Kas me soovime jõustruktuuride diktatuuri? Kui mitte, siis pole midagi inetut selles, et ühiskonnas tõestatakse avalikult küsimusi kapo ja prokuratuuri motiividest ning sõnastatakse selgeid küsimusi, millele oodatakse selgeid vastuseid, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Peaprokurör Andres Parmase intervjuust Eesti Päevalehele paistab läbi häiritus asjaolust, et prokuratuuri ja kapo tegevusele on ühiskonnas asetatud üha teravam valgusvihk ning kõik inimesed – viimaste uuringute kohaselt koguni 35% – ei eeldagi antud jõustruktuuride puhul alati kristallpuhtaid motiive, vaid kahtlustavad valitsuse tagandamiseni viinud protsessi näitel nende poliitiliselt motiveeritud sekkumist abielureferendumi nurjamiseks. Rahulolematusest andis muuseas tunnistust keset eelmise nädala reedest tööpäeva kapo ja prokuratuuri ette kogunenud piketeerijate arv, mis parimatel hetkedel võttis osa rohkem kui sada osalejat.
"[M]inu arvates on äärmiselt inetu, kuidas püütakse poliitilisse mängu segada prokuratuuri ja kapot, kes ei saa ennast kaitsta samamoodi lahmivalt, nagu poliitikud meile süüdistusi esitavad," tunnistab peaprokurör Parmas EPLile. Sellest repliigist kandub edasi suhtumine, nagu peaksid kapo ja riigiprokuratuur säilitama Eestis eristaatuse, mille privileegide hulka peaks kuuluma asetsemine väljaspool avalikkuse kriitikat.
Edasi on vaid üks samm vaikiva ühiskondliku kokkuleppeni, mis kehtestaks nõude, et antud jõustruktuuride tegevust ja motiive ei saagi avalikult kritiseerida ja kahtluse alla seada. Siit pole aga enam palju maad ideeni, et riiklike jõustruktuuride avalik kriitika peaks olema üleüldse keelatud või suisa karistatav. Kas me soovime jõustruktuuride diktatuuri? Kui mitte, siis pole midagi inetut selles, et ühiskonnas tõestatakse avalikult küsimusi kapo ja prokuratuuri motiivide kohta ning sõnastatakse selgeid küsimusi, millele oodatakse selgeid vastuseid.
Tuleme Parmase teise süüdistuse juurde, nagu oleks prokuratuuri ja kapo suunal kõlanud kahtlustused olnud lahmivad. Objektiiv on süstemaatiliselt esitanud ühe lihtsa küsimuse: miks oli vaja tulla Porto Franco korruptsioonisüüdistustega lagedale just päev enne abielureferendumi toimumise lõpphääletust? Sellele küsimusele pole me siiani saanud ühtegi vähegi veenvat ja tõendusjõudu omavate faktidega põhistatud vastust.
Vastupidi. Hillar Tederi ja Kersti Krachti hiljutise vabastamise ja prokuratuuri eelneva argumentatsiooni põhjal, et kui uues loodavas valitsuskoalitsioonis ei ole EKREt, siis kaalub prokuratuur uuesti Krachti vahistamise vajalikkust, võiks järeldada prokuratuuri otsest poliitilist motivatsiooni, protsessi puhul aga tulemust, mis võiks sarnaneda Estonia endise direktori Aivar Mäe omale – suure meediakära saatel lüüakse inimesed süütuse presumptsiooni eirates avalikkuse ees risti, tagandatakse töölt ja tekitatakse nende mainele korvamatu kahju, kuigi selgub, et mõned kuud hiljem kohus nad vaikselt õigeks mõistab.
Ei, kapole ja prokuratuurile pole vähemalt Objektiivi veergudel esitatud mingeid konkreetseid süüditusi – on esitatud selgelt formuleeritud küsimused ja asjade seisust tulenevad kahtlused, mille asjaosalised institutsioonid võivad tõendite olemasolul kerge vaevaga ümber lükata.
"Mis siis oleks teisiti olnud, kui oleksime teinud selle kaks päeva pärast hääletust? Ei ole ju mingit kindlust, et sellisel juhul oleks see referendum toimunud. Tegemist on ilmselge poliitilise manipulatsiooniga," pahvatab Parmas EPLi intervjuus. Tagasihoidlikult võiks vastata, et suure tõenäosusega oleks peaaegu kõik olnud teisiti. Valitsus oleks kõikide märkide järgi koos püsinud. Koalitsioonierakonnad oleks pidanud abielureferendumi hääletusel võtma seisukoha referendumi hääletusel ning erinevalt uut valitsust moodustavast Keskerakonnast, mis hääletuselt in corpore riigikogu saalist välja jalutas, oleks EKREga koalitsioonis olnud ja koalitsioonilepingus referendumit lubanud Keskerakond pidanud enamuses hääletama abielureferendumi poolt. See oleks viinud abielureferendumi pärast Reformierakonna ja sotside läbikukkunud ja juba ammu piinlikuks muutunud obstruktsiooni siiski teostamisele. Eesti rahvas oleks tõenäoliselt saanud peale 17 aastat taas olulises riigielu ja väärtuspoliitilises küsimuses otse kaasa rääkida ning riigikogus heaks kiidetud abielureferendumi toimumist poleks suutnud väärata isegi mitte kapo ja prokuratuuri hilisem korruptsioonikahtlustuste esitamine ning võimalik valitsuse lagunemine. Kõik oleks võinud olla teisiti.
Kokkuvõttes tuleme Parmase poolt EPLis välja käidud valulikku reaktsiooni kommenteerides tagasi üleskutse juurde, mis kõlab Objektiivi viimastes juhtkirjades juba ceterum censeona: selleks, et hajutada kahtlustusi kapo ja prokuratuuri sekkumisest poliitikasse ja referendumi toimumisse, oleks vaja asjaosaliste organisatsioonide juhtidelt selgeid, faktiliselt täpseid ja veenvaid selgitusi. Võlusau, millega hajutada kapo ja prokuratuuri kohal hõljuvaid kahtlusi, on härrade Parmase ja Sinisalu valduses. Kui seda ei kasutata, kestavad kahtlused edasi.
Päisepildil SAPTK pikett kapo ja riigiprokuratuuri ees. Foto: Veiko Vihuri