peresid tuntakse. Näide elust: linna finantsosakond saadab lapsevanemale inkassoähvarduse huvikooli tasumata õppemaksu pärast. Ametnike jaoks on tegu impersonaalse võlglasega, koolis aga teatakse, et tegemist on üksikvanemaga, kes kasvatab puudega last, kellele muusikaõpingud on toiminud rehabilitatsioonina ja kiirendanud märgatavalt arengut ka üldõppes. Tänu solidaarsuspõhimõtte alusel toimiva vanemate kogukonna toetusele saab kooli juurde moodustatud mittetulundusühing maksta majanduslikes raskustes perele toetust, et laps saaks munitsipaalses huvikoolis jätkata.
Majandusliku heaolu kasvades on üha enam lapsevanemaid valmis korraldama heategevuslikke projekte, et aidata koolidel remontida klassiruume, osta õppevahendeid, sisustada käsitöökodasid, finantseerida õppekäike jm. Materiaalsest abist tähtsam on seejuures põhimõte kujundada lastes ja ühiskonnas hoiakut mitte nõuda kõike riigilt, vaid vaadata, mida endal on võimalik ära teha. See mõtteviis on olnud kodanikuühiskonna alus. Nii riigikontrolli kui õiguskantsleri arvates peaks aga kõiki koolide eripärast tulenevaid haridusvõimalusi finantseerima kohalik omavalitsus või riik. On põhimõtteline küsimus, kas peaksime lastes kasvatama mõtteviisi, et kõigi meie vajaduste eest hoolitseb Suur Vend.
Mõistlik oleks jätta vanematele nende õigus panustada oma lapse haridusse (ja kel rohkem võimalusi, ka teiste laste haridusse – neid inimesi on üha rohkem) ning suunata avalik raha sinna, kus seda kõige rohkem vaja. Ka õiguskantsler tõdeb oma ettekandes: "Samuti tagavad maailma parimad haridussüsteemid selle, et ressursid ja rahastamine jõuaksid õpilasteni, kes seda kõige rohkem vajavad, mitte aga nendeni, kel seda sugugi tarvis pole." Selle asemel, et kogu süsteem üksikute kuritarvituste tõttu hävitada, tuleks välja töötada mehhanism, millega kontrollida, et koolid ja nende juurde asutatud ühingud järgiksid põhimõtteid, et lapsevanemal peab olema õigus keelduda kooli pakutavatest lisavõimalustest, aga ükski laps ei tohi neist ilma jääda majanduslikel põhjustel.
Eliitkoolide kaotamine ei paranda teiste koolide olukorda
Oma uuringu põhjal kirjutatud artiklis (K. Põder, T. Lauri, "Kui avalik sektor käitub nagu erasektor: Tallinna koolivaliku kihistav mõju", Riigikogu Toimetised nr 27/2013) väidavad TTÜ teadlased, et teatud koolide õigus valida lapsi ja teatud taustaga laste suurem tõenäosus neisse koolidesse pääseda tekitab ebavõrdsust, mis ei käi kokku ühtluskooli põhimõtetega.
Eliitkool ei ole kindlasti igale lapsele sobivaim arengukeskkond, kuid autorid ei ole suutnud eelarvamustevabalt süveneda lapsevanemate koolivaliku põhjendustesse. Sellest annavad märku suured üldistused (eliitkoolide kasuks otsustavad vanemad vaid edukultusest ja kooli prestiižist ajendatuna) ja emotsionaalsed seisukohavõtud nagu "pole teada ka ametlikku hariduspoliitilist seisukohta, miks vajab Tallinn käputäit koole, kes lapsi valida saavad." Mitte Tallinn ei vaja eliitkoole, vaid lapsevanemad, ja seda palju mitmekesisematel põhjustel kui edukultus.
Kahtlemata on igakevadine koolikatsete ralli emotsionaalselt kurnav nii lastele, vanematele kui koolidele, samuti ei näita 7-aastaste laste "testimine" alati nende tegelikke võimeid. Kuid eliitkoolide katsete keelamine ei lahenda probleemi – see ei too kaasa teiste koolide taseme tõusu ega taga ka suuremat õiglust. Eliitkoolidesse võivad praegu küll eelkõige sisse saada kõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga perede lapsed, kuid lapsi ei valita siiski sotsiaalmajandusliku tausta järgi. Nii võib reaalkooli õppima pääseda ka Lasnamäe töölisperest pärit nutikas poiss. Reaalkooli piirkonnakooliks muutmine ei suurenda selle poisi väljavaateid kohtuda inspireeriva füüsikaõpetajaga, küll aga suureneks see tõenäosus, kui riik suudaks tagada, et igasse kooli jätkuks inspireerivaid füüsikaõpetajaid. Koos sellega kaoks iseenesest ka ebanormaalne tung kesklinna koolidesse. Tasalülitamine ja unifitseerimine aga ei too kaasa muud kui stagnatsiooni.
Riik võiks erakoole näha partnerina
Ka erakooliseaduse muutmiseelnõuga kavatsetavad muudatused ei teeni väljaöeldud eesmärke, vaid vastupidi, kallutaksid ühiskonda suurema kihistumise suunas.
2011. aasta otsus, millega riik pani kohalikule omavalitsusele kohustuse toetada erakoolide tegevuskulusid, muutis reaalseks paljude inimeste ammuse unistuse – luua nn kogukonnakoole. Nelja aastaga on asutatud 13 uut erakooli, neist 6 kristlikku kooli, mitu Waldorf-kooli jne. Tänu riigi toetusele on suudetud neis koolides õppemaksud hoida madalad, vajadusel tehakse soodustusi ja vabastusi, sest neisse ei koondu pered mitte majandusliku staatuse, vaid maailmavaate või pedagoogiliste põhimõtete alusel. Kogukonnakoolide olemasolu annab vanematele võimaluse realiseerida oma põhiseaduslikku õigust otsustada lapse hariduse üle ja kasvatada lapsi vastavalt oma tõekspidamistele. Eesti on ühinenud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga, mille lisa artikkel 2 ütleb, et riik peab "austama vanemate õigust võimaldada lastele oma usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus." Kindlast maailmavaatest lähtuva hariduse pakkumine ei pea olema riigi ülesanne, kuid riik peaks looma tingimused, et selliseid koole saaksid luua lapsevanemad, kogukonnad ja kodanikeühendused. Et selliste koolide järele on suur ühiskondlik tellimus, näitab tõsiasi, et kõigisse neisse soovitakse panna rohkem lapsi, kui koolid ruumipuuduse tõttu vastu võtta suudavad.
Niisiis ei vasta tõele erakooliseaduse muutmiseelnõu seletuskirja väide, et 2011. aasta seadus ei mõjutanud valikuvõimalusi hariduses. Kavatsetav seadusemuudatus, millega jäetakse erakoolide tegevuskulud KOV-ide meelevalda, paneb raskesse olukorda just kogukonnakoolid, kelle tegevus pole suunatud majanduslikule eliidile ja kes ei saa seetõttu õppemakse nii palju tõsta, et ära majandada. Selles kontekstis on eriti irooniline, et pärast mitmeid kohtumisi erakoolide katusorganisatsioonidega ja paljude erinevate osapoolte kirjalikke ettepanekuid tegi haridusministeerium eelnõusse paranduse, mis lubab erakoolidel kahel järgmisel aastal õppemaksu tõsta rohkem kui 10%.
Riik, kelle eesmärgiks on saavutada ühtlaselt tugev ja mitmekesine haridussüsteem, võiks erakoolides näha partnerit. Kui erakoole käsitletaks haridussüsteemi osana, siis selguks, et erakoolid toovad süsteemi juurde nii raha kui innovatsiooni. Mitmed hästitoimivad erakoolid on asutanud maapiirkondadesse filiaale, mille toimimist subsideeritakse. Erakool oma kogukondlikkuse ja intiimse keskkonnaga sobib hästi uute haridusmudelite katsetamiseks (näiteks erivajadusega õpilaste integreerimisel tavaklassi), samas on erakoolil tugev motivatsioon pälvida ja hoida vanemate usaldust, mis tagab kõrgendatud vastutustunde. Erakoolidel on oluline roll ka positiivse konkurentsi tekitajana riiklik-munitsipaalsele koolivõrgule, sundides koole rohkem tegelema oma eripära väljakujundamisega. Eelkõige aga võimaldavad erakoolid vanematel realiseerida oma põhiseaduslikku õigust valikuvabadusele laste hariduse üle otsustamisel. Erakoolide tegevuskulude arvelt saavutatud kokkuhoid on väike (sellega ei tõsta õpetajate palka isegi 1%), otsuse tegelikku mõju lastele, peredele, regionaalarengule ja vabale kodanikuühiskonnale ei ole aga igaks juhuks isegi püütud uurida.
Õiguskantsler juhib oma ettekandes tähelepanu olulistele valupunktidele Eesti haridussüsteemis: laste võimete arendamisega ei tegeleta piisavalt; ei koostata individuaalseid õppekavu ega rakendata tugimeetmeid; 30 õpilase ees seisab üks õpetaja, kes peab korraga toime tulema nii vähem võimekate järeleaitamise, käitumisprobleemide kui eriandekatega; on loodud küll võimalused väikeklassideks ja individuaalõppeks, kuid koolidel puudub tihti pädevus raskete lastega toimetulekuks. Mõistetamatuks jääb, miks nende probleemide lahendamise asemel on alustatud toimivate süsteemide lammutamist.
Riigil koos omavalitsustega tuleks välja töötada laste varase diagnoosimise süsteem (Soomes selgitatakse laste erivajadused välja juba 2-3-aastaselt, nii et kooliikka jõudes on leitud talle sobivaim kool ja õppekorraldus), koolitada õpetajaid ja koolijuhte, et suudetaks aidata erivajadustega, sh eriandekaid lapsi, väärtustada ja toetada õpetajate, aga ka koolijuhtide tööd – et initsiatiivi eest ei karistataks, vaid parimad praktikad leiaksid laiemat rakendust.
Hariduses on lammutada kerge, ülesehitamine nõuab aga aastaid. Praeguste, enamasti lapsevanemate initsiatiivil loodud võimaluste hävitamine ei too kaasa võrdsemaid võimalusi, vaid suurendab hariduslikku kihistumist, sest vabadus otsustada oma lapse hariduse üle jääb vaid jõukama osa privileegiks.
Artikli lühendatud versioon ilmus 21. oktoobril ajalehes Eesti Ekspress