Riigikogu valimistega on üks etapp Eesti poliitilises elus läbi saanud ning algab uus peatükk – mitte ainult parteidele ja parlamendile, vaid ka Objektiivile. Tööpõld on lai ja kahtlemata ootab meid ees terve rida tõsiseid lahinguid – lahinguid, millele läheme vastu selge silmavaate ja rõõmsa meelega, tundes heameelt teadmisest, et kõik, mida oleme siiani teinud, on läinud asja ette, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Eelmise nädala pühapäeva hilisõhtul kulmineerus pikk valimisvõitlus, mille tulemused tekitavad vastakaid tundeid. Ühelt poolt on hea meel, et rahvuslik-konservatiivne tiib saavutas tugeva tulemuse. EKRE peaaegu kolmekordistas oma kohtade arvu riigikogus ja Isamaa ületas suure kaarega neid veel hiljuti kummitanud valimiskünnise.
Samuti pakub rõõmu teadmine, et Eesti 200 nimelisele provokatsiooniprojektile sai osaks häving ehk parlamendist väljajäämine, just nagu ka tõdemus, et kõige põhimõttekindlamate kultuurilammutajatena tuntud sotside tulemus on tublisti viletsam kui nad lootsid.
Teiselt poolt teeb aga nõutuks tõsiasi, et e-valimistel sõna otseses mõttes uskumatu ülekaalu saavutanud Reformierakond üksi võttis parlamendis rohkem kohti kui EKRE ja Isamaa kokku ning et koos teise suure liberaalse partei ehk Keskerakonnaga omatakse riigikogus koguni 60 kohta. Mitte asjata ei tõdenud me ka kohe nädala alguses, et valimiste suurimaks võitjaks on europarlamendis nii Reformierakonna kui ka Keskerakonna koduks oleva ALDE fraktsiooni euroföderalistist juht Guy Verhofstadt.
Paralleelselt rahvuslik-konservatiivsete parteide positsioonide paranemisega kasvab ka SAPTK ja Objektiivi mõjuvõim.
Negatiivsetest asjaoludest hoolimata on aga selge, et rahvuslikult ja konservatiivselt meelestatud jõudude positsioonid neil valimistel paranesid märkimisväärselt ning et neilt positsioonidelt saab kultuurisõjas ära teha senisest tunduvalt rohkem. Kätte võidetud positsioone tuleb aga kasutada targalt mitte vastastikuse kraaklemise ja ärapanemise, vaid konstruktiivse koostöö vaimus. Ennekõike on küsimus selles, kuivõrd suudavad Isamaa ja EKRE seada prioriteediks ühised eesmärgid, mitte vastastikuse ületrumpamise.
Paralleelselt rahvuslik-konservatiivsete parteide positsioonide paranemisega kasvab ka Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks mõjuvõim. Just mõne päeva eest teadvustasime aga rõõmustava verstapostini jõudmist, sest meie YouTube'i kanalil on videolugusid vaadatud rohkem kui miljon korda. Seejuures on kanali jälgijate arv vaid mõne kuuga kahekordistunud, ilma et oleksime teinud selleks süstemaatilisi sihiteadlikke pingutusi.
Nagu juba osutatud, saatis meie valimiskompassis ja ka masspostituse kampaanias esile tõstetud erakondi valimistel edu ning mitmed neist, kellele teadlikult vastu töötasime, on pehmelt öeldes räbalas olukorras. Ühtlasi näitasime oma valimiste eelse kampaaniaga, mida tähendab tõeline kodanikuühiskond ehk tuhandete kodanike organiseerunud ühisrinne ka poliitilises võitluses ühiste ideaalide kaitseks.
Märgiline on seegi, et Kristina Kallas osutas Eesti 200 parlamendist väljajäämise peamistest põhjustest rääkides ka Objektiivile. Nimelt olevat just Objektiiv koos EKREga teinud Eesti 200-st provokaatorid. Niisugune väide ei kannata muidugi vähimatki kriitikat, aga samas näitab see, et meie portaal on saavutanud Eesti avaliku arvamuse väljal positsiooni, mis ei võimalda meid enam ignoreerida.
Üks etapp Eesti poliitilises elus on läbi saanud ning algab uus peatükk – mitte ainult parteidele ja parlamendile, vaid ka Objektiivile. Tööpõld on lai ja kahtlemata ootab meid ees terve rida tõsiseid lahinguid. Neile lahingutele läheme vastu selge silmavaate ja rõõmsa meelega, tundes heameelt teadmisest, et kõik, mida oleme siiani teinud, on läinud asja ette.