Kui 1990. aastatel kuulutas Francis Fukuyama ajaloo lõppu ehk teisisõnu liberaalse demokraatia lõppvõitu, siis praeguseks on tuntud õpetlase poolt lõpuaja maailmakorraks peetud süsteemi pale paljastunud ning selgunud, et asi on kaugel nii liberaalsusest kui demokraatiast. Tegemist on lihtlabase ideoloogilise diktatuuriga, kus teatud tõekspidamised ja veendumused on kuulutatud ortodoksseks ning ülejäänud hereetiliseks.
Ungari peaminister Viktor Orbán märkis ühes hiljuti peetud kõnes, et liberaalne demokraatia on "läbinud transformatsiooni, muutudes liberaalseks mitte-demokraatiaks." Ta lisas: "Liberaalid peavad arvamuste vabadust ja paljusust oluliseks vaid nii kaua, kuni nad ehmunult avastavad, et eksisteerib ka arvamusi, mis nende omadest erinevad. Reaktsioonina rakendavad nad aga liberaalse pressivabaduse egiidi all tsensuuri ning kehtestavad poliitilist korrektsust."
Konservatiivid ja teised, kelle veendumused sedasorti arusaamaga liberaalsusest – nimetagem seda illiberaalseks liberaalsuseks või lihtsalt võltsliberaalsuseks – kokku ei lähe, on juba ammu hoiatanud ideoloogilise diktatuuri eest. Seda on teinud ka portaal Objektiiv oma olemasolu algusest peale. Nüüd näeme, kuidas need hoiatused üha enam paika peavad.
Sõna- ja veendumusvabadus on vaba ühiskonna alustala. Liberaalses demokraatias aga piiratakse neid vabadusi üha rohkem, tuues ettekäändeks vajadust võidelda vaenuõhutamise ja diskrimineerimisega ning soovi edendada inimõigusi ja solidaarsust vähemusrühmadega. Objektiiv on toonud selle kohta lugematuid näiteid lääne ühiskondades toimuvast.
Nimetatud tegevuste eesmärk on nii pragmaatiline kui ideoloogiline. Esiteks kindlustatakse selle abil oma võimupositsioone ning tõrjutakse teised vaated koos neid esindavate inimeste või rühmadega ühiskonna äärealadele. Illiberaalne ortodoksia on suutnud maksma panna viisi, kuidas "liberaalses" ühiskonnas tohib asjadest rääkida ja mõelda. Uue ortodoksia kaanonid defineerivad, mida tuleb mõista inimõiguste all, mida tuleb pidada vaenuõhutamiseks, kuidas on ainuõige mõelda sisserändest ja multikultuurilisusest. Uue ortodoksia kaanonid on pandud maksma mitte ainult haridussüsteemis või meedias ja igasuguses avalikus arutelus, vaid neist lähtuvad ka karistusvõimu omavad riigiasutused ja rahvusvahelised organisatsioonid.
Ajaloolane Jaak Valge kirjeldas juba mõne aja eest väga tabavalt läänes aset leidnud suundumusi: "Kui aga liberaalne ideoloogia kuulutatakse poliitilise korrektsuse abil hoopis üheks ja ainuvõimalikuks demokraatia vormiks, siis pole tulemuseks hea demokraatia, vaid demokratuur – see on diktatuuri ja demokraatia segu. Demokratuur tähendab, et riigis toimuvad küll valimised ning ametlikult on ka sõnavabadus, aga poliitikas ja meedias domineerib eliit, kes esitab ainult üht tüüpi arvamusi. Teiste arvamuste esitamine on poliitiliselt ebakorrektne, vaba arutelu piiratud."
Mida siis teha? Sellelt liberaalse demokraatia sildiga varjatud demokratuurilt tuleb võtta legitiimsus, s.t autoriteet ja enesestmõistetavus, mida selle proponendid praegu naudivad. Tuleb paljastada selle süsteemi ebalegitiimne, diktatuurne olemus. Üksisikul on üsna keeruline midagi ette võtta, kui tema sotsiaalmeedia konto blokeeritakse, kui talle korraldatakse kolleegide poolt näidishukkamine, kui ta n-ö valede mõtete väljendamise pärast töölt vallandatakse (meenutagem Priit Dievese kaasust) või kui ta koguni vanglasse saadetakse (Tommy Robinsoni näide Suurbritanniast). Ta lööb lõpuks käega ja annab järgi, loobub võitlusest. Kuid mida rohkem inimesi demokratuurile vastu hakkab, seda kiiremini süsteem mureneb ja langeb.
Teiseks tuleb Eesti poliitilises elus taotleda mitte üksnes konservatiivide kaasamist valitsemisse, vaid seada sihiks "Orbáni tegemine" ehk ühiskondlik-poliitilise paradigma muutmine. Euroopas on praegu avanenud võimaluste aken ja see annab ka Eestis võimaluse jõududele, kes illiberaalse demokratuuriga ei nõustu. Poliitiline peavool pakub meile ainult demokratuuri, ükskõik, milliste ilusate loosungite all nad valijate ette ka ei astuks. Eestile pole vaja koalitsioonileppe abil peavoolu poolt kodustatud konservatismi ja mingeid kosmeetilisi muudatusi, vaid kogu süsteemi muutmist. Mõistagi on selle eelduseks valijate teadlikkus ja suur toetus.
Lõpetuseks osundagem taas Viktor Orbánit, kes vastandab (võlts)liberaalsele demokraatiale ehk demokratuurile kristlikule alusele toetuva (tema terminoloogias illiberaalse) demokraatia, nähes selles Euroopa tulevikku:
"Liberaalne demokraatia pooldab multikultuursust, samas kui kristliku demokraatia jaoks on esmatähtis kristlik kultuur; see on illiberaalne arusaam. Liberaalne demokraatia toetab sisserännet, samas kui kristlik demokraatia on sisserände vastu; ka see on selgelt illiberaalne arusaam. Liberaalne demokraatia toetab muutuvaid peremudeleid, samas kui kristlik demokraatia tugineb kristlikule peremudelile; ka see on taaskord illiberaalne arusaam… Kolmekümne aasta eest me arvasime, et Euroopa on meie tulevik. Täna me usume, et meie oleme Euroopa tulevik. Teeme selle ära!"
Päisefoto: George Orwelli hoiatusromaanile "1984" viitav illustratsioon (Bigstockphoto.com)