Hiina Rahvavabariigi juht Xi Jinping õnnitlemas mereväelasi Hiina esimese ise ehitatud lennukikandja Shandongi pardal selle kasutuselevõtu tseremoonial 17.12.2019. Foto: Scanpix

Globaalsete poliitiliste riskide haldamise konsultatsiooniettevõtte John C. Hulsman Enterprises rajaja John C Hulsman kirjutab portaalis CapX, kuidas Lääs, kui see ei taha vabatahtlikult Hiina kommunistide alla heita, peab Pekingile palju jõulisemalt vastu hakkama.

Tänast geopoliitilist olukorda on väga tabavalt kirjeldanud 20. sajandi alguses tegutsenud geopoliitika strateeg Nicholas J. Spykman.

“Välispoliitika kõige põhimõttelisem mõjur on geograafia, sest see on kõige jäävam.”
Nicholas J Spykman: The Geography of Peace, 1944

Unustatud geenius

Geopoliitika strateeg Nicholas J. Spykman on tänamatult varju jäänud üks kahekümnenda sajandi oma valdkonna olulisemaid mõtlejaid.

Spykmani välispoliitika teooriates on nii harvaesineval moel kokku võetud minevikust tehtud järeldused, kuidas need mõjutavad tänast päeva ja millisel moel näitavad teed tulevikku. Tänasel hüperboolsel ajal küll jagatakse kiidusõnu valimatult sinna ja tänna, kuid Spykman on kindlasti selline autor, keda peaks lugema kõik, kes tahavad maailmast aru saada.

Nicholas John Spykman sündis 1893. aastal Amsterdamis. Kahekümnendates eluaastates, aastatel 1913–1920, saatis ta ajakirjanikuna Hollandi diplomaate Egiptuse ja Indoneesia missioonidel. 1920. aastal reisis Spykman Ameerika Ühendriikidesse, kus ta leidis oma tõelise kutsumuse ja lõpetas 1923. aastal doktorikraadiga Berkeley ülikooli. Ta saavutas USA Idaranniku välispoliitika kogukonnas kiiresti tuntuse ja temast sai 1935. aastal, kui ta oli 42 aasta vanune, Yale’i ülikooli rahvusvaheliste suhete kateedri nõukogu esimees.

Karjääri tipus, kui maailm hakkas Spykmani geostrateegilistele teooriatele suuremat tähelepanu pöörama, tabas teda vähk, millesse ta 1943. aastal suri. Tema viimaseks ja kõige olulisemaks raamatuks jäi “Rahu geograafia”, mis üllitati peale tema surma 1944. aastal.

Lähtudes Briti mõtleja Halford Mackinderi teooriatest leidis Spykman, et ükskõik millise maailmavõimu võtmeks on voli Euraasia superkontinendi üle. Kui maailmavõimud nagu Briti impeerium ja Ameerika Ühendriigid tahavad oma mõjukust säilitada, siis ei tohi nad kellelgi teisel lubada Euraasia kontinendi “maailma saarel” haarata võimu kummalgi poolel, kuna seal elab väga suur osa maailma inimestest ja asuvad ühed maailma suurimad majanduslikud ning strateegilised ressursid.

Kui Mackinder rõhutas Euraasia südamaa tähtsust – mõeldes Venemaa steppe ja superkontinendi tohutut sisemaad –, leidis Spykman, et strateegiliselt kõige olulisemad on hoopis Euraasia äärealad. Spykmani selgituse järele kuulusid sinna olulisse äärealasse Lääne-Euroopa rannikuriigid (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia), Lõuna-Aasia, Ida-Aasia mereriigid Hiina ja Jaapan ning Kagu-Aasia. Nii määrateldud ranniku äärealad piiravad Mackinderi mainitud südamaad (vt joonis). Spykman kirjutas “Rahu geograafias”: “Kes kontrollib kontinendi äärealasid, valitseb kogu Euraasia üle ja kes omab võimu Euraasias, suunab maailma ajalugu.”

Spykman keskendus äärealadele, sest need on ressursside poolest palju rikkamad kui südamaa ja mööda seda kulgevad maailma peamised kaubateed, samas kui Euraasia sisemaa on muust maailmast suhteliselt eraldatud. Jälgides maailma 2. Maailmasõja õrrelt ja erinevalt Mackinderist, tehes ajaloost täpsemaid järeldusi, täheldas Spykman, et kõik viimaste sajandite hegemooni ambitsioonidega võimud – Napoleoni Prantsusmaa, Austria-Ungari keisririik ja Hitleri Saksamaa ning Jaapani impeerium, olid pärit ääremaadelt.

Kui Ameerika on Briti impeeriumilt võtnud üle maailma juhirolli – ja olles sarnaselt Ühendkuningriigiga Euraasia mandriosast eraldatud – on USA jaoks esmatähtis oma mõju kindlustamine Euraasia ääremaades. Spykmani jaoks tähendas see, et Ameerika Ühendriikide jaoks on kõige olulisem strateegiline kohalolu nii Euroopa kui Aasia ääremaades ja nii on USA-l võimalik tõrjuda kõiki jõude, mis kas Euroopat või Aasiat omale allutada soovivad.

Miks Spykman on täna tähtis?

Spykmani geostrateegilised hinnangud pidasid paika tema eluajal ja aja möödudes on need muutunud ainult olulisemaks. Spykmani mõtlemine aitab paremini aru saada tänapäeva geopoliitikastki. 

Spykman ennustas “Rahu geograafias” (nagu seda tegi ka Napoleon) Hiina tähtsuse suurenemist ja pidas seda ohuks maailmakorrale, kuna Hiina asub Aasia ääremaal. Spykman pidas esmatähtsaks Ameerika Ühendriikide strateegiliste tugipunktide rajamist nii Euroopa kui Aasia ääremaadele. 

Spykmani ääremaade teooria osutab nii NATO kesksele tähtsusele kui Aasia neljapoolse julgeolekudialoogi – nn USA, India, Jaapani ja Austraalia neliku (Quad) – olulisusele. NATO, Quad-i ja ääremaade liitlaste vaheline tugevam koostöö on Ameerika jaoks strateegiliste väljakutsete tõrjumiseks parim lahendus nii Euroopas kui Aasias. Spykman teadis juba 75 aastat tagasi, et Euraasia äärtes asuvate riikide liidud on Ameerika jaoks parim tulevikuväljavaade.

Teiseks annab Spykmani teooria selge ülevaate tänastest Hiina välispoliitika eesmärkidest. Pekingi uue Siiditee (majandusvööndi ja maanteede algatus) massiivne infrastruktuuriprojekt ei ole midagi muud kui pikaajaline strateegiline kava siduda omavahel Euroopa ja Aasia ääremaad ning allutada need Hiina mõjule. Mille lõppeesmärgiks on võimu saavutamine terve Euraasia “maailmasaare” üle. Lääs peab mõistma, et Pekingis loetakse Spykmani ja enne kui on hilja, vastavalt sellele tegutsema.

Kolmandaks peavad Ameerika Ühendriigid ja selle liitlased võtma palju karmima hoiaku Hiina suurte piirkondade hõlvamise suhtes Aasia meredel. Vaatamata rahvusvahelistele kokkulepetele ja rahvusvahelise kohtu otsustele väidab Hiina, et sellel on õigus suvalise üheksa kriipsu joonega maha märgitud piirkondadele, mille alusel peaks Rahvavabariigile kuuluma 90 protsenti Lõuna-Hiina merest. Peking saab aru, et see ei suuda kontrollida Aasia ääremaid ilma võimuta neid vahetult ümbritseval merel.

Vaatamata Obama valeväidetele rajab Xi Jinpingi režiim Paraceli ja Spratly saarestikku juurde kunstsaari, millele on tänaseks ehitatud lennuväljad, radarijaamad ja kus paiknevad hävituslennukid ning allveelaevatõrje lennukid. Nende piirkondade tagasi vallutamine pole teostatav, kuid USA peab Hiinale tegema kristalselt selgeks, et igasuguste uute “geograafiliste detailide”, kuhu ehitatakse uusi sõjaväebaase, rajamine pole edaspidi võimalik ja Ameerika Ühendriigid ei luba seda.

Neljandaks ja viimaseks: see kõik nõuab väga erinevat Ameerika strateegilist poliitikat. Erinevat lähenemisest, mis võttis võimust külluslikel, õnnelikel ja ambitsioonitutel Külmale sõjale järgnenud aastatel kui USA-le polnud ühtegi tõsiseltvõetavat strateegilist rivaali. Alliansside haldamine ja diplomaatia on nii Euroopa kui Aasia ääremaade alliansside kooshoidmiseks võtmetähtusega. Samal ajal, kooskõlas Spykmani ajatu vaatega, on ääremaadel mõju omamise osas väga olulised nii sõjaline jõud merel kui õhujõudude võimekus.

Kas see meeldib meile või mitte, on Hiina otsustanud, et maailmas käib uus külm sõda. Kes natukenegi suudab süveneda, neile peaks see olema tänaseks selge. Ainukeseks küsimuseks jääb, kuidas Lääs kavatseb sellele vastata? Lääs kas lähtub Spykmani ettenägelikusest või annab võitluseta alla.

Ajaloo eest ei ole võimalik põgeneda

Peale Külma sõda valdas Washingtoni veider maailmalõpu mõtteviis ja seda nii vasakpoolsete (Wilsonlaste) kui parempoolsete (neokonservatiivid) leeris, kes mõlemad leidsid, et peale Külma sõda on ajalugu kiiresti kuidagi oma otsa leidnud. Esimene asi, mida ajalugu meile peaks õpetama, on see, et ajalugu ei lõpe mitte kunagi. Alati on ette määratud, et esile kerkivad uued jõud ja USA maailmavõimu hakatakse järele proovima. Wilsonlaste ja neokonservatiivide mõjule pääsuga kaotasid USA ja selle liitlased väärtuslikku aega ning minetasid oma intellektuaalse kompassi.

Täna on viimane aeg, kus Spykmanile, tema ajaloolisele vaatele ja tema kokku võetud empiirilistele faktidele tuleb taas tõsist tähelepanu pöörama hakata. Nii nagu ta väga arukalt osutas, ei saa riigid põgeneda geograafia eest ja geograafia vastu ei aita ei osavad välisministeeriumi ametnikud ega võimekas peastaap. Kuigi riigid ei pääse geograafia käest, lubab Spykmani hidamatu vaade panna Läänel paika tegevuskava, mis lubab paremini mõtestada tänast uut kummalist maailma.

Toimetas Karol Kallas