Tartu Ülikooli pikaaegne ajakirjandusõppejõud ja ajalehe Postimees vanemtoimetaja Priit Pullerits kirjutab oma spordiblogis tõeliselt skandaalse loo sellest, kuidas Eestis demokraatia tegelikult "toimib".

"See ei erine mu meelest suurt Venemaast. Ja kui küsite, miks kirjutan sellest siin, spordiblogis, siis seepärast, et mujal ei lasta löögile. Aga eks püüdke tänapäeval infot kinni hoida! Good luck! Nii et siit see tuleb. Sest mind häirib ja riivab valusalt, et Eesti ajakirjandus, kus ma töötan, on antud teemat käsitledes olnud tülgastavalt erapoolik ja kallutatud."

Pullerits annab ülevaate sellest, kuidas Riigikogu õiguskomisjonis korraldatakse uskumatuid mahhinatsioone, et kooseluseadus kümnete tuhandete inimeste vastuseisust hoolimata vahendeid valimata läbi suruda:

"Eile tegi Keskerakond vangerduse, viies Efendijev õiguskomisjonist kultuurikomisjoni ja tuues kultuurikomisjonist õiguskomisjoni Yana Toomi, kes on olnud kooseluseaduse poolt. Kuid vähe sellest. Tänase, reedese info kohaselt peaks esmaspäevasel istungil Gräzinit asendama Imre Sooäär, kelle seksuaalsest orientatsioonist tulenevalt pole kahtlust, millisel seisukohal tema antud küsimuses on. Vaat nii tehakse Eestis poliitikat ja seadusi!"

Lisaks sellele juhib Pullerits tähelepanu asjaolule, et Eesti peavoolumeedia ilmselgelt väldib kooseluseaduse suhtes kriitiliste küsimuste esitamist. Pulleritsu hinnang toimuvale on väga otsekohene ja äärmiselt karm – vastuseks anonüümse kommentaatori küsimusele sellest, miks Eesti ajakirjandus nii erapoolikult tegutseb, vastab Pullerits järgmist:

"Eesti ajakirjandus on millegipärast valinud poole. Ma ei tea, miks. Ometi peaks ajakirjandus oma ühiskondlikust funktsioonist tulenevalt esitama just kriitilisi küsimusi: miks seda seadust nii puššitakse? Mis jõud on selle taga ja miks? Aga Eesti ajakirjandus seda ei tee ja see ajab mind vihale. Hullem veel: Eesti ajakirjandus paistab tegema kõik, et keegi ei saaks kriitilisi küsimusi tõstatada. Kooseluseaduse üle peetavas debatis on Eesti ajakirjandus näidanud end putinliku propagandavahendina. Jah, see on öeldud tsiteerimiseks."

Loe lähemalt siit.