Mati Hint oli üks viimaseid tõelisi eesti keele ja kultuuri patrioote ja suur humanist, kes valutas südant meie rahva edasikestmise pärast. Parim, mida me Mati mälestuseks saame teha, on võtta tema viimastel eluaastatel ka siinse portaali vahendusel kõlanud hoiatusi tõsiselt, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

"Eesti riigi olemasolu ainus mõte, põhjendus ja õigustus on eesti keele ja kultuuri eripära säilimine, mitte see naeruväärselt väike majandus, mis pealegi on suurel määral odavmüüdud välismaalastele," tõdes emeriitprofessor ja teenekas keeleteadlane Mati Hint kolm aastat tagasi Objektiivile antud intervjuus.

Me teadsime juba toona, et Mati tervis oli viletsaks jäänud. Mati rääkis sellest üsna avalikult. Kui temaga intervjuu aega kokku leppisime, rääkis ta, et mõnel päeval tuleb tal minna haiglasse, ent vahepealsel ajal võib ta kaamera ees vestelda küll. Enne seda oli ta Objektiivi toimetuse liikme Markus Järviga rääkinud Klassikaraadios ja Pereraadios ning pidas SAPTK ruumides ka ettekande. Me võime auga öelda, et Mati Hint oli meie hea sõber.

Matist õhkus inimlikkust ja väärikust, mis on omane suurtele humanistidele ja akadeemikutele, nendele, kelle sugu on väärideoloogia raskuse all ja tänapäeva akadeemia varisemise käigus peaaegu välja surnud.

Matiga vesteldes tundsime avarust, mida tõeliselt konservatiivselt mõtlejalt võib oodata. Samas kõneles Mati meelekindlus tänaseks juba kaotatud aegadest, kus isegi nõukogude võim säilitas teatava tervemõistuslikkuse ning inimesed said rahus tööd teha, ilma et tänapäeva maailma hullumeelsuse viimased ulmad oleks neid igal sammul tülitanud ja neilt ustavust nõudnud.

Mäletame, et esimest korda Matiga kokku saades oli meie loomulikuks instinktiks pöörduda kahekordse doktori, emeriitprofessori ja Eesti keeleteaduse ühe suurkuju poole epiteediga "professor Hint". Sellele järgnes isalik õlapatsutus kurvaloomulise muige saatel: "Ütle lihtsalt Mati." Vanematega ja auväärsematega ei vaielda. Nii jäi ja jääb ka täna.

Oma viimastel eluaastatel oli Mati väga kriitiline tänase Eesti valitud suuna vastu. Tundus, et progressiivide infantiilsed loosungid ja ideoloogilised sildid solvasid sügavalt tema mõistust. "Olukorras, kus suur osa Eesti elanikkonnast ja pealekasvavast nooremast põlvkonnast ei tunne tugevat emotsionaalset sidet Eesti riigi, eesti keele ja eesti kultuuriga, on poliitikute mis tahes vale ja mis tahes viisil väljendatud hoolimatus oma rahva, eesti keele ja kultuuri vastu lähedal riigireetmisele, sest likvideerimise sarnane poliitkäitumine ei ole kavandatudki jätkusuutlikuna," rääkis Mati Eesti Rooma Klubi aastakoosolekul 28. novembril 2011.

Tänase Eesti suund oli antitees sellele, mille nimel professor Hint kogu oma elu töötas. Selleks oli eesti keele ja kultuuri eripära säilimine. Nüüd koges ta seda, kuidas iseseisev  Eesti riik, mis peaks põhiseaduse preambuli vaimus edendama eesti keelt ja meelt, oli saanud millekski koloniaalvõimu sarnaseks.

Ent humanistina ja universalistina mõtestas ta eesti keele ja kultuuri kitsaskohti lahti lääne kultuuri üldiste arengute valguses ning patrioodina oli tema mureks tõe ja õiguse küsimused, mis on rahvaste ja riikide positsioonist printsiipide hierarhias kõrgemal. Ka siin kõlab tema suust vahedalt lõikav kriitika maailmavaatelist hegemooniat nautiva liberaaldemokraatia suunal.

"Seda, kuhu liberaaldemokraatlikud väärtused on Lääne ühiskonnad (Eesti kaasa arvatud) 2016. aasta lõpuks viinud, me juba teame: tõejärgsesse ühiskonda, kus võib otsesõnu deklareerida, et tõel ja valel pole muud vahet, kui et ühel hetkel on kasulikum üks, mõnel teisel hetkel teine; enamasti on kasulikum vale, sest "vale toob sisse rohkem kui tõde"," põrutab Mati senini ainsas artiklis, mis on ilmunud peaaegu üheaegselt nii Sirbis kui ka Objektiivis.

Eesti Rooma Klubi aastakoosolekul väärtustest rääkides tõdeb ta endale omase irooniaga: "Nõukogude ajal räägiti kogu aeg demokraatiast – sellest, mida polnud. Meie ajal Eesti Vabariigis, väidetavalt õigusriigis, räägitakse vahetpidamata väärtustest, kuid juba ammu ei nimetata, millised väärtused meil au sees on või peaksid olema. Räägitakse sellest, mida pole."

Aatemehe elu on raske. Kuid see tasub end ära, sest lõppkokkuvõttes teavad inimesed küll, mis on tõde ja vale. Aatemees nõuab aga läbi pori ja vihma, läbi inimliku nõmeduse müüri, et tõde ei pea kehtima "lõppkokkuvõttes", vaid juba siin ja praegu, otsekohe. Selleks ta tõde ongi. Selleks me ju sündinud olemegi.

Tõde teeb vabaks. Hea Mati, paistku Sulle igavene valgus seal, kus valitseb üksnes tõde ja valel pole kohta, kus õiglus troonib ja armastus on osaks kõigile. Puhka rahus!