On äärmiselt kurb, et iseseisvast Eesti riigist on saanud oma kodanike suhtes koloniaalvõim ning meie elu ja elukeskkonna üle otsustavad selgrootud moonaka-mentaliteediga poliitikud, kelle põhimureks on ilmselt see, et pumba juures olles neile midagi "peale pritsiks". Kas me lasemegi end ikka ja jälle ilusate lubadustega ära osta? Kas me ikka tahame olla peremehed omaenda maal või piisab meile raasukestest, mis isandate laualt pudenevad, küsib Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.
Alles mõne nädala eest, 1. juunil, kirjutas Objektiivi toimetus oma juhtkirjas: "Eesti riik on lakanud olemast. Vähemalt see riik, mille meie rahvas veerandsajandi eest endale tagasi võitis ja mida innukalt ja lootusrikkalt üles ehitama asus. Säilinud on küll veel rahvusriigi fassaad, kuid selle taga toimetavad asehaldurid ja ametnikud, kes järgivad mujalt tulnud suuniseid ja ettekirjutusi ning kes on minetanud võime mõelda riiklikult, s.t iseseisva riigi juhtidele omaselt."
Järjekordne kinnitus sellele hinnangule tuli 19. juunil, mil riigikogu kiitis 63 poolthäälega heaks Rail Balticu rahvusvahelise kokkuleppe. Selle lepinguga võetakse Eesti riigile (s.t maksumaksjatele) Läti ja Leedu ees siduv kohustus ehitada lisaks juba olemasolevale raudteevõrgule välja täiesti uus ja meeletult kallis raudteetrass – olukorras, kus projekti majandusliku tasuvuse kohta esitatud analüüs on koostatud vildakate andmetega. Tasuvusuuringu arvestusvigade tõttu on projekt kriitikute sõnul ELi reeglite järgi abikõlbmatu. "On kurb, et riigikogu liikmetele oli enne hääletust see info teada, kuid ei osatud seda oluliseks pidada," nentis kodanikuliikumise Avalikult Rail Balticust juhatuse liige Priit Humal, kes on viimastel aegadel imetlusväärse kannatlikkuse ja tasakaalukusega olnud üheks hüüdjaks hääleks Rail Balticu küsimuses.
Kriitikute argumentidele ja küsimustele vastatakse kulunud fraasidega, et Eesti vajab ühendust Euroopaga, ELi raha tuleb ära kasutada ning julgeolekupoliitiliselt on Rail Baltic Eestile väga vajalik. Kõlab ka ähvardavat tooni – Rail Balticu vastustajad ajavat Kremli asja, püüdvat meid juhtida Putini rüppe jms.
Meenutagem, mida kirjutas Rail Balticu ja moonaka mentaliteedi kohta Postimehe kolumnist Maarja Vaino: "Rail Baltic võtab moonaka mentaliteedi eriti ilmekalt kokku. Hästi on näha nii see, kus asuvad valitsuse "peremehed" kui ka see, et eeltööd selle "sajandi projekti" maksumuse jm kohta on tehtud lohakalt ja hooletult. Kõige ilmsem on aga lihtsalt hoolimatu suhtumine – oma ümbrusesse, oma kultuuri, oma loodusvaradesse. Maalapp, millel elatakse, oleks otsekui ainult "rahapalga" teenimiseks mõeldud ning kui mõisnikul on vaja, siis võib ta oma moonakamaja ukse alt ka suurema külatee läbi tõmmata. Moonakal meel rõõmus – tema maalapikeselt hakkavad tähtsad mehed oma koormatega läbi sõitma! Midagi sellest kukub ehk tallegi!"
Jällegi – otsekui nende sõnade kinnituseks võttis eelnõud riigikogu kõnepuldist kaitsnud majanduskomisjoni liige Erki Savisaar lühidalt ja tabavalt kokku selle, mis kasu tõuseb Rail Balticust: "Ütleme niimoodi, et kõik, kes seisavad pumba juures, neile pritsib natukene peale ehk nad kindlasti midagi saavad ja kui muud ei saa, siis nad saavad Rail Balticuga sõita Euroopasse."
Need, kellele üht-teist "natukene peale pritsib", on lisaks projektiga seotud ettevõtjatele-firmadele kõikvõimalikud poliitikud, eksperdid, vahendajad, konsultandid, spekulandid, suhtekorraldajad ja teised. Konservatiivse Rahvaerakonna riigikogu fraktsiooni esimehe Martin Helme hinnangul kulub umbes viis miljardit eurot maksvast projektist ligikaudu 300–400 miljonit "lobistamisele" ja projektile positiivse fooni loomisele.
Ülejäänud rahvas võib soovi korral sõita Rail Balticuga Leedu-Poola piirile ja tunda end olevat Euroopas. Muidugi üksnes iseenesest üpris ebatõenäolisel juhul, kui pärast riigieelarve aukude lappimiseks vajalike maksude väljakäimist ja eluspüsimiseks vajalike kulutuste tegemist peaks veel midagi reisirahaks üle jääma.
On äärmiselt kurb, et iseseisvast Eesti riigist on saanud oma kodanike suhtes koloniaalvõim ning meie elu ja elukeskkonna üle otsustavad selgrootud moonaka-mentaliteediga poliitikud, kelle põhimureks on ilmselt see, et pumba juures olles neile midagi "peale pritsiks". Küsimuste küsimus on, kui ulatuslikult on moonaka mentaliteet ja rehepaplik suhtumine levinud rahva seas. Kas me lasemegi end ikka ja jälle ilusate lubadustega ära osta? Kas me ikka tahame olla peremehed omaenda maal või piisab meile raasukestest, mis isandate laualt pudenevad?