Päivi Räsäneni represseerimise kaasus peaks andma meile selge arusaamise sellest, milline ideoloogiline monstrum on Euroopa Liit. Liikmesriikidelt niisugust sõnavabaduse mahasurumist nõudes näitab see üles Nõukogude Liidust tuttavat käekirja, osutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Sel nädalal kuulsime uudist, et Soomes on endise siseministri ja praeguse parlamendi liikme Päivi Räsäneni vastu esitatud kuriteosüüdistus. See tähendab, et pärast poolteist aastat kestnud eeluurimist ning korduvaid tundidepikkusi ülekuulamisi jõuab riigi peaprokuröri Raija Toiviaineni nõudmisel algatatud kriminaalmenetlus kohtusse.
Teatavasti on Räsänen justiitssüsteemi hammasrataste vahele kistud seetõttu, et ta on kristlasena väljendanud piibli õpetusel rajanevat kristlikku arusaamist abielueetikast. Selle kohaselt kuuluvad seksuaalsuhted mehe ja naise vahelisse liitu ehk abiellu, seega on seksuaalsuhted samast soost isikute vahel ebamoraalsed. Süüdimõistmisel ootab viie lapse emast Räsäneni reaalne kuni 2-aastane vanglakaristus.
Paralleelid Nõukogude Liiduga ei ole enam kaudsed või liialdatud, vaid vägagi otsesed ja kohased.
Räsäneni kaasus on märgilise tähtsusega, sest sellega saadetakse kogu ühiskonnale selge sõnum. Kui sa ei nõustu domineeriva ideoloogiaga, kuid ei taha riikliku represseerimise objektiks saada, siis hoia heaga oma suu kinni. On märgiline, et selle sõnumi taustaks on selge revolutsiooniline soov kuulutada sajandeid Euroopa kultuuriruumi aluseks olnud kristlik abielueetika kriminaalseks. Soome, mille poole vaatasime nõukogude ajal kui vabale ühiskonnale, on nüüd vajumas hirmuühiskonna mülkasse, kus inimesed ei julge enam vabalt oma tõekspidamisi väljendada, kuna kardavad osutuda kurjategijaks.
Eestile peaks see kaasus mõjuma valju äratuskellana, mis annab selge arusaamise, milliste katastroofiliste tagajärgedeni viib järeleandmine Euroopa Liidu survele kriminaliseerida nn vaenu- või vihakõne. Sõltumata sellest, millise tulemusega Räsäneni protsess lõppeb – ka protsess ise on karistus –, ei ole enam vähimatki kahtlust, et nn vaenukõne kriminaliseerimine on vahend mitte ainult sõnavabaduse mahasurumiseks, vaid ka ideoloogilise diktatuuri kehtestamiseks.
Kindlasti peaks see panema meid küsima, milline ideoloogiline monstrum on Euroopa Liit, mis nõuab liikmesriikidelt niisugust sõnavabaduse represseerimist. Paralleelid Nõukogude Liiduga ei ole enam kaudsed või liialdatud, vaid vägagi otsesed ja kohased. Tuginedes Soome ja teiste riikide kogemustele on aga Eestil veel võimalik nn vaenukõne kriminaliseerimise viga vältida. Meil tuleb Euroopa Liidule selgesõnaliselt öelda, et nõudmine suruda oma kodanike sõnavabadust maha ilma, et selleks oleks mingigi ühiskondlik vajadus, ei ole vastuvõetav.
Need, kes peaksid sõnavabaduse kaitseks välja astuma, eelistavad vaikida. Nii teostubki Edmund Burke'i kuulus hoiatus, et kurjuse triumfiks ei ole vaja muud kui heade inimeste tegevusetust.
Selle saavutamiseks on hädavajalik, et ühiskondliku vabaduse ideaali kalliks pidavad inimesed hakkaksid sõnavabaduse mahasurumisele otsustavalt vastu. Ennekõike on see eliidi kohustus, kes peab seisma vaba ühiskonna aluseks olevate ideaalide kaitsel.
Paraku on Eesti hädadest üheks kõige suurematest just see, et tõelist aatelist eliiti meil peaaegu ei olegi. Need, kes peaksid julgelt välja astuma – teiste hulgas juristkond, haritlaskond ja ajakirjanikud –, eelistavad vaikida. Vaikivad ka need, kes armastavad esitleda end liberaalidena. Nii teostubki Edmund Burke'i kuulus hoiatus, et kurjuse triumfiks ei ole vaja muud kui heade inimeste tegevusetust. Kui asjade seis selles osas ei muutu, siis ei ole Eestil tulevikust midagi head loota.
Ometigi peaks oluline osa meie praegustest juhtidest mäletama võitlust Eesti vabanemise eest 30 aastat tagasi. Toonaste teismeliste või noorte täiskasvanutena seisti julgelt vabaduse ideaalide, tõeliselt rikastava mitmekesisuse ja kõigi inimeste vaba eneseteostuse võimaluse eest. Nagu praegu, oli ka toona erinevaid kildkondi ja rühmitusi, mõõdukaid ja radikaale. Ometigi ühendas enamust ühine püüdlus.
Ka praegu võiks austus sõnavabaduse ja teiste peamiste põhiseaduslike õiguste ja vabaduste vastu olla aluseks parteideülesele kokkuleppele, mille eest seistakse ühiselt, ilmavaatelistest erimeelsustest hoolimata. Niisugune kokkulepe oleks märkimisväärne kinnitus poliitilise kultuuri arengust suurema väärikuse poole ja ühtlasi annaks Eesti sedasi toimides kogu Euroopale lugupidamist väärivat eeskuju. On seda liiga palju loota? Või võime siiski veel unistada sellest, et oleme rahvana suutelised ka mingites alusideaalides üksmeele saavutama?
Illustratsioon: Mehaniq/Bigstockphoto.com