Ükski rahvastikuarengu visioonidokument, mis soovib tõeliselt tegeleda rahvastikukriisi põhjuste analüüsi ja eesti rahva kasvamiseks ja arenemiseks vajalike eelduste loomisega, ei saa jätta tähelepanu pööramata abordile, mille läbi on Eestis alates 1956. aastast emaüsas surmatud hinnanguliselt 1,5 miljonit inimest.
Kujutage ette järgmist olukorda: ühe hääbuva kilplaste kogukonna liikmed ohverdavad igal aastal neljandiku oma lastest küla taga püsti upitatud Moolokile, kusjuures mõni aasta tagasi on Moolok nõudnud pooled lastest, nendele eelnevatel aastatel aga suisa 70% ja rohkemgi. Teravama pilguga külamehed saavad mingil hetkel pihta, et kogukond kuivab kokku. Inimesi pole enam kuskilt võtta. Kui sama tõdemus on jõudnud ka nürimate pliiatsite teadvusesse, kutsutakse kokku suured kärajad ja asutakse arutama rahvastikukriisi tegureid. Põhjuseid kilplaste küla kahanevale rahvaarvule leitakse olevat mitu: sotsiaaltöö halb kvaliteet, tervislike eluviiside kesine levik, külaelanike nigelad vaba aja veetmise võimalused ja veel palju muud huvitavat. See, et inimeste vähene arv võiks kuidagi olla seotud faktiga, et barbaarsete traditsioonide tõttu lüüakse suur hulk lapsi igal aastal maha, ei tule aga kellelegi pähe. Kui kärajatel poetavad paar opositsionääri, et võib-olla leidub Mooloki kultuse ja rahvastikukriisi vahel teatavaid seoseid, süüdistavad innukamad kultuse jüngrid opositsionääre küla alusväärtuste hülgamises, naaberküla asja ajamises ja naistevastases vägivallas.
Analoogiline seis avaneb sirvides riigikogu rahvastikupoliitika töörühma poolt hiljuti üllitatud dokumenti "Rahvastikupoliitika põhialused 2035". Olukorras, kus Eesti taasiseseisvumisest alates on Eesti rahvaarv negatiivse iibe ja väljarände koosmõjul vähenenud veerand miljoni inimese võrra ning alates 1956. aastast on hinnanguliselt tapetud emaüsas poolteist miljonit last, ei maini dokument kordagi sõna "abort". Sündimusest tuleb aga rahvastikupoliitika põhialustes juttu alles neljandas peatükis, nagu muuseas. Samas on aga selge, et sündimuse kasvatamine rahvastiku taastoote tasemeni peaks olema igasuguse vähegi usutaval viisil demograafilise kriisi põhjuseid teadvustava ja neid lahendada püüdva dokumendi peamiseks probleemiasetuseks.
Eesti rahvastikupoliitika eesmärgiks sündimuse vallas on dokumendi sõnul "vähendada soovitud ja tegeliku laste arvu vahet ning jõuda olukorrani, kus laste põlvkonnad on vähemalt sama suured kui nende vanemate põlvkonnad", ent selle eesmärgi saavutamiseks välja pakutud vahendid on pehmelt öeldes hambutud.
Miks ei sünni Eestis rohkem inimesi? Soovite lihtsat, karmi ja karget vastust? Palun. Sellepärast, et me oleme tapnud ja tapame üha märkimisväärse osa oma lastest maha. Me oleme selline rahvas, kes tapab oma lapsi.
Sündimuse kasvu soodustavate meetmetena ette nähtud perede heaolu tagamine, töö- ja pereelu tasakaalu toetamine ühiskonnas, mõlema vanema pereelus osalemine, noorte iseseisvumise toetamine ning tervikliku vanemaharidust ning nõustamis- ja teraapiateenuseid pakkuva süsteemi rajamine, jäävad üldsõnalisteks ja sisuliselt määratlemata vahenditeks, millest jääb arusaamatuks, mil viisil sellised udused meetmed peaksid sündimusele ja positiivsele iibele kaasa aitama. Olukord on seda absurdsem, et riigikogu pole senini olnud võimeline üheselt määratlema, mida üleüldse laste saamiseks ja kasvatamiseks hädavajalike loomulike institutsioonide nagu perekond ja abielu all Eesti Vabariigis silmas peetakse, rääkimata mehe ja naise abielule põhiseadusliku kaitse pakkumisest.
Kuid Eesti ühiskonna viimase tabu ja pool tuba enda alla võtva hiiglasliku musta mammuti ehk riigi poolt seaduslikuks kuulutatud ja maksurahast toetatud lapsetapu-teema vältimisel sooritab rahvastikupoliitika alusdokument aga tõenäoliselt maailmarekordi. Võrreldes abordi ulatust ja mõju rahvastikukriisile proportsioonis kollektiivse vaikimisega ja möödavaatamisega, on võimatu mitte näha paralleele kilplastega.
Eriliselt just abordiküsimuses takerdub rahvastikupoliitika visioonidokument ideoloogilise ja poliitilise korrektsuse püünistesse ning ei saa nendest kordagi lahti. Seda kõlavamalt peab iga intellektuaalsest ja moraalsest aususest lugu pidav inimene tunnistama, et rahvastikukriisi peamiseks põhjuseks on riigi poolt toetatud ja seaduslikuks muudetud lapsetapp. Miks ei sünni Eestis rohkem inimesi? Soovite lihtsat, karmi ja karget vastust? Palun. Sellepärast, et me oleme tapnud ja tapame üha märkimisväärse osa oma lastest maha. Me oleme selline rahvas, kes tapab oma lapsi.
Bürokraatlik sahmerdamine, mis selle reaalsusega silmitsi seistes kramplikult silmad-kõrvad kinni pigistab, pole midagi muud kui haletsus- ja häbiväärne enesepettus. Kuni eesti rahvas ei pöördu surmakultuurist ja selle aluseks olevast sündimata elude hävitamisest, kuni inimeste hinge ja loomulikku moraalitunnetusse ei aja juuri ideaal, mille kohaselt on iga süütu inimelu hindamatu kingitus ja selle tahtlik hävitamine kirjeldamatu kuritegu, pole rahvastikukriisile mitte mingit lahendust loota.
Fookuses: kui rahvastikupoliitika alusdokument ei julge isegi mainida aborti, on ta farss