Ühiskonda pole lõhestanud mitte need, kes on asunud perekonna ja abielu kaitsele, vaid need, kes on rahva enamuse tahtest ja ausa poliitika põhimõtetest jõhkralt üle sõites perekonda rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena lammutada püüdnud, meenutab Objektiivi toimetus juhtkirjas kooseluseaduse vastuvõtmist viis aastat tagasi.

Viis aastat on möödunud päevast, mil riigikogu võttis vastu pooliku kooseluseaduse, mis pandi seaduse fanaatikute plaani kohaselt hääletusele ilma rakendusaktideta. Kuna kooseluseaduse täielikuks vastuvõtmiseks puudusid vajalikud hääled, pakkus selline käik võimaluse eelnõu põhiosa napi lihthäälteenamusega suures saalis läbi suruda ning jätta parlamendi absoluutset enamust ehk 51 häält nõudvad 87 rakendusakti järgmise riigikogu õlgadele.

Mäletame hästi, kuidas kooseluseaduse protsess riigikogus kujutas endast enneolematut farssi, milles väljendus eelnõu pooldajate rahmeldamine ja paanika. Muuhulgas olevat õiguskomisjoni toonane esimees Valdo Randpere takistanud toonastest erakonnakaaslastest komisjoni liikmete Igor Gräzini ja Kalle Laaneti osalemist komisjoni istungil eesmärgiga smugeldada nende asemele eelnõu pooldajaid, et kiiruga läbi suruda seaduse põhiosa vastuvõtmine ilma rakendusaktideta.

Analoogilise sammu tegi eelnevalt ka Keskerakond, kui kooseluseaduse vastane poliitik Eldar Efendijev viidi õiguskomisjonist kultuurikomisjoni ning kultuurikomisjonist vangerdati asemele tuntud liberaal ja eelnõu pooldaja Yana Toom. Paanikat väljendas ka eelnõu lugemiste graafik. Kooseluseaduse eelnõu teine lugemine toimus 7. oktoobril, kolmas, kus eelnõu poolikuna vastu võeti, aga juba kaks päeva hiljem ehk 9. oktoobril. 

Selge oli see, et 2014. aasta vaikse nädala neljapäeval välissaatkondade toetusavalduse saatel riigikogus esitletud kooseluseadus poleks jõudnud avalikkuse huviorbiiti sellisel määral, kui Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks poleks juba paar aastat varem alustanud kooseluseaduse vastase kampaaniaga. 

Revolutsioonilistele ringkondadele, mis valmistusid abielu tähenduse muutmise ja perekonna lammutamise suhteliselt rahuliku läbimarsiga Eestis ning selle edasise juurutamisega teistes Balti riikides, tuli organiseeritud ja rahva peatse toetuse saanud vastuseis suure üllatusena. Seda reedab suuremõõtmeline avalike suhete kampaania, mis lükati käima kooseluseaduse poolt kõikides meediakanalites.

Kogenud ajakirjanik Priit Pullerits oli sunnitud oma blogipostituses avalikult möönma, et oma ilmse kallutatuse tõttu “[k]ooseluseaduse üle peetavas debatis on Eesti ajakirjandus näidanud end putinliku propagandavahendina.” Osaliselt just selle pärast, et Eesti meediapildis valitses totaalne kallutatus, valmis meil plaan luua oma meediaportaal, mille nimeks sai hiljem Objektiiv.    

Loomulikult reetis revolutsiooniliste ringkondade närvitsemist ja kramplikku sundi kooseluseadus kõikide võimalike vahenditega läbi suruda ka korduvad välissaatkondade ühisavaldused ning Reformierakonna Kristen Michali tüürida olnud justiitsministeeriumi koridoridest väljunud ja teise reformierakondlase, Valdo Randpere, poolt kaitstud eelnõu paaniline ja käpardlik läbisurumine riigikogus. 

Meedia meelevigase lahmimise ja pahemliberaalide paanika võttis ehk kõige paremini kokku ajakirjanduskorüfeena tuntud Marju Lauristini päevakommentaar rahvusringhäälingu eetris, kus ta süüdistas SAPTK poolt korraldatud ja rõõmsas õhkkonnas möödunud traditsioonilise abielu kaitseks peetud meeleavaldust mitte üksnes “keskaegse viha õhutamises”, vaid suisa püüetes “homosid ära tappa”.

Mis kogu protsessi puhul aga paljudele toona silma ei hakanud, oli kooseluseaduse ümber toimunud sõja mõju Eesti avalikule arvamusele. See tõi akuutselt esile tänini kestva ja ajapikku erinevaid vorme omandanud rahva maailmavaatelise lõhestumise liberaalseks ja konservatiivseks segmendiks. Ühena väga vähestest sai kultuurisõja avaakordide sügavamale tähendusele pihta toonane kirjanduskriitik, tänane Postimehe peatoimetaja Peeter Helme, kes oma blogipostituses kirjutas: 

“Konservatiivne revolutsioon võib tõesti teostuda – viimastel nädalatel peetud esimene vaatus tõestas, et tõesti on võimalik panna moodsad vahendid, moodne retoorika, moodne kampaaniatöö traditsiooniliste ideede teenistusse. Kuid tahaks uskuda, et see on alles algus – suurepärane algus, kus kaosesse sattunud vastane on sattunud võõrale lahinguväljale ning näib tõesti uskuvat, et väike eelvägede kokkupõrge oli sõja pealahing.”

Kooseluseaduse läbisurumisega tekitatud lõhe võimaldas teiste hulgas Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal koondada oma selja taha liberaalide poolt sügavalt solvatud inimesi ning nende toel parlamentaarsesse poliitikasse astuda. Võime rahulikult tunnistada, et Eesti poliitilisel maastikul parasjagu valitseva olukorra, kus Reformierakond leiab end opositsioonist ning EKRE on toetuselt kolmanda erakonnana valitsuses, on vähemalt osaliselt põhjustanud SAPTK organiseeritud vastuseis kooseluseadusele.

Mis puutub aga ühiskonna lõhestamisse, siis selge on see, et sellega on hakkama saanud mitte need, kes on asunud perekonna ja abielu kaitsele, vaid need, kes on rahva enamuse tahtest ja ausa poliitika põhimõtetest jõhkralt üle sõites perekonda rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena lammutada ja moonutada püüdnud.  

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!