Kui hindame vabadust, tuleb meil loobuda pettekujutelmadest, nagu garanteeriks praegune lääne suunal pugejalik ja kõike ettekirjutusi orjameelselt täitev välispoliitiline kurss kõige paremini Eesti riigi ja rahva säilimise. Peame olema ise valmis kaitsma oma riiki lõpuni ning võtma suuna üha selgemale välispoliitilisele autonoomiale. Kõike seda tuleb teha teadmises, et vabadus ja turvalisus ei ole lõplikult ühitatavad ideaalid, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Hiljuti ilmus Postimehe arvamustoimetuse juhataja Indrek Lepiku sulest artikkel, mis võtab lühidalt kokku Eesti välispoliitilise orientatsiooni usutunnistuse, mida Eesti meediamaastik tervikuna eesotsas Postimehega on aastakümneid ametliku õpetusena oma lugejatele edastanud. Mingeid muid võimalusi peale kahe geopoliitilise paratamatuse pole meile väidetavalt antud – meist saab kas Peterburi oblasti läänepoolne ripats või lepime USA sõjalise hegemoonia all elutseva miniriigi staatusega.    

"Eesti pole ei saar ega mäestikest müüritud – ta ei ole Island, ta ei ole Šveits. Ta on hajusalt asustatud väikeriik, kel on üksnes valida, millise režiimi all ta toimetab – on see idanaaber või Euro-Atlandi ühendus," kirjutab Lepik, märkides et suurt valikuvabadust meil rahva ja riigina õieti polegi. 

Olgem siinkohal kordki ausad ja tunnistagem seda endale ja teistele – valiku kriteeriumiks erinevate isandate vahel pole mitte ellujäämine, vaid eelkõige mõnus äraelamine.

Vähe sellest, et geopoliitiline paratamatus kahe suurvõimu vahel tingib meie viimasel veerandsajandil ellu viidud välispoliitika "peaaegu et igavalt konsensusliku" iseloomu, määrab see Postimehe arvamustoimetuse juhataja sõnul ära ka Eesti riigikorra alused. Lepiku hinnangul on Eesti iseseisev õigusriik eelkõige just selle tõttu, et "tema liitlane on maailma sõjaline hegemoon Ameerika Ühendriigid ning ta kuulub vabade ja demokraatlike riikide ühendusse nimega Euroopa Liit." 

Lepiku lühikesest arvamusartiklist vaatab kogu oma brutaalses skemaatilisuses vastu väikerahva orjalik vaimupärand, millele oleme korduvalt Objektiivis tähelepanu pööranud. Tõelist iseseisvust isegi taotlusena kaugelt liiga ohtlikuks ja idealistlikuks projektiks pidav seltskond on enda ja kogu ülejäänud rahva jaoks ära lahendanud orjameelse vaimu süvatasanditelt tõukuva kalkulatsiooni: millist isandat teenida, kelle hõlma alla pugeda ja kelle käest olusid arvestades kõige vähem peksa saada. 

Kuigi publikule maalitakse sealjuures ette pilt eksistentsiaalsest valikusituatsioonist, kus kaalul on demokraatliku põhiseadusliku riigikorra alused ja viimases instantsis Eesti rahva säilimine, siis kardinate taga tunduvad siiski kõnelevat sootuks rehepaplikumad motiivid. 

Olgem siinkohal kordki ausad ja tunnistagem seda endale ja teistele – valiku kriteeriumiks erinevate isandate vahel pole mitte ellujäämine, vaid eelkõige mõnus äraelamine. Kui hegemoon lisaks kõigele laseb rahulikult elada, eesti keeles rääkida ja vabalt mööda maailma ringi reisida, tundub valik olevat igati õigustatud. "Suurem osa praegust valikut ei kahetse. Need valikud aga defineerivad meid, sest lasevad elada eesti keeles ja vabalt. Korra oleme proovinud teisiti, ei töötanud ega töötaks praegugi," lohutab Lepik lugejaid.

Objektiivi toimetus pole kunagi öelnud, et Eesti riigi iseseisvus eeldab homne päev NATOst ja Euroopa Liidust lahkumist. Küsimuse raskuskese paikneb pigem selles, kas me peame tõelist iseseisvust ilma ühe või teise hegemooni sekkumiseta meie sise- ja välispoliitilisse suunitlusse üldse mõeldavaks.

Sellise nägemuse kohaselt jääb tõelise iseseisvuse ideaal minevikku nagu ajaloos iganenud ja 1939. aastal katki läinud lelu. Seda võib vanade inimestega koos meenutada kaminatule ees, ent mingit praktilist rakendust tal tänapäeva maailmas enam pole.

Narratiivi juures on märgiline, et kui iseseisvuse ideaali purunemist tuletatakse alatasa meelde hoiatava näitena väikerahva pürgimustest orjarahvast enamaks, siis lääneliitlaste reeturlikku käitumist meie suhtes pole sealjuures viisakas mainida. Nagu Nõukogude Liidus polnud heaks tavaks rääkida Molotovi-Ribbentropi paktist, nii ei soovi täna keegi meenutada Teherani ja Jalta konverentse, mille käigus loovutas meie tänase vabaduse suurimaks kaitsjaks peetav hegemoon Ameerika Ühendriigid Baltikumi ja Poola suurriikliku küünilisusega Nõukogude Liidu koosseisu.

Objektiivi toimetus pole kunagi öelnud ega ka mõelnud, et Eesti riigi iseseisvus eeldab homne päev NATOst ja Euroopa Liidust lahkumist. Küsimuse raskuskese paikneb pigem selles, kas me peame tõelist iseseisvust ilma ühe või teise hegemooni sekkumiseta meie sise- ja välispoliitilisse suunitlusse üldse mõeldavaks. Kui ei pea, siis tasuks iseseisvuse ideaalist loobuda, lõpetada rahva ja iseenda petmine ning tunnistada avalikult kõigile, et Eesti-sugusel poliitilisel moodustisel polegi võimalik tänapäeva maailmas tõeliselt iseseisev või isegi iseseisvuse taotlusest lähtuv riik olla ning ainus küsimus on see, kelle võimu alla me end rahva ja riigina heidame. 

Kui vastus on aga positiivne ning iseseisvuse ideaal on meile jätkuvalt tähtis, tuleb ka sellisel juhul enda pettekujutelmadest loobuda, nagu garanteeriks praegune lääne suunal pugejalik ja kõike ettekirjutusi orjameelselt täitev välispoliitiline kurss kõige paremini Eesti riigi ja rahva säilimise. Peame olema ise valmis kaitsma oma riiki lõpuni ning võtma suuna üha selgemale välispoliitilisele autonoomiale – targalt ja kavalalt, ent samas väärikalt ja eneseteadlikult oma positsioone rahvusvahelistes organisatsioonides välja käies ja sisepoliitikas rakendades. Kõike seda tuleb teha teadmises, et vabadus ja turvalisus ei ole lõplikult ühitatavad ideaalid.

Lõppude lõpuks olgem aga realistid. Eesti on ja jääb geopoliitiliste tõmbetuulte kätte ka siis, kui ametlik liin üritab maalida NATO 5. artiklist imelist kaitsekilpi kõikide maailma tormide vastu. Me peame rahvana aru saama, et tõsises konfliktiolukorras korduvad suure tõenäosusega Jalta ja Teherani stsenaariumid. Me peame aru saama ka sellest, et NATO kujutab endast ise ühte geopoliitilist hooba ning sellega liitudes oleme end juba asetanud läänetuule kätte. 

Päisepildil Jalta konverents aastal 1945. Foto: Wikimedia Commons