Kirjanik Jonatahan Miller kirjutab nädalalehes The Spectator, et konservatiivset prantsuse filosoofi Eric Zemmouri saadab Prantsusmaa tuleval aastal toimuvate presidendivalimiste kontekstis üha suurem elevus ja nimetab teda "Margaret Thatcheriks, keda Prantsusmaal pole kunagi olnud".
Ma küsisin Zemmouri käest, mida ta arvab Emmanuel Macroni valitsuse ähvardustest, et kui Prantsusmaa kaluritel ei lubata Brexiti järel Ühendkuningriigi vetes kala püüda, siis lõpetab Prantsusmaa elektritarned saareriiki?
Zemmour juhtis intellektuaalile sobival viisil tähelepanu asjaolule, et Suurbritannia ja Prantsusmaa suhted on olnud ka kehvemas seisus – viidates sellega ilmselt Napoleoni sõdadele – ja seejärel leidis, et kõnealuses vaidluses on süüdi ainult Euroopa Liidu pool. Eriti Michel Barnier, kes ennast on tänaseks kuulutanud presdendkandidaadiks ja tema juhitud läbirääkimised.
"Prantsusmaa kalurid arvasid, et elu [peale Brexitit] läheb edasi, nagu tavaliselt. Inglased mõtlesid, et nad saavad kõik tagasi. Sellise vääritimõistmise põhjuseks on Barnieri auklik läbirääkimiste kava ja halvasti korraldatud läbirääkimised."
Raamatu esitluse laval kinnitas Zemmour korduvalt, et ta ei kavatse järgmisel aastal toimuvatel valimistel presidendiks kandideerida, kuid tema kõnepruuk vastas kõiges ühe kampaaniakõne nõudmistele. Tema kõnest oli aru saada, et tal on Prantsusmaa jaoks palju kõikehõlmavam kava kui ainult migratsiooni ja sisserändajatega seotud küsimused.
Ta manas poliitilist korrektsust, virgumust, seestumist trans-ideoloogiaga. Ta nõudis, et Prantsusmaalt kihutataks välja inimesed, kes ei austa Vabariigi põhimõtteid. Samuti võttis ta kirglikult sõna Covid-19 sulgemiste vastu, mida ta nimetas Hiina eeskujul tehtud poliitikaks. Zemmour kuulutas:
Viimase kuuekümne aasta jooksul on parempoolsed olnud võimul 40 ja vasakpoolsed 20 aastat. Kui pahempoolsed on võimul, siis nad viivad ellu pahempoolsete ideid. Kui parempoolsed on võimul, siis need viivad ellu vasakpoolsete ideid. Valijaskond pole olnud mitte kunagi nii kindlalt parempoolne ja parempoolsed poliitikud pole kunagi olnud nii jõuliselt vasakpoolsed.
Poliitikud kujutavad ette, et poliitika sisuks on saada valitud. Et see on nende karjääri tipp. Kuid peale valimisi peab võitlus jätkuma. [Ideolooglist] sõda tuleb pidada ülikoolides, meedias, koolides ja kultuurisfääris võimutseva vasakideoloogia vastu. See on sõda, mille lahinguid on vasakpoolsed tänaseni süstemaatiliselt võitnud. Käes on aeg, et meie [parema maailmavaatega inimesed] peaksime võitlust oma ideede eest samasuguse veendumusega [kui vasakpoolsed]. Et me kasutaksime oma veendumusi võimule saamiseks ja kasutaksime seda võimu oma ideede kehtestamiseks.
Vasakpoolsed on võtnud oma kõikehõlmavate rassismiideoloogiatega, LGBTga üle koolid, bakalaureusekraad on alla käinud, nad on vallutanud meie ülikoolid ja on korraldanud meie keele vastu massimõrva. Prantsuse lauljad, näitlejad ja režissöörid-lavastajad põlgavad meie perekondi, mehe ja naise vahelisi suhteid. Rahvusringhäälingu toodetavast sisust on saanud vasakpropaganda. Rahvusringhäälingu kanalid levitavad ideoloogiat, mis jälestab Prantsusmaad ja prantslasi. Mille edastamine makstakse kinni teie maksudega.
Kui Zemmouri käest küsiti, mida ta arvab 2005. aasta referendumist, kus Prantsusmaa kodanikud lükkasid suure ülekaaluga tagasi Euroopa Liidu põhiseaduse ja pidid pärast pealt vaatama, kuidas nende valitsus allkirjastas identse teksti lepingu vormis, siis andis ta päris tugeva signaali Frexiti poolt.
Ta leidis, et referendum tuleb uuesti korraldada, et rahvaküsitlusi üldiselt tuleb korradalda regulaarselt, osutades, et De Gaulle ja mitmed teised presidendid on neid teinud üpris palju. Täna kardavad Prantsusmaa valitsejad rahvast, osutas Zemmour.
Laisa mõtlemisega korporatiivse meedia ajakirjanikud nii Prantsusmaal kui Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides sildistavad Zemmouri rassistiks ja paremäärmuslaseks, kuid kõige enam meenutab ta Margaret Thatcherit, keda Prantsusmaal ole kunagi olnud. Ta on särav, kartmatu ja võitlusvalmis konservatiiv.
"Intellektuaalne võitlus ei ole mäng. See on sine qua non. Me peame seisma vastu vasakpoolsete nihilismile," kuulutas ta.
Vaatamata sellele, et Donald Trumpi ja Zemmouri vahel otsitakse tihti paralleele, on nad siiski väga erinevad. Zemmour ei solva, ega alanda oma poliitilisi vastaseid. Ta kirjutab enda raamatuid ise. Ta on teravmeelne ja haritud, oma emakeele meisterlik valdaja. Ta ei keera oma kõnesid rumalamaks ja ei räägi loosungite keeles. Vastupidi, ta austab oma vastaste läbinägelikkust ja tunnistab nende edukust ideede sõjas.
Kuid on ka sarnasusi ja ta sisuliselt kutsub üles tegema Prantsusmaad jälle suureks. Tema sõnul on prantslaseks olemine "privileeg" ja "Prantsusmaa peab saavutama maailmas taas koha, mida ta on väärt".
Kogu Prantsusmaal ei paista hetkel olevat presidendikandidaati, kes oleks Zemmouriga võrreldavalt populaarne või pälviks nii palju üldsuse tähelepanu. Ebapopulaarsest president Macronist, kes peab lõputuid monolooge "Euroopa Liidu renessansist", ei taha pea keegi enam midagi teada. On igati mõistetav, mis Prantsusmaa nomenklatuur kardab ja põlgab Zemmouri toetavat põlvkond Z-i.
Objektiiv on varem kajastanud, mida Zemmour arvab näiteks massisisserändest ja Euroopa Liidu poolt liikmesriikidele peale sunnitud "õigusriigi põhimõtetest".
Zemmouril on hetkel käimas raamatu "Prantsusmaa pole öelnud lõplikku sõna" (La France n'a pas dit son dernier mot), mille Béziersi linnas toimunud üritusel Spectatori ajakirjanik ka võimaliku presidendikandidaadiga jutule sai. Milleri sõnul on Prantsusmaa parempoolsed pettunud Marine le Penis ja Zemmour on nende jaoks uus lootus. Tema sõnul on Zemmouri parema maailmavaate toetajad eelkõige prantslastest noored, sealhulgas elus hästi hakkama saavad spetsialistid, nõndanimetatud Z põlvkond. Zemmouri raamatut on ühe kuuga müüdud üle 250 000 eksemplari.
Toimetas Karol Kallas