Afganistani sõja õppetund seisneb kokkuvõttes paljuski selles, mida tervemõistuslikud inimesed teavad niigi – ultimatiivselt saab iga riik loota vaid iseendale ja heal juhul oma headele naabritele, mitte aga suurvõimudele, kelle otsused lähtuvad sootuks muudest kaalutlustest kui kusagil kaugel paiknevate väikeriikide huvid, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Hiljutine USA sõjaväe taandumine Afganistanist ja seejärel Talibani poolt kontrolli taastamine suure osa üle riigist näitab, kui tühjalt kõlab 2001. aastal Afganistani tungimiseks algatatud sõjalise operatsiooni nimi „Kestev Vabadus". Sõda kestis ligi 20 aastat, aga n-ö vabadus langes vaid mõne nädalaga.
Ei ole vähimatki kahtlust, et kogu operatsioon on vabaduse juurutamise vaatevinklist osutunud täielikuks läbikukkumiseks. Aga sellega seonduvalt tuleb hakata ka Eestis esitama tõsiseid küsimusi – hoolimata sellest, et neid küsimusi ei peeta „poliitiliselt korrektseks".
Portaalis Makroskoop toodi esile, et 20 aastat pärast Ameerika Ühendriikide okupatsiooni lõppu ulatuvad Afganistani sõja otsesed kulud kokku veerand miljoni inimelu ning 2300 miljardi ehk 2,3 triljoni dollarini, kusjuures nimetatud summa ei hõlma selle sama sõja veteranide ülalpidamisele tulevikus tehtavaid kulutusi ega ka sõja pidamiseks võetud laenude tulevikus tehtavaid intressimakseid. Seejuures väärib märkimist kalkulatsioon, mida vahendasime ka Objektiivis, et kogu USA kaksiktornide huku järgse sõja kulusid on isegi tulevikukohustusi sõdurite ja nende perekondade ees arvesse võtmata hinnatud ligi kuue triljoni dollari peale. Koos sõduritele makstavate kompensatsioonidega läheb aga kogu 9/11 järgne USA "terrorismivastane võitlus" maksma ulmelised 8 triljonit dollarit.
Makroskoop toob veel esile, et Sõjakulude Projekti (The Costs of War Project) hinnangul on Afganistani ja Pakistani sõjategevuse otsese tagajärjena kaotanud elu 243 000 inimest, nende seas USA sõjaväelased ja kaitseministeeriumi töötajad, kohalikud riiklikud sõjaväelased ja politseinikud, liitlasvägede sõdurid, ajakirjanikud ja teised meediatöötajad ning humanitaarabi osutajad. Seejuures pole ka see number lõplik, kuna ei hõlma inimesi, kes on surnud haigustesse, vee- või toidupuuduse tagajärjel, puuduliku infrastruktuuri tõttu või muul kaudsel viisil sellest sõjast tingituna.
Neid asjaolusid silmas pidades peaksime küsima, mitte ainult seda, kui suureks on osutunud Afganistani sõjas osalemise rahalised kulutused Eesti jaoks, vaid ka seda, millega on olnud need kolossaalsed kulutused ja inimkaotused põhjendatud. Selle küsimuse peab esitama ka üheksa selles sõjas hukkunud ja 102 vigastatud kaitseväelase suhtes.
Vähimatki kriitikat ei kannata väited, nagu olnuks kõik see vajalik Afganistani kestva vabaduse viimiseks ja selle riigi ülesehitamiseks. Nagu Makroskoobis toonitatakse, on USA poolt Afganistani missioonile kulunud 2,3 triljonist dollarist (2020. aasta seisuga Afganistani 420 aasta riigieelarvele vastav summa) liikunud reaalsuses "riigi-ehitamise" funktsioonile vaid 6,2% ehk 145 miljardit dollarit.
Võib ette kujutada, mida süsteemi suuvoodrid neile küsimustele vastaks. Ilmselt selgitataks, et kõik kõnealused kulutused ei pruugi küll olla Afganistanis vilja kandnud, aga Eesti vaatevinklist on need siiski end õigustanud, sest osalemisega selles sõjas oleme tõestanud Ameerika Ühendriikidele oma truudust ja teeninud seeläbi välja nende kaitse, kui peaksime seda tulevikus vajama. Ent siin jõuab järg vahest kõige valusama küsimuseni.
Nimelt, vaadates kui kiiresti ja kergekäeliselt taandus USA Afganistanist, jättes oma kaastöölised kättemaksu ihkava Talibani meelevalda, peaksime paratamatult küsima, kui palju usaldust on põhjendatud omada niimoodi käituva suurvõimu suhtes. Ehk kui USA oli valmis sedasi Afganistanist taanduma, siis miks peaksime arvama, et Eestile või mõnele teisele väikesele riigile tuldaks appi, kui see ei ühti USA geopoliitiliste huvidega?
Ilmselt on tegu retoorilise küsimusega, sest hoolimata rohkest vastupidise sõnumiga propagandast on neid inimesi, kes reaalselt usuvad, et kõik Eesti poolt tehtud pingutused ja ohvrid on taganud meile tulevikuks USA kindla kaitse, üha vähem. Tegu on ühega neist punktidest, kus soovmõtlemise ja reaalsuse erinevus on kärisenud sedavõrd suureks, et seda pole enam lihtne varjata.
Kokkuvõttes seisneb Afganistani sõja õppetund paljuski selles, mida tervemõistuslikud inimesed teavad niigi – ultimatiivselt saab iga riik loota vaid iseendale ja heal juhul oma headele naabritele, mitte aga suurvõimudele, kelle otsused lähtuvad sootuks muudest kaalutlustest kui kusagil kaugel paiknevate väikeriikide huvid.