Objektiivi juhtkirjas tõdetakse, et juba ammu oleks aeg anda võimalus neile, kes soovivad meie ühist asja korraldada sootuks teistest põhimõtetest lähtudes, kui seda senini on tehtud. Neile, kes lähtuvad aususest, ühisest hüvest ja rahvuslikest huvidest.
Eesti kokkupakkimine. Selle väljendiga võib kokku võtta juba pikemat aega kestvad arengud meie riiklike ja eraõiguslike struktuuride süstemaatilise hävitamise rindel. Soovitame teil ette võtta meie meedia ja jälgida seda tervikuna paar nädalat järjest. Meie silme ette hakkab joonistuma muster. Nädalas paaril-kolmel korral tilgub meie teadvusesse teateid koolide sulgemisest, tervishoiusüsteemi koomale tõmbamisest ja viimati ka päästjate koondamisest.
Eriliselt ülbe ja sadistliku vahepalana kuuleme eraõiguslikust vallast Rootsi pankade hädaldamist. Aastas sadu miljoneid siinsetelt inimestelt teenitud kasumit maksuvabalt välja viivate finantsettevõtete juhid, eesotsas Swedbanki Robert Kitiga, laiutavad nõutult käsi ja kostavad, et kuna raha on vähe, siis tuleb järjekordse alevi sularahaautomaat poe seinast traktoriga välja tõmmata. Ilmselt võtab see liiga palju elektrit ja läheb liiga kulukaks. Kargu otsas tudisev kohalik pensionär kobigu bussi peale ja sõitku 40 kilomeetri kaugusel asuvasse väikelinna. Sealt saab vanainimene oma "pinsi" kätte.
Päästjate koondamine kuulub selles tuima sadismiga edendatavas mustris kõige küünilisemate episoodide hulka. Ilmselt paljud mäletavad, kuidas nad Vabariigi aastapäeva peomeeleolus teevad lahti Klassikaraadio või Vikerraadio. ERR-i raadiouudistest kõlab aga vabariigi aastapäeva paraadi ja sündmustikku kajastava jutu sekka uudis, kuidas riik on otsustanud viilida õhemaks päästjate ridu. Mitmeid üksusi ootab ees sulgemine, teised üksused peavad hakkama vahti pidama kodus telefonitoru juures. Seda kõike tehakse olukorras, kus päästeteenistus toimib oma võimete piiril.
Selge see, et esmajärjekorras ei koondata päästeameti bürokraate, vaid Damoklese mõõk hõljub ikka reaalse päästetöö tegijate kohal. Kui päästjate koondamine asetada konteksti, kus Eesti maksis hiljuti ilma igasuguse avaliku diskussioonita üle 180 miljoni euro Maailmapangale või on garanteerinud välismaiste kommertspankade hapuksläinud võlgu ESM-i näol või kirjutab riigifirma Eesti Energia Utahi soolaväljade viirastuste tulemusel 66 miljonit korstnasse, siis muutub päästjate koondamine riigireeturlikuks aktiks.
Ent päästjate koondamine on veel midagi enamat. Selles kehastub bürokraatliku masinavärgi ülemvõim lihtsa inimliku ülluse vastu, mida päästjad oma ametiga esindavad. See on ametkondade alalhoidlike, käsku täitvate meeste ja kontsaklõbinaga ministeeriumi akustikat proovile panevate ülbete tädide isikupäratu protest kõige inimliku vastu.
Päästjate koondamisteates võtab kombatava vormi Eesti poliitilisele ja bürokraatlikule eliidile eriliselt omane julm nüridus. Eesti riik loovutab globalistide ühiskassasse 188 miljonit maksumaksjate raha, peab üleval välisendusi Andorras ja San Marinos, maksab eurooligarhia poolt Türgi pagulaslepingu jõustumisel esimese osamaksena sisse paar miljonit eurot ning seejärel laiutab oma rahva ees kupja kombel käsi: "Tehke, mis tahate. Meil päästeteenistuse arendamiseks raha pole! Kurb küll, aga mis parata."
Bürokraatia on see osa riigivalitsemisest, mida võib mõnuga hööveldada toimiva miinimumini ja seda on ikka veel liiga palju. Bürokraatiat ei lähe vaja kellelegi, peale bürokraatide enda. Kui lõpuni minna, siis ei lähe seda vaja isegi mitte bürokraatidele. Kõik bürokraadid võiksid olla palju õnnelikumad, kui nad tegeleksid millegi kasulikuga, nagu ökosõstarde kasvatamise ja turustamise, mobiiliäppide programmeerimise või päästekomandode arendamisega mitte kabinetis klaviatuuri klõpsutades ja käsin-poon-lasen-mentaliteeti kultiveerides, vaid korralikes tunkedes surve all olevat kustutusvoolikut hoides.
Küünilisemat väljendit kui peenhäälestus annab selliste arengute taustal otsida. Sarnase meeletusega võivad lagedale tulla vaid Reformierakonna reaalsusest irdunud poliitikud, eesotsas peaminister Taavi Rõivasega. Olukorras, kus iga viies laps elab vaesuses, omandab peenhääletuse jutt kas kriminaalse hoolimatuse või de Sade'iliku piinalembuse noote. Esimese raksuga ei oskagi öelda, kumb neist kahest võimalusest on jälestusväärsem. Vähemalt üks asi suudab nälgivate laste kontekstis oma julmusega kahele eelnevale hoiakule siiski konkurentsi pakkuda – see on peenhäälestaja Taavi Rõivase maksumaksja raha eest renditud eralennuk.
Sellises olukorras on kodanike kohus ükskord ometi teha valimiskastide juures vajalikud järeldused ning saata Reformierakonna juhitud valitsuskoalitsioon oma väljateenitud hingusele. Juba ammu oleks aeg anda võimalus neile, kes soovivad meie ühist asja korraldada sootuks teistest põhimõtetest lähtudes, kui seda senini on tehtud. Nendeks põhimõteteks on eelkõige ausus, ühishüve eelistamine kildkondlikule kasumiahnusele ning rahvuslike huvide sirgeselgne esiletõstmine globalistlike struktuuride ja Euroopa Liidu enesetapjalike lahenduste ees.